Kui riigikassas on tühjus ja kulud ületavad tulusid, siis peab vist midagi tegema. Muidugi, arvestades riigi madalat võlakoormust, saaks võlgu juurde võtta veel vähemalt ühe valimistsükli - kui mitte kauemgi. Kreeka sõpradel kulus oma ühiskonna laostamiseks üle 20 aasta. Me oleme sellega tegelenud vaevalt 10. 

Arvestades praegust poliitilist situatsiooni on vist lootusetu panustada kulude kokkutõmbamisele. Ilmselt ei lendaks ka röövvallutussõda naabrite juurde.

Jääb üle pigistada maksumaksjat. Mõistetav ja loogiline. Ka automaksuga.

Jättes tähelepanuta teatraalse mula vajadusest piirata autodest tulenevat saastamist, ütleb ratsionaalne mõistus, et auto kui vara mõõdukas maksustamine ei pruugi olla sugugi kõige halvem idee. Küll tuleks aga arusaadavalt vastata, milleks seda raha vaja on. 

Kui kavatsus on ülikooli professorile edaspidi maksta õppetöö eest samasugust palka kui Viimsi põhikooli õpetajale, ei pruugi ju maks sugugi ebaõiglane olla.  On aga kuulda, et sellega tahetakse arendada riigi korraldatud ühistransporti. Ja see teeb VÄGA ettevaatlikuks. On ju järjekordsed seiklused rahvusliku lennufirmaga värskelt silme ees.

Eesti defineerib ühistransporti kui avalikku teenust, mille korraldamine on avaliku võimu kohustus. Seda nõuab ka viimati 2015. aastal riigikogu poolt korrigeeritud ühistranspordiseadus. 

Justiitsminister Lang tegi omal ajal juristist majandusminister Partsile vallatu ettepanku mõelda, milleks seda seadust üldse vaja on ja kas see aitab või pärsib liikumisteenuste arengut. Olen ka nüüd veendumusel, et vulgaarsotsialistlik lähenemine ühistranspordile läheb ühiskonnale ülimalt kalliks ega taga inimeste vedamist neile oluliste geograafiliste punktide vahel. Mugavustest rääkimata.

Minu jaoks on muljetavaldav kodanike vankumatu usk riigi võimesse hästi korraldada reisijatevedu, ajalehtede kojukannet, lennundust ja saartevahelist ühendust. Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides oleks ajakirjandus, tarbijakaitseühendused, parteid ja üldse avalikkus sellise asjade korralduse juures korraldajad ammu seebiks keetnud. Meie karavan liigub kindlalt edasi - põhja.

Praamide ehitamist juba olemasolevate praamide asemele väikese "õlitamisega" arutab kohus tulutult aastaid. Rahvuslik lennufirma, millesse on valatud kümneid miljoneid, on jälle tühjaks kanditud, bussiliikluses valitseb bolševistlik segadus, tellitud (ja makstud!) ajaleht tuleb paar päeva hiljem - ja mis siis! Ajakirjanikud on ametis BSH tegemistega - prioriteedid on paigas.

Aga kui õige muudaks paradigmat. Liikumine punktist A punkti B võiks olla vabade inimeste enda korraldada turumajanduslikul alusel. Seal, kus on liikuda soovijaid, sinna tekib ka pakkumine. Nii liiniveo kui sõidujagamise näol.

Minule on sümpaatne ka loogika, et inimesel endal peaks olema vabadus otsustada, kuidas ta oma liikumist ajas ja ruumis korraldab – kondimootoriga või mingi tehnilise vidinaga. Avalikes huvides saab seda erinevate poliitikatega, sealhulgas maksupoliitikaga, suunata, aga sooviks, et see avalik huvi oleks arusaadav ja põhjendatud ja poliitikad tasakaalustatud.      

Paraku asendavad arutelusid üksikisiku vabaduste ulatuse üle oma liikumist korraldada täna muinasjutud sellest, kuidas talvel soe ja suvel meeldivalt jahe autobuss peatub inimesele sobival ajal tema koduväravas selleks, et viia teda tasuta tööle, kinno või poodi. 

Riik võiks hoolt kanda eelkõige selle eest, et kogu tema territooriumil oleks mõistlik ja korras teedevõrk. Et oleks sadamad, kus paadimehed saaksid toimetada ja lennuväljad, kuhu lennufirmad saaksid maanduda ja õhku tõusta.  Teede, sadamate ja lennuväljadega ei olegi asjad Eestis üldse halvasti. Aga miks riik paaniliselt proovib ise nende kaudu reisijaid vedada, ka siis, kui reisijaid pole?

Vastus sellele peitub ABS-i (administratiiv-bürokraatlik süsteem) loogikas – kui on seadusest tulenev kohustus pakkuda avalikkusele mingit teenust, siis luuakse selleks struktuurid ja töökohad, viiakse läbi hanked ja menetlused. Kõike seda eelarvesse kirjutatud raha piires. Seda raha on alati puudu. Sellest kirjutavad ajalehed ja pasundab "Aktuaalne kaamera". Ja alati leidub neid, kes kalastavad valijate hääli lubadusega vastavat eelarverida kohe märgatavalt suurendada.

Kindlasti on kohalikul omavalitsusel roll inimestele liikumisvõimaluste tagamisel. Lapsed peavad saama kooli ja haiged arsti juurde. Omavalitsused saaksid sellega ilmselt ka ilusti hakkama, kui riik neid ei segaks. Palju odavamalt, sest omavalitsused ilmselt ei ehitaks raudteed sinna, kus reisivajadust on bussi jagu.

Pidev inimeste abistamine üle tee minemisel ka siis, kui inimene ei taha üle tee minna, on üks meie tänaseid peamisi ühiskondlikke muresid. 

Kuidas panna päitsed pähe laiutavale ABS-ile, mille timurlased meid pidevalt üle tee "aitavad". Ehk teab vastust BSH?