Teist sai võrdlemisi ootamatult Eesti majandusminister, isegi mõned parteikaaslased kuulsid sellest esmakordselt raadiost või lugesid portaalist. Kas te oskate öelda, mille pärast just teist minister sai?

No selline ettepanek tehti ja oleks olnud vastutustundetu jätta see vastu võtmata, aga loomulikult on sel sügavam ajalugu – ma olen poliitikaga olnud kaudselt seotud juba hallist nõukogude ajast saadik.

Esimese otseselt tulemit omava poliitilise aktsioonina jõudsime siinsamas raadiomaja kõrval 1984. aastal Tallinna 21. Keskkoolis, etendades etendust "Tare-tareke", millel oli selgelt poliitiline kontekst ja mille tegemise käigus tutvusin Mart Laariga, kes oli toona ajalootudengina Tallinnas praktikal.

Sellest ajast saadik on sõpruskond seda (poliit)suhet hoidnud. Olin 1980ndate lõpus toimunud muinsuskaitseliikumises üsna aktiivne ning olin ka esimeste vabade valimiste korraldamise juures, aga tol hetkel ma aktiivselt poliitikasse ei läinud, vaid suundusin pärast ülikooli lõpetamist hoopis tööle.

Tagasi poliitika juurde sattusin Mart Laari kutsel 2006. aasta lõpus, kui Isamaa ja Res Publica olid kokku läinud. Oli vaja hakata valmistuma valimisteks, oli vaja inimest, kes tunneb poliitikat, poliitikuid ja pisut ka poliitika tegemist ning see oli alguses mõeldud justkui ajutise appi minekuna, kuid lõpuks läks niimoodi, et olin mõnda aega IRL-i peasekretär.

Nii et mul on poliitikaga pikem suhe ja nagu me teame, on väga paljud Eesti 200 liikmed kunagise Isamaaliidu ja kunagise Res Publica liikmed. Et selline võrgustik mu siis sinna tõi.

Kas partei esimees kutsus (ministriametisse) või käis see kuidagi teistmoodi?

Jah, nii lihtsalt see käiski, et helistati ja küsiti, kas oleksin valmis seda kaaluma. Koalitsiooniläbirääkimistel jõuti selliste positsioonideni ja ega ma ausalt öeldes selle sisemisse loogikasse või eelnevatesse aruteludesse väga süvenenud ei olegi. Ettepanek tehti, nii ta oli, ja võtsin selle vastu.

Olete praeguseks ära defineerinud, mis on teie tegevussuunad või -kavad, mida te plaanite ministrina ellu viia?

Loomulikult on tekkinud arusaam, mida edasi tõugata. Aga ma olen pigem lubaduste osas konservatiivne inimene – ma ei taha lubada asju, mida ei ole võib-olla võimalik teostada. Aga kindlasti on mul olemas visioon.

Seda on kõige lihtsam selgitada portfelli või ministeeriumi tegevusvaldkondade kaupa. See ei ole tähtsuse järjekorras, aga võtame nii, et olen infotehnoloogiaminister ehk digiminister, kus Eestil on tervikuna selge ambitsioon olemas. Ka praegusel ajal ja ka Eesti 200-l on erakonna asutamisest saadik olnud nägemus, mis ühesõnaliselt on personaliseeritud riik.

Nähtus on loomulikult komplekssem, aga kui seda lahti seletada, siis nagu paljud asjad elus käivad tsükliliselt, teeb seda ka tehnoloogia areng. Kunagi, kui me Eesti digiriigi ehitamisega peale hakkasime, ennekõike tehti fundamentaalsemad otsused Mart Laari teise valitsuse ajal, kui loodi baasarhitektuur – otsustasime, et meil on X-tee, universaalne andmevahetuskiht, et meil on tugev singulaarne identiteet ID-kaardi näol, mis on nüüd arenenud Smart-ID-ks ja Mobiili ID-ks ja tõenäoliselt vajab edasi arendamist.

Et see baasarhitektuur rajati seal ja see oli tollel ajal unikaalne ja cutting edge (viimase peal - toim.). Aga mida me toona saavutasime, oli see, et suutsime meelitada inimesed uuele platvormile ja tõepoolest tarbima teenuseid, mida oli mugav tarbida ning see on edasi arenenud, nagu ka tehnoloogia. Nüüd oleme valmis tehnoloogia arenguga kaasa minema, viima Eesti digiriigi uuele tasemele, mis võiks inimestele olla oluliselt mugavam, sõbralikum ja lihtsam kui senine.

See ei puuduta lihtsalt neid teenuseid, mis on osutatud kodanikele, vaid ka neid, mida osutame ettevõtjatele. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kahes rollis – oleme eestvedajad kogu riigile ning teiselt poolt on meil endal terve hulk teenuseid, mida osutame ennekõike ettevõtjatele.

Meie ettevõtluskeskkond on üsna mugav, ja me oleme sellega harjunud, aga me peame siiski otsima teenuseid eri kohtadest, kuigi riigil on andmed, mis võimaldaksid seda mitte teha.

Tahaks edasi liikuda nii, et meil tekib üks konkreetne sisenemiskoht – kui sul ettevõtja või ettevõttena suhtlus riigiga, siis sa ei pea enam leiutama, kus seda täpselt teha, vaid selleks on üks ettemääratud paik, kust hakkab asi lihtsalt hargnema. Ning võimalikult palju võiks seal olla proaktiivne ehk eeltäidetud, vähendamaks halduskoormust, mis on üks täiesti omaette võitlus, aga sellest võib eraldi pikemalt rääkida.

Teine oluline suund, mis puudutab ettevõtluskeskkonda ja majandusarengut ning mis haakub eelneva teemaga, saab olema tehisintellektil. Ettevõtluskeskkonna suurim väljakutse on ligemale nelisada aruande vormi ehk umbes üheksakümmend viis tuhat andmevälja ning vaadates õigusruumi dünaamikat, ka Euroopa Liidu kontekstis, siis vähenemist ei paista kuskilt otsast.

Võib alati küsida, kas need lisaregulatsioonid on vajalikud – mõnikord on, mõnikord pole –, aga üritame teha selle ettevõtja jaoks nii lihtsaks kui võimalik. Et andmeid, mis on aruandluse kontekstis korduvad, peaks sisestama ühe korra.

Asja ka ettevõtjad suhtlevad omavahel ja on hulk raporteid, mis ei tule ainult riigi käsutuses olevatest andmetest, vaid ettevõtjatelt. Oleme koos Balti- ja Skandinaaviamaadega liikumise eestvedajaks, mida nimetatakse reaalajamajanduseks, kus üritame toetada projekte, mis võimaldavad ettevõtetel reaalajas lihtsamalt andmeid vahetada. See muutub tuleviku perspektiivis järjest olulisemaks. Võtame näiteks keskkonnaalased raportid, kus näidatakse, et tooted või teenused on tõepoolest keskkonnasõbralikud, süsinikuneutraalsed, tarbivad rohelist energiat.

Nüüd majanduse arengust, kus teostame fiskaalpoliitika seda osa, mida nimetatakse ettevõtete toetamiseks. Fiskaalpoliitika teise osa – maksundusega – tegeleb rahandusministeerium, aga majandus- ja kommunikatsiooniministeerium vaatab, et maksumuudatused häiriks ettevõtlust või majandust võimalikult vähe. Aga siin on ka teised prioriteedid.

Ennekõike on instrumendiks viimasel ajal kõneainet pakkunud EAS-i ja KredExi ühendasutus, kus suunatakse toetusi ettevõtluse sellistesse harudesse, kus on perspektiivi, kuid ka mingisugused arengutõrked, kus toetuse tagajärel võiks tekkida investeerimisjulgus.

Üks meie eesmärkidest on viia tootlikkus nii töötlevas tööstuses kui ka majanduses laiemalt 2035. aastaks saja kümne protsendini Euroopa Liidu keskmisest. See on päris tõsine väljakutse, aga minu arvates üsna kategooriline imperatiiv – kui me seda ei saavuta, siis ei teki lisandväärtust, mida me tegelikult maksustame. Ja kui meil ei ole, mida maksustada, siis me ei saa enam kodanikena tarbida teenuseid alates julgeolekust ja lõpetades sotsiaaltoetustega. Nii et see kõik on omavahel seotud.

Ministeeriumi pädevuses on veel kolmas pool – huvitav ja dünaamiline töövaldkond. Töö olemus muutub, räägime ühelt poolt platvormi töödest ja muudest taolistest vormidest, mis said katalüüsiva efekti covidi-kriisist, teisalt on ettevõtetel lähemas tulevikus vaja teistmoodi haritud tööjõudu. Et seda võimalikult efektiivselt teha, saab riik päris tõsiselt kaasas olla.

Värskelt ongi valitsusse jõudnud uus tööhõive programm, kus püüame süsteemi kohendada ja teha nii palju paindlikumaks, et töötukassa suudaks nendest vahenditest, mis neil on, koolitada inimesi nii targaks, et nad leiaksid tasuva töökoha nii-öelda uues majanduses.

See oli pikk sissevaade majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tegevustesse, aga enne, kui nende teemade juurde tagasi tuleme, tõmbaksin joone alla päevapoliitilistele teemadele. Üks neist on Eesti 200 toetus, mis on valimiste järgselt tugevalt kukkunud.
Kas teie oma pika ja põhjaliku poliitkogemuse pealt näete, kuidas oleks võimalik toetus, kui mitte varem, siis järgmisteks valimisteks üles saada?

Eks see käib ikka tööga. Kuid kui ühel hetkel saabub kampaaniafaas, siis tänapäeva ülidünaamilises meediakeskkonnas, 24/7 töötavas uudistetsüklis on palju keerulisem kampaaniat teha, kui kunagi varem. Aga meetodid tuleb leida, end nähtavaks teha ja rääkida, mille eest seistakse ning mis on ära tehtud.

Aga mu sügav veendumus on, et millegi müümiseks peab lihtsustatult öeldes olema kaup. Kuigi Eesti 200 on teatud ajalooga organisatsioon, siis parlamendierakonnana toimetab ta valitsuses esmakordselt ning loomulikult ei lähe kõik alguses nii ladusalt, kui võib ette kujutada.

Kuid ma ei laseks sel end heidutada, ma usun, et nii Eesti 200 valitsusdelegatsioon kui ka parlamendifraktsioon töötab aktiivselt, õpib sealjuures kindlasti ning kui me suudame näidata, et meist on kasu, siis suudame ka reitingu tõusule pöörata.

Aga te ei näe, et teil võiks olla sarnane probleem kui Isamaal, kellel on mure, kuidas EKRE-st eristuda? Kuidas Eesti 200 võiks Reformierakonnast eristuda?

Eks need mured on kõigil. See on üldteada, aga mitte nii teadvustatud, et suurimad konkurendid pole mitte poliitspektri eri otstes olevad erakonnad, vaid ennekõike need, kes jagavad maailmavaadet.

Loomulikult on konkurentsimoment olemas, aga vaadates Eesti kodanikuna, näen ma selles edasiviivat jõudu. Eesti 200 üks missioon, mis on juba täidetud, on, et me oleme toonud Eesti poliitikasse uusi inimesi. See värskendus, kus alguses ei ole kõik nii sujuv ja voolujooneline, on tegelikult olemuslikult oluline.

Kui viidata veel teie pikale poliitkogemusele, siis pärast valimisi on tekkinud laiem probleem sellega, mida teha taoliste sihtasutustega nagu Liberaalne Kodanik või Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kelle tegevust võib mõneti võtta parteidele ebaseaduslike annetustena.
Ka teie erakonda toetas või tegi vähemalt koostööd SALK. Kuidas teie seda asja näete? Kas nad tuleks ära keelata, reguleerida?

Kui võtame laiema küsimuse, kas midagi tuleks ära keelata, siis mina olen absoluutselt seda meelt, et mida vähem keelata, seda parem. Loomulikult on asju, mis tuleb keelata, mis on ohtlikud inimeste eludele, aga kõik, mis puudutab ühiskonnaelu, peaks toimima võimalikult häireteta, ilma käskude-keeldudeta.

Poliitikas on see selles mõttes sensitiivne, et lõppude lõpuks päädib see riigikogu valimistega, kus erakonnad saavad kohad, tekivad koalitsioonid ja kõik hakkab mõjutama meie elu. Et see peaks olema läbipaistev ja arusaadav. Võib-olla seda kaudu seda selgemaks reguleerida või eneseregulatsiooniga.

Mina isiklikult väga sellisesse tegevusse ei usu, ma arvan, et Eesti 200 ja ka teised erakonnad oleksid oma kampaaniate tegemisel saanud väga hästi hakkama ka ilma SALK-poolse nii-öelda toeta.

Olles Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna politoloogia eriala lõpetanud ja hiljem puhtalt huvi pärast end täiendanud, ning omades praktilist kampaania kogemust, ütlen, et andmete kokku kuhjamine kui selline ei oma iseenesest erilist väärtust.

Kampaania kontekstis on ennekõike oluline, kuidas sa viid enda olemuse arusaadavalt nende inimesteni, kellele see korda läheb.

Või kas või annetuste edastamine ja annetajate leidmine?

See on kahtlemata oluline, aga kogu see teema on ülespuhutud, ei vääri sellist tähelepanu – mammut-artiklit Eesti Ekspressis.

Aga teisest küljest teeb see Eestis ukse lahti sellele, et mingid ettevõtted loovad maailmavaatelise sihtasutuse, mille kaudu hakkavad parteidele päris raha ja päris meetoditega kampaaniat tegema.

Jah, eks seda tehakse demokraatlikus maailmas üsna mastaapselt, ja mitte ainult Ameerika Ühendriikides. Valimistel ei liigu enam mitte miljardid, vaid kümned miljardid. Ka rahulikes riikides, nagu Rootsis või Soomes on sellised maailmavaatelised sihtasutused olemas, kes aitavad ühelt poolt teha uuringuid, et mingi maailmavaade saaks baseeruda tõsikindlatel faktidel või mingisugusel teadmusel, ja teisipidi aitavad kampaaniaid teha. Aga põhjamaine või Skandinaavia traditsioon on teha seda hästi avalikult.

Mina isiklikult selles probleemi ei näe – mida rohkem inimesi on poliitikaga ühel või teisel kujul seotud, üritavad seda demokraatlikus riigis mõjutada, seda parem.

Eesti probleem on ehk natuke selles, et kuna meil on kõik nii väike, siis on suhteliselt lihtne või väikese energia- ja ressursikuluga võimalik seda mõjutada. Aga seda avalikum peab see olema.

Ma ei näe selles mitte midagi halba, kui üks või teine ettevõtja avalikult poliitikat toetab, ütleb, mis ta sellest arvab või teeb seda mõne teise ühiskonnagrupi esindaja.

Aga me ju näeme Eesti poliitikas, kuidas paljud kampaaniasõnumid ei ole selgelt mingisugusel faktilisel baasil toestatud. Et lubatakse, kas või viimastest valimistest rääkides, miljardeid lisakulusid, teades, et tegelikult eelarve neid mitte kuidagi välja ei kanna.

Seda praktikat mina heaks ei kiida, aga seda ei ole ka mõtet kritiseerida  – kui sa näed, et kuskil on midagi tegemise stiilis valesti, siis tuleb minna ja ise teha. Viimase kampaania tegemisel ma ei osalenud, aga olemuslikult ei pea ma seda õigeks ega vajalikuks.

Selle koalitsiooni start oli võrdlemisi konarlik, ennekõike kommunikatiivsetel põhjustel. Vastab tõele, et kampaanias ei räägitud liiga palju riigieelarve tasakaalustamatusest – seda oli mõneti mugav teha, sest fookus oli hoopis julgeoleku teemadel.

Ja kui siis tuldi ja öeldi kollektiivselt, et me tegelikult ei valetanud, jätsime midagi lihtsalt välja ütlemata, siis see ju nii oligi objektiivselt, aga küsimus on, kuidas seda tõlgendatakse. Valija tõlgendas paraku niimoodi, et sellest oleks võinud rääkida, ja tegelikult olekski võinud. '

Järgmisel korral räägite?

See kõik on praegu tagantjärele tarkus, aga minu soovitus on pigem olla aus ja üritada ausat kommunikatsiooni teha.

Enne kui maksudest pikemalt rääkida, lahendaks veel ühe poliitilise teema ära. Te olete pikalt presidendi kantseleid juhtinud. Millise pilguga te praegust suuremat skandaali valitsuse ja presidendi kantselei vahel vaatate?
Kas teile tundub, et Reformierakond on asunud presidendi kantseleile sisepoliitikasse sekkumise eest kätte maksma või vastupidi – presidendi kantselei on üritanud kriminaalkorras karistatavat tegu ellu viia?

Tõtt öeldes ma tean sellest liiga vähe, et faktipõhiselt kommenteerida. Tõepoolest on mul kogemus, olin viis aastat president Kersti Kaljulaidi ajal presidendi kantselei direktor. Meie saime need asjad kuidagi aetud, oli ikka perioode, kui valitsus ja Kadriorg olid samameelsed, aga oli ka perioode, kus oldi üsna reljeefselt eri seisukohtadel. Aga me saime asjad mõistlikult aetud, leidsime ühisosa.

Eks see raha küsimus on kogu aeg õhus. Aga eelarve tegemine ei ole olemuslikult väga keeruline, see ei ole väga suur asutus – sul on hulk püsikulusid, elektri, gaasi, kojamehe ja kõige selle eest tuleb maksta, aga need on üsna prognoositavad. Tõsi, siin käis vahepeal jõnks läbi, aga usutavasti on see nüüd jälle kontrolli all.

Ja siis on elementaarsed asjad, mis tuleb ära teha ja mis on kujunenud selle institutsiooni tavadeks: üritused, ka väljaspool Eestit. Vastavalt põhiseadusele esindab president Eesti riiki, aga see kõik peab kuidagi mahtuma eelarve raamidesse.

Loomulikult oli täiendavaid ideid, mis maksid rohkem, aga mis tundusid, et võiksid mingeid Eesti püüdlusi toetada, näiteks ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme kampaania tegemine või kolme mere initsiatiivis eesistumine või Eesti 100. sünnipäeva tähistamine suuremas ulatuses, kui tavapäraselt on tehtud. Siis me kirjutasime sellest oma nägemuse, projekti ja läksime vastavasse ministeeriumisse. Ja nende sisulisel heakskiidul sai rahandusministeeriumiga asjad selgeks. Ma ei mäleta, et meil oleks viie aasta jooksul olnud olukordi, kus midagi oleks tegemata jäänud.

Aga mida teie oleksite presidendi kantselei juhina teinud, kui valitsuse liikmetelt oleks tulnud signaale, et siin üritatakse raha justkui välja pressida või osta seaduste vastuvõtmisi lisavahendite eest või midagi sarnast?

Ma tõesti ei tahaks seda kommenteerida, ma ei tea neid olusid, ma ei ole nende inimestega isiklikult rääkinud. Ausalt öeldes üritaksin oma tööga hakkama saada, sedagi on piisavalt. Jätaks selle teema asjaomaste isikute klaarida.

Kõneleme maksudest. Selle suve hittmaks on automaks. Teie parteikaaslane, majanduskomisjoni liige Toomas Uibo ütles, et see maks ei tohiks aastapõhine olla. Kuidas teie majandusministrina asjale vaatate? Millised on teie sisendid rahandusministeeriumile?

Me ei ole veel sisendeid andnud, see on loomulik protsess, mis on sattunud erakordse tähelepanu alla ilmselt seetõttu, et autol on Eesti ühiskonnas eristaatus. Sel on omad põhjused, ühiskondadel on omad veidrused – on ühiskondi, kus lehm või siga on staatuse sümbol, meil on see endiselt auto. Ma ei taha ironiseerida inimeste üle, kellel on tõesti igapäevaselt autot oma elukorralduseks vaja.

Mina elan Tallinnas ja mitte liiga kaugel kesklinnast ja see, mis linnas on korraldatud, on mind tugevalt motiveerinud autot mitte kasutama. Olen ka regulaarne jalgrattur ja sel suvel olen seda kasutanud tavapärasest rohkem. Kas see on nüüd õige poliitika sellise tulemuse saavutamiseks, ma pole päris kindel, elame-näeme, aga võiksid sündida jalgrattateed, mis on tõepoolest turvalised. Ma ei muretse mitte enda pärast, aga minu laps käib näiteks Pirital purjetamistrennis ja ma tean suurepäraselt, et senine tee rattaga sinna pole turvaline. Ma ei räägi sellest n-ö promenaadist, vaid sellest, kuidas kesklinnast liikuma saada.

Mis puudutab automaksu, siis see on protsessi algus. Vestlesime valitsuse istungil sotsiaaldemokraatidega, ka neil on oma ettepanekud ja nägemus. Nii see tegelikult peakski käima, et on väljatöötamiskavatsus, mis raamistab selle, mis on olemuslik eesmärk ja siis hakatakse tagasisidet korjama, et leida optimaalne lahendus.

Eesti 200 teeb oma ettepanekud, aga mulle personaalselt kui pigem rohelise maailmavaatega inimesele meeldiks, kui automaks oleks rohkem tasakaalus sinna suunda, et ta muudaks inimeste käitumist.

Pole mõtet saladust teha, et iga maksu teine olemus on alati täita riigikassat ja seda vastavalt plaanile võimalikult efektiivselt kulutada. Küsimus on tasakaalukohas. Loodetavasti see printsiip, et vaidlustes sünnib tõde, kehtib ja sellest tuleb midagi, mis ei ole ideaalne, aga mis tõesti suunaks inimesi keskkonnasõbralikumat transporti kasutama.

Eesti 200 üks sõnumitest on kindlasti see, et kõike seda tehes ei tohi me ära unustada, et peame parandama ja võimaldama liikuvust. Need kaks asja ei ole üks-ühele seotud nagu Siiami kaksikud, aga see on kindlasti hea võimalus panna sellele fookus ja tähtajad-raamid – kui kehtestame automaksu, siis tekib sellele vastus, kuidas liikuvus paraneb, mida selles vallas tehakse, millised saavad olema vastavad investeeringud.

Ega Eesti-suguses riigis saa liikuvust ühistranspordiga lõputult parandada. See ei ole lihtsalt tehtav – ei ole reisijaid, ei ole raha selle jaoks.

Jah, aga ma usun, et seda saab teha paremaks. Olles üsna pikka aega töötanud transpordi- ja turismisektoris, ütlen, et alati saab paremini.

Maksumaksja maksab üsna palju kinni näiteks rongipiletihinnast.

Nii ta on.

Aga automaksust teame me peamiselt ainult seda, et koalitsioonilepingus lepiti kokku 120 miljonit eurot aastas ja see on see, kuhu olemegi teel.
Kui palju te olete saanud või tahtnud koalitsioonilepingus kokku lepitud makse väärata, muuta või mõjutada? Või on pigem nii, et koalitsioonipartnerid ütlevad, et siin on paber ja maksud ja teeme ära?

Sellega on nii ja naa, ühelt poolt olen ma inimene, kes usub, et kokkuvõttes saavutatakse tulemused kollektiivina. Võib öelda, et üks erakond on kollektiiv, aga antud juhul on see kollektiiv, mille liige ma ole, Eesti Vabariigi Valitsus.

Võtaksin kindlasti laiema vaate, et kui oleme kokku leppinud, et riigieelarve tuleb korda teha ja see valitsus on pigem seda usku, et rikkaks laenamise poliitika ei tööta, siis me peame selle kuidagi saavutama – kuskilt tuleb kärpida ja kui on mingi hulk teenuseid, mida ei taheta kärpida, siis järelikult tuleb maksubaasi laiendamiseks võimalused leida. Sellest me ei tagane.

Nüüd küsimus – kas me oleme tõstatanud asju? Jah, oleme. Üks neist sai minu arvates ka päris hea kompromisslahenduse, mis otseselt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi puudutas – turismimaks. Algsed plaanid olid natuke teistsugused, oli hulk tööd ja selgitamist ja sektor ei ole sellega lõpuni õnnelik, aga ta ei ole ka lõputult õnnetu. Sai suhteliselt mõistlik kompromiss. Ilma valehäbita võin öelda, et oma roll selles oli ka minul ja erakonnal Eesti 200.

Kuidas te riigi rolli tervikuna majanduses hindate? Kas olete rohkem Keynes`i või Hayeki mees – rohkem riiklikku sekkumist või rohkem vaba turgu ja ise liikumist?

Mina usun inimeste initsiatiivi – ilma selleta ei sünni mitte midagi. Mul ei ole soovi lihtsalt kellelegi mett moka peale määrida, aga ma tunnen sügavat lugupidamist päris ettevõtjate vastu. Inimeste vastu, kellel on olemas motivatsioon ja kirg teha mitte millestki midagi.

Nii lihtne see ongi – kui me tahame ehitada edukat riiki, siis selliste inimeste olemasolu on demokraatliku turumajanduse tingimustes omaette ressurss. Minu arust pole meil alternatiivi, oleme mõnikümmend aastat tagasi üsna lähedalt näinud, kuidas üritati üles ehitada ühiskonda, mille vedurid oleksid pidanud olema midagi muud kui initsiatiivikad ettevõtjad. Aga see ei õnnestunud ja pole õieti kuskil õnnestunud. See on vastus küsimusele.

Mida ma näen oma töömissioonina, kui ma ei hakka konkreetset ministeeriumi või vabariigi valitsuse rida välja tooma, on olla toeks nendele inimestele, et nende initsiatiiv ei kaoks. Sest see on see, kust tuleb areng. Mitte kuskilt mujalt. Et meil on jätkuvalt nutikaid inimesi, kes tahavad oma energia ja suure osa elust panna sinna, et luua lisaväärtust. See on see, mida meil on võimalik maksustada ja selle pealt edasi liikuda. See on mu absoluutselt siiras veendumus.

Täna on piisavalt inimesi, kes ütlevad, et me oleme viiendat kvartalit majanduslanguses ning sellises olukorras peaks riik, mis on veel laenuvõimeline, tegema laenukraanid lahti ja põhimõtteliselt välismaalt tuleva laenuraha Eesti majandusse paiskama, et seda käivitada või kiirendada.

Me läheme nüüd valdkonda, mille kohta on inglise keeles termin economic beliefs ehk majandusteoreetilised uskumused. Kahjuks ei ole see kõik täppisteadus, kui ta oleks, oleks kõik ju imelihtne. Arvutusvõimsust meil jagub, Eesti on mitme superarvuti osanik – paneks aga andmed sisse ja saaks ideaalse stsenaariumi. Aga tegelikult baseerub ta ka mingisugusel veendumusel, arusaamal, mis annab efektiivse ühiskonnakorralduse, aga ma korra juba ütlesin, et mina sellesse ei usu.

Kui midagi vastu argumenteerida, siis pigem on meie praktika, Eesti eripärad näidanud, et me suudame end ära hallata tasakaalustatud riigieelarvega. Kui me vaatame neid n-ö makroprognoose, mis tulevad nii Eesti Pangast kui ka rahandusministeeriumist, siis oleme õigel teel. Prioriteet number üks oli inflatsiooni ohjamine ja oleme saanud inflatsiooni kontrolli alla.

Kui me läheksime seda teed, piltlikult öeldes vajutaksime gaasi põhja ja kütaksime kõik majanduse elavdamisse, siis inflatsiooni maha surumise asemel paneksime puid alla. Majanduses võtavad tahes-tahtmata protsessid aega.

Kõige ebamõistlikum on hüplik majanduspoliitika ja see valitsus on valinud ratsionaalse lähenemise. Ning hoolimata kõigest liigume kõikide näitajate poolest terve majanduse suunas. Klassikaline majandusteooria ütleb, et see vahemik on kolm kuni viis protsenti. Loomulikult me räägime tööjõupuudusest, inflatsioonist ja majanduskasvust, aga 2024. aasta lõpuks võiksime juba sellele läheneda ja 2025. aastal kohal olla.

Pikkade aastate praktika on näidanud, et selline majandus areneb tasakaalustatult. Võiks arvata, et suurem kasv on parem, aga ei pruugi nii olla – sellega ei käi tööjõuturg kaasas ja nõnda edasi. Seal on palju nüansse, millest üks või teine asi sõltub. Minu vaade on pigem optimistlik ja ma arvan, et me liigume õiges suunas. Praegused prognoosid toetavad tulevikku.

Kui te ütlete, et olete rohkem ettevõtlusvabaduse ja võib-olla ka julge ettevõtja või ühiskonna poolt, kus selline asi oleks hinnatud, siis kas teile ei tundu, et riigisüsteemid defineerivad paljudel juhtudel mingisugused probleemid, on nad siis päriselt olemas või paberil, asuvad neid lahendama toetustega ehk pakuvad ettevõtjatele raha, et nad teeksid mingisuguseid asju ja pärast raporteeriksid.
Kas see ei või meile pikaajaliselt ohtlik olla, kui harjutame oma ettevõtjad sellisteks?

Võib, aga ma arvan, et see sekkumise määr ei ole Eestis selline olnud, et sel oleks letaalne mõju. On keeruline ja tähtis küsimus, kuidas teha neid sekkumisi efektiivselt, turgu solkimata. Ma arvan, et Eestis ei ole sellega suuri probleeme olnud. Käies Brüsselis kolleegidega kohtumas, näen selgelt, kuidas on moodustumas koalitsioonid – kindlasti on üks samameelsete grupp Põhja- ja Baltimaad, juba oma suuruse ja maailmakäsitluse poolest.

Euroopa Liidus on üsna karm reeglistik selleks, kus riik tohib sekkuda ja kus ei tohi. Me ehitame oma liitu turumajanduse ja õigusriigi põhimõtetest lähtuvalt. See on meie vundament.

Ennekõike Covidist, aga ka sõjast tulenevad eripärad, tarneahelate katkemised, on tekitanud olukorra, kus riik on paljudel juhtudel põhjendatult sekkunud, aga juba on näha, kuidas see väljub kontrolli alt ja hakkab tekitama ebatervet konkurentsi. Ennekõike lähevad sellega kaasa suured riigid, suured ettevõtted ning seetõttu peabki leidma liitlasi, ja meil need liitlased on, kellega kutsuda ühiselt tagasi tervemõistusliku lähenemise juurde. Me ei saa kõike täiesti vabaks lasta, sest siis me hakkame ehitama süsteemi, mis tegelikku tulemust ei anna – et reguleerime üle, sekkume seal, kus ei ole vaja.
Ühesõnaga, see on asi, millega tuleb igapäevaselt tegeleda ja siin ei ole ühte head lahendust, on aus vastus.

Küll aga on küsimus, kui palju meid Euroopas kuulatakse. Lõppude lõpuks peavad suuremad riigid jagama maid ka suurte siseriiklike huvidega. Meil ei ole selliseid suuri ettevõtteid, kes tahaksid väga palju toetust saada.

Nii ta on, aga ikka kuulatakse. Ja kui ei räägiks, kuulataks seda vähem, aga sellest võiks siia kutsuma kõnelema inimesi, kes on sellega pikki aastaid tegelenud – praegune suursaadik Brüsselis Aivo Orav või Matti Maasikas (Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas - toim.).

Meile küll meeldib Brüsselit demoniseerida, eks seal on ka omad nüansid, näen seda ka oma töös, et ühelt poolt on seatud eesmärgid vähendada halduskoormust, bürokraatiat ettevõtetele 25 protsenti, aga teisalt tuleb direktiivide laine, mis seda suurendav. Ja ei saa öelda, et need on ebavajalikud.

Oleme Euroopa Liidu tasemel saavutanud üsna palju, mida me jällegi üksi ei suudaks. Näiteks oli tarbijakaitse teemade ministeriaal, kus Euroopa Liidu turult kõrvaldati suurusjärgus viiskümmend tuhat toodet, ennekõike Hiinast ja muudest kolmandatest riikidest – ebakvaliteetsed, tervist kahjustavad ohtlikud asjad. On küsimus, kas peaksime sellega tegelema kollektiivselt või laskma inimestel otsustada, et ise oled loll, kui ostad. Väga paljudel on kogemus, kus tellid sealt midagi hinnasurve najal, aga see ei tööta ning sa vihastad selle peale, osa viskab selle minema, teine osa hakkab õigust taga ajama, aga üksinda selle õigusega kaugele ei jõua, kuid kollektiivselt tegutsedes jõuame.

Aga loomulikult tuleb Euroopa Liidus oma huvide eest seista. Neid asju, kus me saame selget kasu, on väga palju, aga seal, kus meile tundub, et asjad ei lähe õiges suunas, tuleb leida liitlasi, et teha enda hääl kuuldavamaks.

Olemuslikult oleme me loomulikult sellesse liitu kuulumisest võitnud igas võtmes, nii majanduslikus mõttes kui ka julgeoleku võtmes. Me ei kujutaks teistmoodi ette.

Kindlasti, aga sellega kaasneb ka teatavaid muid raskusi, näiteks ei saa me maksta oma lennufirmale, mis siit lendaks. Indrek Neivelt küsis mõned päevad tagasi sotsiaalmeedias, mille pärast on kliimaministeeriumil riiklik lennufirma, mis lendab Rootsi siseliine. Kas teie hinnangul peaks Nordica kinni panema?

Olen selle valdkonnaga kokku puutunud kümmekond aastat tagasi. Ma ei oleks nii reljeefne, et paneme Nordica kinni, aga kui on küsimus, kas sellisel kujul on ettevõttest Eesti maksumaksjale kasu, siis minu üsna pikaajaline veendumus on, et pigem ei.

Tõsi, olen kokku puutunud mitte lennunduse poolega, vaid lennujaamaga. Lennujaam sellises natuke kaugemas kohas Euroopa Liidu kontekstis on oluline meie ühenduste tagaja ja seal on pikemat aega olnud vaade, et ei võeta liiga suuri riske ega panda mune ühte korvi, hoitakse mõistlikus balansis, mis ongi umbes kolmandik-kolmandik-kolmandik.

Et kolmandikku võiksid teenindada odavlennufirmad, kolmandikku traditsioonilised lennufirmad, flag carrierid, nagu neid vanasti nimetati, meie flag carrier oli Estonian Air, ja kolmandik võiks olla tugev kohalik lennukompanii. Aga kui meil ei ole aastaid olnud tugevat kohalikku lennukompaniid, siis selle konstruktsiooni omamine ei teeni eesmärki.

Loomulikult ei ole ma viimased kümme aastat olnud detailidega kursis, aga see, mis praktikas on selgunud, ei julgusta toetama ideed, et ta võiks jätkata.

Kas Eesti lennunduse tulevik võiks olla, et anda lennujaamale omanikuootus võimalikult vähe kasumit teenida, võib-olla maksumaksja raha sinna suunata ja selle kaudu kuidagi lennuliine soodustada?

Lennujaam on saanud senimaani niimoodi ära majandatud, ei ole mõtet ju ka seda ettevõtet sügavasse miinusesse saata, aga kindlasti saab omanike ootusi defineerida ja senimaani on sellega hakkama saadud. Olin seal nõukogus, kui toimus eelmine n-ö uljas periood. Toonase kodumaise ettevõtte nõudmised olid väga suured ja äriplaan ei tundunud sada protsenti usutav. Me ei teinud toona neid investeeringuid, mida kõike nõuti ja see oli mõistlik, põhjendatud otsus.

Ehk lennujaam ei arenenud nii kiiresti, kui Estonian Air küsis?

Lennujaam arenes kiiresti, aga tasakaalustatult, mitte soosides ühte konkreetset ettevõtet.

Riigifirmadega jätkates – Reformierakond on aastaid rääkinud, kuidas Eesti elektriliinivõrgud, Elektrilevi, tuleks eraldada Eesti Energiast. Elektrilevi on Eesti Energia uue juhi ametis olemise ajal asunud ennast natukene ettevõttena eraldi defineerima. Kas teie hinnangul tuleks Elektrilevi erastada, ära müüa või viia börsile?

Ei tahaks teiste ministrite eest otsuseid hakata langetama.

Valitsuse liikmena võiks ju sõnaõigus olla.

Kui see tuleb lauale, siis kindlasti ma süveneks ja kommenteeriks. Usun, et Elektrilevil on mitmeid äärmiselt olulisi funktsioone energiajulgeoleku tagamisel, samas oleme kuulnud neid lugusid, et võib-olla oleks otstarbekas, kui juhtimine ei oleks nii tsentraalne.

Ma ei arva, et asjad ei oleks seal ausad, aga ausalt peavad asjad, nagu öeldakse, lisaks olemisele ka näima. Siis kaovad kahtlused, et võrku lülitamisel eelistatakse oma emaettevõtet ja need, kes üritavad isepäi seal hakkama saama, ootavad pikkades järjekordades, nende dokumente menetletakse kaua, on kuulda, et tehakse mingisuguseid tõrkepakkumisi – kas need kõik on tõsikindlad faktid, ei oska öelda, aga arvan, et eraldamine tooks selguse majja.

Teisest küljest on küsimus, kas riigile kuuluv loomulik monopol peaks olema erakätes või pigem riigi omanduses.

Ma pigem rääkisin juhtimistasandist – need võiksid olla eraldi juhitud ettevõtted. Erastamise küsimus on omaette küsimus, ma praegu ei oma pädevust, et tahaks vastata.

Kuidas ta maailmavaateliselt hindate? Loomulikud monopolid?

Olen pigem seda usku, et mida vähem ettevõtteid riigil on, seda parem. Aga samas ei ole mul midagi selle vastu, kui Tallinna Sadam on landlord tüüpi sadam, et on unikaalses asukohas, kus ta rendib välja sadama taristut, et ettevõtted saaksid teenuseid osutada. Arvan, et see on okei, kuigi meil on ka näiteid, kus on täiesti adekvaatsed, konkureerivad erasadamad.

Võib tekkida küsimus, et kui Sillamäe sadamas on omanikud võtnud riski – investeerinud, ehitanud üles ja osutavad sama teenust  –, siis kas mingis kontekstis peaks seda tegema riik. Võib-olla peaks, kui ajalooliselt on niimoodi välja kujunenud, aga kõik, mis toimib lõpptarbijaturul või ka ettevõtete vahelisel turul, siis minu sügav veendumus on, et riik ei ole hea omanik.

Rääkides veel ühest maksumaksjaid kõnetavast teemast – valitsus on lubanud kärpeplaane. Kuidas teil kärbete leidmisega läheb, on need edukaks osutunud?

Oleme oma ettepanekud teinud, ma ei tahaks neid pikemalt kommenteerida, mitte et see mingisugune saladus oleks, aga oleme otsustanud, et seda menetletakse nii, et kõik edastatakse rahandusministeeriumile, kus pannakse kokku koondvaade. Augusti teises pooles avab rahandusministeerium esmalt tervikpildi ja siis saame oma asju vastavalt vajadusele kommenteerida.

Mäletan kevadest, kuidas Eesti 200 valitsusdelegatsiooni juht Margus Tsahkna lubas jõhkraid kärpeid. Kas teie defineerite välja käidud kärpeid sama reljeefselt?

Kaks asja tuleb eristada – see, mida me teeme 2024. aasta eelarve kontekstis, kus loomulikult on otstarbekas need kärped, mida me teame, ära teha, aga see ei ole mingisugune lõplik lahendus. See, mida Margus Tsahkna, Eesti 200 oma kampaanias ütles, on pigem see protsess, mis meil praegu käib ja mis sügisest hakkab rohkem avalikult tuure koguma – nulleelarve protsess.

Tahaks Eesti riigi nii palju lahti võtta kui võimalik, vaadata, mis on need teenused, mida me osutame. Sel nädalal toimus riigireformi analüüsi kokku võttev seminar ja aus realistlik vastus on, et me väga täpselt ei tea, mis teenuseid riik osutab ja kas see kõik on vajalik ja jätkusuutlik. Aga meil on tõsine plaan sellele valitsuses otsa vaadata.

Rahandusministeerium töötab praegu välja metoodikat, ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tegutseb nendega koordineeritult, me tahame olla üks pilootidest. Tahame vaadata, kas see kõik on vajalik ja mis ei ole vajalik, see kõrvale lükata. Vaadata, ega ei dubleerita ja kui dubleeritakse, siis kõrvale lükata ja siis otsustada, kuidas järgmise kümne või kahekümne aasta jooksul teenuseid võimalikult efektiivselt digiriigi vahendusel osutada. Selle projekti nimi ongi digipööre personaalse riigi ehitamiseks.

Mina võtan seda kõike surmtõsiselt, meie inimesed töötavad, ütlesin ka seal seminaril välja, et ma ei tea, kuhu me valitsusega sellega jõuame, sest varasem koostöö kogemus valitsuses puudub, aga olen pigem optimistlik, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis teeme kindlasti oma osa ära.

Tulles tagasi kärpimise küsimuse juurde, siis see on protsess, kus peaksid selguma päris kokkuhoiu kohad, mitte nii-öelda hädapärane ja kiirkorras tehtu.

Ehk praegune on hädapärane ja kiirkorras tehtud? Et tegelikult ei ole ei majandusministeeriumis ega teistest ministeeriumites tohutuid kärpekohti oodata?

Ma ei tahtnud öelda, et see on nüüd mingisugune naljanumber, et anname paar miljonit ja küll siis rahuneb asi maha – see ei ole niimoodi. See summa, millest meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kontekstis räägime, on ikkagi nelja aasta lõikes suurusjärgus sada miljonit eurot. Nii et seda kõike tehakse tõsiselt.

Aga need on sellised kohad, mis valdavalt ministeeriumites esimese asjana kätte paistavad ega vaja süvitsi minemist.

Ma loodan, et see teine pool tõesti õnnestub. Sest nagu on öelnud Eesti nii-öelda ametnike poolne eelarvepealik, asekantsler Sven Kirsipuu, et ega selliseid harjutusi pole maailmas liiga palju tehtud – eelarve tegelikku teenuste kaupa lahti võtmist ja vaatamist, kuidas kõige paremini saab. Kui kuskil selleks üldse eeldusi on, siis meil, sest meil on digiteenuste osakaal nii suur, et suudame sellele reageerida.

Mulle tundub, et valitsuses on kollektiivne valmisolek seda teha, eks paistab, kas saab selle riigireformi ühel hetkel tehtuks, millest on pea kümmekond aastat räägitud.

Kui maailmas pole mingeid asju väga tihti tehtud, siis on selleks head põhjused.

Jah, eks päeva lõpuks võib ka see selguda, kuid kui me poleks teinud ei oma rahareformi sellisel kujul, nagu seda kunagi tehtud ei olnud, ei oleks hakanud oma digiriiki sellisel kujul ehitama, siis ei oleks me praegu seal, kus me oleme.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.