Suvel väisas Eestit legendaarne ukraina hipi Alik. Mina tutvusin Alikuga mõned aastad tagasi Lvivis, kus ma tegin temaga intervjuu ühe uurimisprojekti raames.

Alik on legendaarne tüüp, keda teatakse palju Ukrainas, aga tegelikult päris palju ka endise Nõukogude Liidu territooriumil, eriti just Balti riikides. Põhjus on selles, et nõukogude ajal olid hipid väga liikuv seltskond ning Venemaa ja Ukraina hipide lemmikpaigad, kus aega veeta, olidki Eesti, Leedu ja Läti.

Tänavu otsustas juba soliidses eas Alik teha sõidu Balti riikidesse, oma noorpõlve sõpru ja reisisihtkohti vaatama. Nimetas ta seda reisi Magical Mystery Baltic Hippie Tour ja ta saatis seda kõike ka reportaažiga internetis fotoblogi vormis. Eestis kohtus Alik oma mitme vana sõbraga, näiteks Villu Tamme ja Tõnu Trubetskyga, keda ta viimane kord nägi 1980. aastate lõpus.

Aga see selleks. Kohtusime Alikuga ka meie. Alguses mõtlesin, et joome kuskil kiiresti kohvi, ent meie kohtumine venis mitmetunniseks, rääkisime sõjast muidugi. Mina endise subkultuuriuurijana küsisin kohe, et kuidas tal on suhted vanade Venemaa hipidega.

Nõukogude ajal olid Ukraina ja Venemaa hipid üks sõpruskond, väga tihedalt läbi põimunud seltskond, vaata et vennad ja õed. Juba meie möödunud kohtumisel 2019. aastal jutustas Alik, kuidas tema suhted vanade Moskva ja Peterburi sõpradega jahenesid. Nüüd aga pidid suhted peale kahe erandi olema nullis.

Venemaa hipid (need on ka juba vanad inimesed ja nagu Venemaa pensionärid ikka, riigiteleviisori informatsioonivoo lõksus) usuvad seda, mida neile riigimeedia räägib – muinasjutte Ukraina natsidest ja seda, kuidas Vene väed Ukrainat sellest katkust vabastavad. Alikut häiris see, et Venemaa vanad hipid on hüljanud klassikalise hipide lipukirja peace-love ehk rahu ja armastus ja toetavad Venemaa militarismi.

Veel juhtus üks huvitav intsident Tallinnas. Alik külastas siin elavat venelasest vanakooli hipit, nõukogudeaegset sõpra ja nad läksid kohe raksu. See, mida tallinlane Aliku kohta ja temale ütles, oli tegelikult väga räige ja peace-love hoiakust väga kaugel. Lühidalt, tallinlane soovis Alikule surma.

Väga teistmoodi paistavad lood olevat Venemaa-Ukraina pungisuhetes. Need suhted on vähemalt osaliselt suutnud vastu pidada erinevalt mööda riigipiiri katkenud hipide vendlusest. Sarnaselt hipidele on Ukraina ja Venemaa punkseltskonnad läbi põimunud. Ukrainlased käisid Moskvas ja Peterburis, mõned lausa elasid seal aastaid. Omavahel suheldi vene keeles.

Muidugi leidub ka Venemaal punkareid, kes on ära keeranud ja rõõmustavad igal võimalusel "meie poiste" võidusammude üle. Selline übernatsionalistlik suund on Venemaa pungis alati eksisteerinud ning selle käilakujuks võib pidada marurahvuslasest Jegor Letovit Venemaal väga kuulsast ansamblist Graždanskaja Oborona.

Ent huvitaval kombel on olemas seltskond, mis pole selle kõigega kaasa läinud. Juba 2014. aastal, kui Krimm annekteeriti ja sõda Donbassis möllas, üllitasid Venemaa ja Ukraina punkbändid ühise kogumiku, millel nad protesteerisid Venemaa invasiooni vastu. Ka nüüd on Venemaa punkarid suurel hulgal võtnud aktiivse sõjavastase hoiaku, erinevalt mitmetest n-ö liberaalsetest kultuuritegelastest, kelle opositsioonilisus kipub reeglina piirduma kahe mantra kordamisega: "Ma olen sõja vastu!" ja "Mina pole Putinit valinud!"

Möödunud aastal arreteeriti isegi nii kaugel ja pungi mõttes eksootilises linnas nagu Venemaal Kaug-Idas asuv Jakutsk kohaliku tähtsaima punkbändi Crispy Newspaper laulja Aihhal Amosov aktsiooni eest "Jakuudi punk sõja vastu". Ma nüüd täpselt ei tea, kas ta sai kolm aastat vangistust "Venemaa Föderatsiooni relvajõudude diskrediteerimise eest" või pääses ta ikkagi rahatrahviga. Aga fakt on iseenesest kõnekas.

Praegu kestavad rindejooneülesed Ukraina-Venemaa pungisuhted peamiselt tänu sotsiaalmeediale. Venemaal on täiesti olemas pungiseltskond, mis taunib seda kui erinevad rock-, punk-, psychobilly. ja metalbändid on muutunud Z-bändideks ja teevad nüüd Kremlit ja sõda toetavaid laule.

Ettevaatlikult suheldakse ukrainlastega, üritades vältida ütlemisi või isegi laike sotsiaalmeedias, mis võimaldaks riigi repressiivaparaadil neid saata Aihhal Amosovi rada pidi kohtusse ja sealt juba võib-olla vanglasse. Sellest hoolimata on nende Moskva ja Peterburi pungiveteranide postitustest näha nende sõja- ja süsteemivastane hoiak ja sarkastiline suhtumine võimutruudesse kultuuritegelastesse.

Päris tihti avaldatakse Ukraina punkarite sotsiaalmeediapostituste kommentaarides läbi lillede ukrainlastele toetust ja kaastunnet. Kui aus olla, siis ega midagi muud nad teha ka ei saa. Aktiivsem hoiak on näiteks Gruusiasse põgenenud Venemaa punkaritel. Paljud neist panustavad kohaliku pungiskeene ellu, koguvad raha ja muud Ukraina toetuseks ning – last but not least – on avanud huvitavaid pungikallakuga vegankohti.

Ma võib olla romantiseerin üle, aga pungis paistab olevat midagi, mida teistes klassikalistes subkultuurides ei ole. Vähemalt praegu võib seda Ukraina ja Venemaa näitel väita.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.