"Teie, eestlased" – nii oli sõnastatud Gerd Kanteri omaaegse treeneri, islandlase Vésteinn Hafsteinssoni 2011. aasta Pärnu konverentsi ettekande üks osa. Vésteinn on praegu spordimaailma legend, sest suutis kettaheite olümpiavõitjaks kasvatada ka rootslase Daniel Stahli.

Leidsin selle ettekande hiljuti arhiivist, vaatasin üle ja sain aru, et ta oli selles sõnastanud meie jaoks midagi väga olulist. Lugesin ja mõtlesin, kas see tõesti on nii või on ta sõnastanud ideaali, millised me võiks olla.

Niisiis, Vésteinn Hafsteinssoni kaheksa punkti meie, eestlaste, kohta:

1. Me oleme tema arvates vaiksed ja tagasihoidlikud inimesed.
2. Me oleme distsiplineeritud.
3. Meil on väga hea tööeetika.
4. Me tahame väga olla tublid.
5. Me austame väga oma maad.
6. Me oleme väga õpihimulised.
7. Me tahame olla kaasaegsed.
8. Me usume tulevikku.

See kõik kõlab nagu unistus, mida rääkida lastele, kui me tahame, et nad tublid oleksid. Kui neid punkte lähemalt vaadata, siis on Hafsteinsson siiski sõnastanud Eesti baasmüüdid ja teinud seda väga täpselt. Olen päris kindel, et ta ei teinud oma järeldusi mingite kirjalike allikate alusel, vaid lihtsalt jälgis inimesi nende töös ja elus. Eestiga olid tal tihedad kontaktid aastatel 2000–2012 ning ta viibis siin igal aastal palju kordi.

Väga hea tööeetika on üks Eesti edu alustest. Talude endale ostmise aegadest üle 150 aasta tagasi on ju töö ülistamine olnud Eesti üks kõige olulisemaid lugusid. Loeme kasvõi Anton Hansen Tammsaaret. "Tõe ja õiguse" esimene osa on ju andnud meile siiani kasutatavaid meeme töö kohta.

Tung hariduse järele on jällegi väga tähtis Eesti omadus. 95-protsendiline kirjaoskus 140 aastat tagasi päästis Eesti, sest vähem haritul on targemat assimileerida raske. Tuletan meelde, et enne esimest maailmasõda oli näiteks Venemaa kirjaoskus veidi üle kümne protsendi.

Austus oma maa vastu on iseseisvuse saamise ja säilitamise alus. Loomulikult leidub ka torisejaid ja pahandajaid ning kõik Vésteinni punktid ei puuduta kõiki inimesi, aga oma absoluutses enamikus oleme me ju oma maa ja rahva üle uhked. Meile on tähtsad meie rituaalid ja sümbolid ning lipp on lausa kultusliku tähendusega.

Suund tulevikku ja ajaga kaasas käimine on samuti kahtlemata enamiku jaoks tähtis. Just Islandi treeneri tihedate Eesti-kontaktide ajal arenes meie e-riigi imago kõige kiiremini.

Olen mõeldud, kust on tulnud tema ettekujutus, et me oleme väga distsiplineeritud. Paljud ehk nii ei arva. Ilmselt on siin kaks põhjust. Vésteinni õpilased, kellega ta Eestis tegeles, olid kõik väga suured süsteemiarmastajad. Gerd Kanter oli oma karjääri ajal lausa legendaarselt järjekindel. Teisalt on Vésteinni rahvuskaaslased Islandil ehk rohkem impulsiivsed ja improviseerijad.

Pikka aega demokraatias ja vaba majandusega riigis elanud inimesele jättis kindlasti mulje ka meie soov võidelda oma koha eest päikese all ja sellest tulenes kindlasti ka mõte, et tahame kogu aeg konkureerida ja olla tublid.

See vastab tema enda vaimulaadile. Tol aastal tegi ta suure muudatuse oma elus ja pöördus Rootsist tagasi Islandile, kus arendab oma kodumaa spordisüsteemi eesmärgiga tulevikus võita rohkem medaleid. See on väga idealistlik samm ja vastab omaaegsele kutsele "Talendid koju!".

Islandlane kirjutas seda kõike rohkem kui kümme aastat tagasi. Kas ta kirjutaks seda ka tänapäeval? Ma ei tea, me kõik muutume. Meid on räsinud koroonaviirus, Ukraina sõda ja majanduslangus. On tunne, et osa inimesi on kaotanud usu tulevikku ja igatseb taga hoopis teistsuguste suundumustega Eestit.

See ei pruugi olla parim mõte. Just need suured rahvuslikud väärtused, mis meid siia tõid, viivad meid ka edasi ja need on neis kaheksas punktis ilusasti sõnastatud.

Räägin seda juttu seepärast, et äkki keegi saab sellest tuge. Üldse oleks kasulik kuulata inimesi, kes meid kõrvalt vaatavad, nemad näevad meid tihti hoopis paremana kui me ise. Küll ei tahaks, et praeguse pideva kurtmise mullis läheks kaotsi uhkus oma maa ja rahva üle.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.