Vähemalt ajakirjanduse põhjal tundub, et igasuvised metsatulekahjud koguvad jõudu kogu maailmas. Traagilised kaadrid unistuste saare Maui hävinud iidsest linnast Lahainast osundavad, millist laastamistööd võib põhjustada ka juhuslik säde, kui keskkond on kriitiliselt tuleohtlik.

Kriitiline tuleohtlikkus pole omane vaid loodusele, ka poliitiline maastik võib ebasoodsate arengute korral tuld võtta ja põleng kontrolli alt väljuda. Siingi on Kapitooliumi ründamise näol hea näide Ameerikast olemas. Kahjuks on üha enam näiteid ka meile palju lähemalt.

Eesti metsapõlengutel peatumata tulgem meie värskeima skandaali juurde – pereuuringute lubamatu korralduse säde on langenud vastuvõtlikule poliitpinnasele ja lahvatanud leegid ei rauge ilmselt enne, kui poliitiliselt motiveeritud osapooled pole kõiki skandaali võimalusi oma huvide edendamiseks ammendanud.

Samas pole see kaugeltki esimene analoogne skandaal sel aastal. Vähemasti veel kolm juhtumit sobituvad hästi sellesse mustrisse. Alustaksin Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) avameelsest enesereklaamist, mis arenes kiiresti valimistesse sekkumise ja keelatud annetuse saagaks ja pole siiani tegelikult vaibunud. Võitlus käib eri ilmavaateid toetavate isikute ja organisatsioonide tasalülitamise nimel, milleks järelevalvekomisjon püüab "õigeks ja õiglaseks" otsuseks hääli kokku saada.

Uut puhangut on oodata ka Jaak Valge häppeningi värvinguga tähelepanujuhtimisest stalinistide rehabiliteerimispüüdlustele, mis tormilise poliitilise lainetuse tulemusena on võimu poolt kanaliseeritud kriminaaluurimisse. Kafkaliku irooniana käsitletakse seda kui "agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu õigustavad või toetavat tegu". Kelle või mille huvides, ei vaja ilmselt selgitamist.

Loomulikuna sobib sellesse ritta ka presidendi kantselei rahastamismure, kus kahe ametniku piinlikuna tajutud vestlusest on osapoolte ühisloominguna konstrueeritud põhiseadusliku kriisi piiril balansseeriv korruptsiooniskandaal. Erakorraliselt koguneb riigikogu erikomisjon ja peaministri retoorilise lapsuse pinnalt valmistutakse juba uurima varasemaid sarnased kuritegusid.

Riigieelarve kontrollikomisjonist innustust saanuna kutsutakse pereuuringu skandaalis selgusele jõudmiseks erakorraliselt kokku suisa põhiseaduskomisjon. Põhiseaduslik kord olevat hädaohus.

Kõigis neis lahvatanud skandaalides on lihtne näha erakonnapoliitilisi mustreid, ent tuleohtlikkus ei tulene kaugeltki üksnes erakondadest, vaid laiema ühiskonna meeleseisundist.

Samm-sammult ja erakondliku kihutustöö toel on ühiskond jagunenud kahte leeri, suures plaanis mööda praeguse koalitsiooni ja opositsiooni piire ja nii ka nimetatud neljas skandaalis. Mõlema leeri häälekamate esindajate seisukohad radikaliseeruvad ja käsitlevad teist poolt üha enam vaenlasena, kelle käest tuleb Eesti päästa. Mitte retoorilise kujundina vaid expressis verbis. Ja suur osa inimestest on valmis selles võitluses siiralt osalema. See ongi tuleohtlikkus.

Väärib küsimist, miks nii on läinud.

Eks põhjuseid ole mitu, ometi tundub, et toimiva demokraatia oluliseks eelduseks on arusaamine, mille kohaselt ei tohi ka häälte olemasolul otsustada asju, milleks ühiskond ei ole valmis, mida ta alateadlikult ei aktsepteeri. Tajusin esimest niisugust otsust kooseluseaduse vastuvõtmisel üheksa aasta eest. See pole jäänud ainsaks korraks ja kahjuks muster jätkub.

Niisugused otsused survestavad ühiskonda sel määral, et puruneb erihuve ületav usaldus ja mõistmine, asendudes pelga võimupüüdlusega. Ja siis ei valitagi võimu nimel vahendeid, sisuline arutelu asendub retooriliste lahingutega, ka mõistlikud ettepanekud ei leia toetust ning igast skandaalist luuakse relv pühas võitluses.

Kui lahvatanud skandaalide sisulise poolega on selgus suuresti juba majas – viimases pereuuringute kaasuses süttis leek dekaani lubamatust käitumisest, uuringu tuleviku suhtes tuleb kujundada eetikanõukogu seisukoht ja (ülikooli) teaduskorraldus toimib –, siis poliitilise tuleohtlikkusega on seis palju kehvem.

Lootus, et sügisvihmad poliitmaastikku jahutavad, on nõrk. Arvestades, et valimisteaegsed põhioponendid on vastasseisu süvendamisest jätkuvalt huvitatud, tuleohtlikkus pigem kasvab ja sädemeid kahjutule süütamiseks jätkub.

Ühiskonna enamus ilmselt tajub, et automaks tuleb, isegi presidendile on koht kätte näidatud, ja kogu see arutelu on vaid üks suur suitsukate. Elame, näeme.

Teine tuleohtlik seadus on nn viha- või vaenukõne seadus. Seni pole suudetud näidata, millist Eesti ühiskonna sisulist probleemi see seadus lahendab, valitsusel on puudunud soov seda Brüsselis selgitada ja sestap tundubki, et koalitsioon on otsustanud ja punkt. Ülaltoodud skandaalide arenguloogika on kindlasti kasvatanud ka hirme, et seda seadust hakatakse kasutama poliitiliste oponentide vaigistamiseks – isegi kui süüdimõistmiseks jääb nõrgaks, saab hea kaebuse alusel vähemasti poliitiliselt surnuks menetleda.

Riigikogu esimees on lubanud leida riigikogu vastasseisule lahenduse. Kui on tõsine soov poliitkliima soojenemist peatada, siis esmalt tasuks mõelda, kas püüda seda saavutada jõu või mõistusega.