Kord oli taustajutus teemaks ameerika-vene autori Mihhail Epšteini raamat "Sovokist bobokini". Seekord jutustan tema uuest, selle aasta algul ilmunud kogumikust "Vene antimaailm. Poliitika apokalüpsise piiril". Epštein on kohati üsna raske ütlemisega ja mõned esseed haakuvad varem jutuks olnud arvamustega. Loo lõpus on ka paar linki tema kirjutistele, milles ta Venemaa praegust olemust käsitleb.

Venemaa kui "antimaailma" mõiste hakkas Epšteinil kujunema pärast Gruusia sündmusi aastal 2008. Mulluse aasta veebruar tõi talle aga selguse, et aeg Venemaal muutus juba antiajaks kui üheks antimaailma parameetritest. Ta leidis, et Venemaal said tegelikkuseks sellised košmaarsed mõisted, nagu nekrokraatia ehk surma võim ja ontotsiid ehk olemise tapmine. Erinevaid mõisteid kasutab Epštein palju ja kogumiku lõpus on terve sõnastik 30 eri mõistest. Kuid jätame selle terminoloogia kõrvale.

Autori sõnul ei ole praegu enam tegemist hordiaegse Venemaaga, riik on hordi lihtsalt alla neelanud. Hord on tema hinnangul ruum, mis pideva rändluse tõttu ise kustutab oma piire. Seega kaotab Venemaa vägisi laienedes iseennast. Vene eripära on selles, et see eksisteerib juba kaua ja pöördub järjest tagasi samasse seisundisse.

See on nagu mingi ajaline jätkuvus. Juba Katariina II ütles, et Venemaal varastavad kõik ja jumal tänatud, et varastavad, kuna järelikult on, mida varastada. Sama pilt on ju ka praegu. Ja nüüdisajal on riigi enese võimusesse haaranud taas ühiskonnakiht, mida on tähistatud lühenditega Tšekaa, NKVD, KGB ja FSB. Neid kõiki ühendab ühel või teisel viisil surmaihalus.

Epštein leiab, et tsivilisatsiooni kui sellise enesehävituslikud jõud on saavutanud kõrgeima taseme ja leidnud selleks ka väljundi – Venemaa. See nähtus on aga suurim katastroof ja oht inimkonna olemasolule.

21. sajandi Venemaa eripäraks on puhtalt negatiivse identiteedi kujunemine. Mitte riik ei omandanud tuumarelva, vaid tuumarelv omandas riigi, mis küpseb seisundini, et seda on võimalik kasutada kogu maailma hävitamiseks. Epštein meenutab Dmitri Medvedevi ütelust, et tuumarelv ongi Venemaad koos hoidev klamber või kinnitus. Ehk Venemaad hoiab koos valmisolek suremiseks ja valmisolek kõige, sealhulgas ka iseenda hävitamiseks.

Venemaa õnnetu olemuse põhjus on Epšteini arvates tema suurus ja sellest tekkinud isikliku suuruse tunne. Avarus sööb ja tühjendab riiki seestpoolt. Maad rebivad tema avarused ja tühjuse vaim, mis ei kannata mingit elu korraldamist mingis kindlas kohas.

Nagu 20. sajandilgi, on Venemaa taas kogu planeedist ees, sooritamas tagasihoitamatut hüpet. Kuid sedapuhku mitte kommunistlikku tulevikku, vaid feodaalsesse minevikku. Taas on au sees Ivan Groznõi ja opritšnina. Ka kogu riiki haaranud rollimäng nimetusega "Võime korrata" on ühiskondliku surmainstinkti ilmekas väljendus.

Rahvas tunneb nälga tugevate elamuste järele. Seetõttu ollakse valmis üle elama uut katastroofi, häda või õudust. Hukkugu kasvõi kogu Venemaa, kuid koos muu maailmaga ja seetõttu on triumf tagatud kas sõjalise võidu või kõige lõpuna.

Kui vene rahvas usuks valelikku propagandat, oleks see vaid pool häda, kuna usalduslikkus on andestatav pahe. Hullem on kahepalgelisus. Inimesed ei ole nii lollid, et kõike uskuda, nad mõistavad, et neile valetatakse. Kuid see meeldib neile. Paljudele on isegi meelitav, kui valetatakse, sest see tähendab, et neid loetakse siiski inimesteks, kui kord valetamisega vaeva nähakse.

Moskoovia, seejärel aga Venemaa, sai pärandiks suure mongolite unistuse ühendada Euraasia ookeanist ookeanini. Rändhord, millest Vene riik kujunes, on tema veres endiselt liikvel ja seisab vastu paikse tsivilisatsiooni väärtustele. Venemaa Föderatsiooni nime all heitis hord endalt euroopalikud kihistused ja pöördus Euroopa poole oma asiaatliku larhviga.

Jätkuv rändlus on mitte ainult territoriaalne laienemine. See on ka mitu emigratsioonilainet, miljonid põgenikud revolutsiooni ja kodusõja aastail, tervete rahvaste sunniviisiline ümberpaigutamine, kulakluse ja kasakluse hävitamine, Gulag, vanglad kolooniad, miljonite asumisele saatmine ja nii edasi. Venemaa sellepärast kahmabki võõrast, et see on iseendast vabanemise pahupidi pööratud vorm.

Nikolai Berdjajev kirjutas oma töös "Vene idee", et vene rahvas on ajaloolise protsessi lõpu, mitte selle keskpaiga rahvas. Kui Vene režiim peaks tahtma vallandada maailmasõda, ei oleks tal mingit võiduvõimalust. Tal ei ole tulevikku, on vaid minevik. Võita ta ei suuda, kuid maailma hävitada suudab ehk küll. Võidutahet dikteerib usk, lootus ja armastus, aga kättemaksu vaid vihkamine.

Ja Epštein jõuab ka järelduseni, mida ma ise pooldan ning mida kahjuks liiga vähesed Vene opositsiooni esindajad toetavad, paljud lääne poliitikud aga hoopis kardavad. Nimelt et, mida rohkem Venemaasid Venemaa Föderatsiooni alale tekib, seda parem vene tsivilisatsioonile. Vene ajalugu on tuhat aastat üksindust. Selline tohutu ja hõredalt asustatud, kuid hambuni relvastatud riik ei saagi naabritega võrdsetel alustel suhelda.

Ja lõpuks ka Epšteini ennustus. Tema arvates peaks Vladimir Putini võim tänavuse aastaga lõppema. Ja see ei ole seotud jooksva poliitikaga.

Epšteinil tekkis see arusaam aastal 2020, kui Putini korraldusel loodi vene keele valitsuskomisjon. Ta meenutab, et 1920. aastal sekkus Lenin keeleküsimustesse ja kolm aastat hiljem sai ta viimase insuldi. 1950 üllitas Stalin brošüüri keeleteemadel. Ja kolm aastat hiljem ta suri. 1960. aastate algul käivitas Nikita Hruštšov ortograafilise reformi ja kolm aastat hiljem kaotas võimu.

Analoogiate põhjal võiks ennustada, et võim saavutab enesekindluse tipu umbes kolm aastat enne oma langust. Keel ei andesta neile, kes teda ründavad. Täiesti ebateaduslik lähenemine, kuid sisaldab siiski kübeme optimismi. Jäägem ootele…

Viited lugemishuvilistele​​

• Михаил Эпштейн "Русский антимир. Политика на грани апокалипсиса", 2023.
• "Этот странный антимир". Михаил Эпштейн о самоуничтожении России (severreal.org)
• "Если мы проследим за речью Путина, то обнаружим чекистский глум. Это не ложь, это глум" — филолог Михаил Эпштейн (theins.ru)
• Why Do Russian Politics Tend Toward Notions of the End Of The World? - Jamestown
• РЕЦЕНЗИЯ ⟩ Все, что вы хотели узнать, но боялись спросить о русском апокалипсисе (postimees.ee)