2014. aastal läksin koos kaitseväega Kesk-Aafrika Vabariiki, sest seal oli just puhkemas Rwanda moodi massimõrv. Suure maailma uudistes räägiti kohalike kristlaste ja moslemite vastasseisust. Mõlemad peksid nüride matšeetedega inimesi surnuks või põletasid oma vastaseid elusalt.

Meie kohale jõudes selgus aga, et religiooniaspekt ei olnud seal kellelegi tähtis. Räägiti hoopis hõimudevahelisest tülist. Kui me kuumades kvartalites patrullima hakkasime, selgus, et tihti olid võitlejad käinud koos ühtedes ja samades koolides. Tüli vedasid mõlemalt poolt mõned gängid ja neid juhtivad alfaisased. Enamik võitlejatest olid hilisteismelised noored mehed, kellel veel ei olnud peret, kuid selle eest oli küllaga testosterooni ja enesekehtestamise vajadust.

Teise loo räägib maailma üks tuntumaid mässutõrje eksperte David Kilcullen oma raamatus "Juhupartisanid". Kord sattus üks USA patrull Afganistanis Talibani varitsusele, mis oli mägede nõlvadel sisse seadnud head positsioonid. Lahing venis, kuni ühel hetkel liitusid lahinguga ka mingid mehed lähedal asuvatest küladest. See oli omajagu kummaline, sest need külad olid eelnevalt olnud Talibani suhtes üsnagi vaenulikud.

Kui Ameerika luurajad käisid kohalike elanikega rääkimas, selgus, et asja taga oli noorte meeste soov samuti lihtsalt sõda pidada. Tegemist oli justkui noorte meeste täiskasvanuks saamise rituaaliga, millel ei olnud midagi ühist talibani pooldamisega. David Kilcullen osutabki oma raamatus, et suurtes konfliktides tegutseb alati palju võitlejaid, kelle motivatsioon on kohalik ja keda suure sõja loosungid ei huvita.

Kolmas lugu pärineb ühest minu viieaastase Pariisi-kogemuse aegsest õhtust. Jalutasin, kui lähedal lõppes mingi tähtis jalgpallimatš. Ilmselt ei meeldinud paljudele fännidele tulemus, sest järsku nägin kahte põlema pandud autot, sissevisatud akendega poode ja vandaliseeritud bussipeatusi. See kõik sai veel enam hoogu, kui kohale saabus märulipolitsei. Hiljem nägin uudistest, et mainiti huligaane, jalgpalli ja märatsemist ning mingit muud põhjust mõttetule vägivallale ei olnudki.

See tuletas mulle omakorda meelde lood mõnest legendaarsest Eesti provintsi peokohast, kus väljapoolt tulijal oli väga lihtne peksa saada. Lihtsalt seepärast, et nägu ei meeldinud. Igaüks meist teab ilmselt mõnda halva kuulsusega baari, kus igal nädalavahetusel toimusid kaklused. Mis on selle vägivalla põhjused?

Kõik need lood võimaldavad mitmetahulisi analüüse, mis on omal moel õiged, isegi kui mõjuvad üksteisele vasturääkivatena. Ma pakungi Prantsusmaa hiljutiste rahutuste valguses mõne lähenemissuuna.

Üks neist osutab, et vägivald ei ole seotud kindla religiooni või poliitilise agendaga, kuid kõiki ideoloogiaid võib kasutada vägivalla ettekäände või vabandusena. On aga kaks indikaatorit, mis on korrelatsioonis suurenenud vägivallariskiga. Esiteks tormitsevate hormoonidega noorte meeste subkultuurid. Piltlikult öeldes on igal põlvkonnal oma punt noori mehi, kellel on loomalik tung domineerida ja kellelegi pasunasse sõita. Kui selline tung langeb kokku muude halbade tingimustega, ongi pahandus käes.

Teiseks selliseks tingimuseks on tajutud segregatsiooni ja ebavõrdsuse olemasolu. See tekib elanikkonna gruppides, kes ei usu, et neil endil oleks võimalik oma saatust muuta ja süüdlaseks peavad nad alati kedagi teist. Mõnikord on segregatsioon objektiivne, aga tihti on seal ka subjektiivne komponent.

Üks tuttav sotsioloog märkis mulle hiljuti, et see kõik vastab ka ääremaastumise tunnustele, sest mitmed asotsiaalsed hoiakud Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis on väga sarnased. Mõlemal pool usutakse, et ääremaa inimestel ei ole Tallinnaga midagi ühist. Tallinnas elavat vaid korrumpeerunud moraalsed värdjad, kellel on täiesti ükskõik … Lõuna-Eesti tõelistest eestlastest, Ida-Virumaa venelastest või... Sellesse nimekirja võib lisada ükskõik, millise elanikkonna grupi, kes ei tunne ennast Eesti eduloos ära. Mööngem, et selles hoiakus on oma tõde.

Samamoodi on oma tõde faktis, et Prantsusmaa getod moodustavad omas mullis keeva kuritegeliku maailma, millest välja murdmine ei ole kõige lihtsam.

Sel kohal tuleb kindlasti aru saada, et nii nagu analüüs võib olla mitmetahuline, nii peab reaktsioon olema mitmetahuline. Kui poliitikatasandil on loomulikult oluline segregatsiooni vähendamine ja kõikidele võrdsete võimaluste loomine, siis samal ajal tuleb tegeleda ka ülejäänud ühiskonna kaitsmisega.

Ühiskond püsib, sest kokku on lepitud teatud ühiselureeglid. Nende jälgimine on üldise stabiilsuse eeltingimuseks. See õnnetu Pariisi äärelinna noormees ei surnud ju politseiniku kuuli läbi seetõttu, et politseinik tahtis teda tingimata lasta, vaid eelkõige seepärast, et noormees otsustas kõigepealt politseiniku korraldusi eirata ja politseinike eest ära kihutada.

Üksikjuhtum? Ei. Loomulikult leiame siin laiema vastandumiskultuuri, mis omakorda on osa suuremast lumepallina kasvavast nähtusest. Gängikultuuri maailmas on meheks saamise tunnuseks politseinikule vastu hakkamine. Kuulsad on räpparid, kes laulavad üleskutsetest mente tappa või neile molli anda. Kui te aga juhtumisi olete politseinik, siis kas see muudab teid gängikultuuri suhtes sõbralikumaks? Ilmselt mitte.

Ükskõik, kuidas hilisemad protestijad ei taha rääkida rassismist, jääb teisele poole küsimus õigusriigist. Kui me annaksime mingile elanikkonna grupile õiguse politseinike korraldusi eirata, siis milleks peaks riik üldse enam korrakaitsega tegelema? Täpselt samamoodi on ka vandaalitsemisega protestide nime all. Kui me arvame iga kuriteo puhul, et demokraatlikus õigusriigis ette nähtud konfliktide lahendusviisid ei toimi, siis milleks üldse demokraatia või õigusriik?

Iga vägivallatseja kaotab minu jaoks rahvuse, usu või varasema kuulsuse. Ta on lihtsalt kurjategija. Minu filmigrupis Prantsusmaal olid pooled kolleegidest nn migrantide taustaga. Nad kõik olid alustanud sealtsamast getost ja ometi leidnud endale töö uuel kodumaal ja koha elus. Poed, mida hiljutiste Prantsusmaa rahutuste käigus rööviti, olid enamasti migrantide taustaga poepidajate poed. Linnavalitsuse hoonetest, mida põletati, maksti abirahasid sinnasamasse migrantide taustaga linnaosadesse.

Ma ei oska kaasa tunda neile, kes politseinike eest üritavad ära kihutada. Vägivalda kasutav mäss riigis, kus on olemas ka mittevägivaldsed poliitilise võitluse võtted, on mõttetu ja julm. Aga kui see on nüüd öeldud, tuletan lõpetuseks meelde, vähesed edulood taolise vägivallaga võitlemises on alati mitmetahulised, sisaldades üheaegselt enese kehtestamist ja dialoogi. Võluvitsaga lahendust ei ole.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.