Kirjutasin kunagi ühest kummalisest sotsiaalmeediagrupist, kus kohtuvad kummalised inimesed, kes ajavad seal kummalist juttu. No vot, selle kirjutise eest visati mind muidugi sellest kummalisest grupist välja.

Enne, kui ma sealt välja lendasin, juhtus tolles kummalises grupis üks huvitav kisma. Nimelt läksid kaks inimest seal kärinal tülli. Põhjuseks oli fundamentaalne küsimus, et kumb neist on suurem Venemaa patrioot. Kusjuures, johtuvalt foorumi kummalisusest, mõeldi Venemaa patrioodiks olemise all mitte seda, kuidas inimene armastab vene kultuuri või ka mentaliteeti vaid täiesti ühemõtteliselt toetust Vladimir Putini poliitikale ja suurvene šovinismile.

Üks vaidlejatest – nimetame teda R – on ennast ajakirjanikuks nimetav, aga Kremli kaasmaalaste poliitika eest võitlev tegelane, teine – nimetame teda tinglikult S - oli tol ajal juba hingusele läinud Kremli propagandakanali Sputniku Eesti osakonna töötaja (mis juba iseenesest on omaette diagnoosi väärt). Huvitavaks teeb asja aga see, et mõlemad on Eesti Vabariigi kodanikud.

Teine lugu. 2017. aastal avaldas Narva räppar Stuf videoklipi "Olen venelane", mis teatud seltskonnas päris kõvasti laineid lõi. Video on suures osas filmitud Narvas nii, et Stufi selja taga on näha Ivangorod. Lugu ise on eesti ja vene keeles ning kõige olulisem sõnum kõlab vast selles kohas, kus Stuf räpib eesti keeles: "Ma olen venelane, kuid armastan Eestist. Kui sulle ei meeldi, siis mine mööda!" ja alltekstist võib välja lugeda, et see möödaminek võiks lõppeda üle Narva jõe Ivangorodis. Väidetavalt oli Stuf selle loo kirjutamise ajal Venemaa Föderatsiooni kodanik.

Need kaks vastandlikku lugu tulevad jälle meelde, kui hakatakse rääkima Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmisest. Mul on tunne, et selliste ettepanekute tegijate meelest on kodakondsus nagu püha indulgents, mis defineerib ka inimese mõttemaailma. Nagu toodud näidetest näha, siis on kodakondsus viimane, mis paneb inimese ühte või teistmoodi mõtlema.

Ma pole selle vastu, et Venemaa Föderatsiooni kodanike ajutiselt valimisõigus tegelikult ka peatatakse ja aktsiooni vastaste peamine argument, et "meie ju maksame makse" ei tähenda tegelikult midagi. Suuremas osas maailmas ei saa välismaalased osaleda asukohariigi valimistel, ei kohalikel ega riiklikel, kuid makse peavad ikka maksma. Nagu mina tegin kümme aastat Saksamaal elades.

Selliste keeldude läbisurujad peavad aga arvestama, et tegemist on ainult sümboolse sammuga, mis tuletab Venemaa Föderatsiooni kodanikele meelde, et meie, ülejäänud, ei ole nõus sellega, mida teevad nende president ja armee Ukrainas ja Ukrainaga. Loota, et see samm kedagi millegi üle mõtlema paneb, on lootusetu.

Mulle meenub selle teemaga seoses, kuidas ma kunagi Johannesburgi lennujaamas sattusin rääkima ühe vana ja kanget inglise keelt kõneleva mehega. Ma siis lõpuks küsisin, kust ta pärit on. Mille peale ta vastas: "Ma olin kreeklane, ent viiskümmend aastat tagasi tulin Lõuna-Aafrikasse ja nüüd olen lõuna-aafriklane." Side mingi riigiga tekib siiski peas, mitte kodakondsusega.

Samasugune lugu on Eestis ka vene keelega. Mõnevõrra irooniliselt võib öelda, et Vladimir Putinit, Urmas Reinsalu ning Yana Toomi ühendab üks asi. See on usk sellesse, et vene keel on Venemaa oma ja selle kõneleja on ühel või teisel viisil seotud selle riigiga ning et see keel seob kõnelejaid teatud ilmavaatega. Putin päästab vene keele kõnelejaid, kus ainult saab.

Toom on humanist, kelle humanism käivitub, kui kuskil on hädas mõni vene keele kõneleja, kel peab soovitavalt olema ka teatud maailmavaade ning vahet pole, kas tegemist on Läti, Eesti või Saksamaaga.

Reinsalu oli üks neist, kes propageeris venekeelsete teadete lõpetamist rongides. Edukalt kusjuures. Et agressori keel.

Umbes 2012. aastal käis mul Eestis külas mu doktorant Kasahstanist. Ta oli umbes nädalakese juba Eestis olnud, tuli mulle külla ja võtsime einet. Ta määris võid leiva peale, hammustas võileivast tüki ja imestas: "Ma ei teadnudki, et teil Eestis on nii maitsev või!" Kuna ta elas Eestis oldud ajal korteris ja käis ise poes, siis ma imestasin, et miks ta siiani pole kunagi võid ostnud. Tema vastas selle peale: "Ma pole kuskil näinud, et see oleks vene keeles kirjutatud." Kui ise poodi läksin, siis vaatasin, et ongi nii – võipakkidel polnud venekeelset kirja.

Vene keel on juba ammu lakanud olemas Venemaaga seotuse sümbol ja on muutunud suhtlemiskeeleks suurel osal endise Nõukogude Liidu territooriumil. Ma sõidan varsti Kasahstani, kus hakkan lugema loenguid vene keeles, sest kõik tudengid ei valda vabalt inglise keelt. Hiljuti vahendasin Eesti Mälu Instituudile kontakti lugupeetud Kasahstani ajaloolasega, kuna instituudile on vaja kirjutada artikkel stalinlikest repressioonidest Kasahstanis. Suhtlus selle teadlasega ja ka artikkel saavad olema vene keeles.

On üks asi, mida vene keele vaenajad ega Vene Maailma poolehoidjad ei taha endale tunnistada, nimelt see, et vene keeles suhtlemine pole mingi Venemaaga eksisteeriva sideme demonstreerimine.

Kui valgevenelanna Svetlana Aleksejevitš sai 2015. aastal Nobeli rahupreemia, siis kutsus see esile pahameeletormi Venemaal. Sest ainult Venemaa elanik tohib saada Nobeli preemia venekeelse kirjanduse eest. Ja see, et toiduainetel meie poodides pole venekeelseid nimetusi tähendab ennekõike seda, et mitte ainult siin elavad ukraina sõjapõgenikud on segaduses, vaid ka vanemad armeenlased, moldaavlased, kasahhid või usbekid, kes ühel või teisel viisil Eestisse satuvad, kasvõi puhkama. Jah, ma olen selliseid turiste näinud, mitte kõik inimesed endises Nõukogude Liidus pole vaesed.

Ma arvan, et mida kiiremini me ise oma peas vene keele Venemaast ja Putinist lahutame, seda parem on see meile endile. See on löök Vene Maailmale ja laseb ilma probleemideta nautida kasvõi Ukraina Venemaa-vastast rokkmuusikat.