Sõjanduseksperdid Michael Kofman ja Rob Lee kirjutasid portaalile War on the Rocks analüütilise ülevaate Ukraina suvisest vastupealetungist. Kofmani ja Lee hinnangul pole pealetungiga seotud raskused tingitud mitte ainult ülekaalu puudumisest õhus, vaid ka Ukraina üksuste suutmatusest viia läbi operatsioone suuremate üksustega.

Kofman ja Lee tõid esile, et enamus Ukraina rünnakuid toimub rühma või kompanii tasemel. Rünnakuid viivad läbi väikesed jalaväeüksused, rünnates Vene positsioone läbi tihedalt mineeritud põldude ja metsatukkade. Suutmatus suuremate üksustega koordineeritult pealetungile minna on autorite sõnul oluline väljakutse, millele saab lääneriikide väljaõppes keskenduda.

Kofman ja Lee tõid esile, et lääneriikide abi Ukrainale on viimase 18 kuu jooksul Ukrainat abistanud, kuid piiranud samas ukrainlaste valikuid. Seetõttu on vähese väljaõppega sõdurid pidanud minema vastamisi hoolikalt Vene vägede poolt ette valmistatud kaitserajatiste vastu.

Kofman ja Lee rõhutasid, et sõda nõuab vägedelt pidevat kohanemist, kuna vähesed plaanid elavad üle kokkupuute vastasega ning kohanemisprotsessi osaks on tunnistamine, et mis töötas ja mis mitte. See eristab edukaid relvajõude muuhulgas Venemaast, kus tihti esitatakse võltsedu ja peidetakse silma alt halvad uudised.

Lisaks sellele toodi esile, et lääneriikides on tihti kehv ülevaade Ukraina relvajõududest ja nende taktikatest ning üldise sõjalisest taustsüsteemist. See võib tekitada lääneriikide valitsusametnike seas võltsootuseid, millele tuginedes antakse halba nõu ja esitatakse ebasobivat kriitikat.

Seetõttu peaks Washington toetama Kiievi eelistatud lähenemist sõjale, mis tähendab suurtükimoona tarneid intensiivse sõjapidamise tarbeks. Samuti vajavad ukrainlased pikamaa ründevõimekust ja sellega kaasnevaid sõjalisi võimeid. Autorite sõnul vajab Ukraina rohkem õhutõrjesüsteeme, demineerimisvahendeid ja teisi toetavaid sõjalisi võimeid.

Autorid peavad ka ATACMS (Army Tactical Missile System) andmist kasulikuks, kuid sellest enam tuleb terviklikult vaadata kuidas abistada Ukraina üksuseid. Tihti on enam vaja hoopis transpordisoomukeid (M113-d, Humweed jms) ja öövaatlusseadmeid. Sellised väiksemad asjad tervikuna võivad omada suuremat mõju kui üks kõrgtehnoloogiline relvasüsteem.

Kofman ja Lee rõhutas, et nad prognoosisid juba enne Ukraina suvise vastupealetungi algust, et selline pealetungioperatsioon saab olema raske ja toob endaga kaasa suuri kaotusi. Autorid tõid esile, et vastupealetung on võtmas hoogu sisse ning selle edasine edu pole veel lõpuni selge. Siiski võib pilt lähinädalatel selgemaks muutuda. Analüüsi autorid tuginesid oma hinnangutel nii avalikele allikatele kui ka välitöödele Ukrainas.

RUSI analüüs: vaja on valmistuda järgmisteks vastupealetungideks

Tunnustatud Briti mõttekoda (RUSI Royal United Services Institute) avaldas samuti hiljuti enda analüüsi Ukraina suvisest vastupealetungist, milles tõdeti vajadust planeerida ette juba järgmisi Ukraina vastupealetunge. Vastasel juhul ei suuda Ukraina kõiki okupeeritud alasid vabastada, kuna praeguse pealetungiga ei tundu see realistlik. Sarnaselt War on The Rocks analüüsiga viibis ka üks RUSI analüütikutest nendega samal ajal Ukrainas, kuid külastas teist rindelõiku.

Important to note that @KofmanMichael and Nick and I were in Ukraine at the same time on different axes but that our conclusions, while arrived at independently, align quite closely. Would strongly recommend reading @RALee85 and his piece alongside ours.

— Jack Watling (@Jack_Watling) September 4, 2023

Ka RUSI analüütikud Jack Watling ja Nick Reynolds tõid oma analüüsis esile Ukraina taktikaliste operatsioonide piiratuse pataljoni ja brigaadi tasemel. Sarnaselt Kofmani ja Leega rõhutavad RUSI autorid staapide väljaõppe tähtsust. See on kasulik aga ainult sel juhul kui see väljaõpe arvestab ukrainlaste käsutuses olevaid tööriistu ja struktuure, mitte teiste olude jaoks mõeldud NATO meetodeid. Autorid rõhutasid, et ukrainlaste väljaõpe põhineb 20. sajandi operatsioonide analüüsile.

Sellele lisaks on kriitiliselt tähtis parandada Ukraina üksuste kollektiivset väljaõpet väljaspool Ukrainat, et väljaõpe peegeldaks võimalikult suurel määral seda kuidas ukrainlased tegelikult sõdivad. See nõuab ka regulatiivseid muudatusi mitmes Euroopa väljaõppealal. Watlingu ja Reynoldsi hinnangul on NATO riikides kohati liiga suur keskendumine ohutustehnikale, mis eirab tegelikke Ukraina taktikaid – eelkõige puudutab see droonide lennutamist.

Samuti soovitasid RUSI analüütikud Ukraina partnerriikidel investeerida kindlatesse suurtükisüsteemidesse, et ukrainlastel oleks sama tüüpi suurtükke suuremas mahus. Praegu on Ukraina kaitsejõudude käsutuses 17 erinevat suurtükisüsteemi ning kõigile ei saa näiteks vajalikke asendustorusid toota. Analüüsis rõhutati, et Ukraina üksuste edukad pealetungid on seotud suurtükitule ülekaaluga. Selle on ukrainlased saavutanud läbi vastase suurtükisüsteemide parema tuvastamise ning eduka vastusuurtükitule.

Lisaks sellele on paljude soomukite ja muude transpordivahendite tarbeks vaja rohkem varuosi, kuna mitmed masinad ei ole peale tabamust enam liikumisvõimelised (mobility kill), kuid neid on siiski võimalik päästa ja korda teha. Paljud ukrainlased on lääneriikide annetatud soomustehnikat kiitnud, kuna neid kasutades võib sõidukis olev meeskond suurema tõenäosusega ellu jääda võrrelduna Nõukogude Liidu päritolu sõjatehnikaga.

RUSI raportis hoiatati, et ka Vene relvajõud on sõja käigus oma meetodeid muutnud. Näiteks on ametliku doktriiniga võrrelduna miiniväljad mitte 120 meetrit, vaid 500 meetrit sügavad. Lisaks sellele on Vene väed hajutanud oma elektroonilise sõjapidamise süsteeme. Samuti on ka Vene väed asunud üha enam keskenduma suurtükitule puhul täpsusele, mitte massile.