Raul Rebane: kas idatuul on Eestis tugevam kui läänetuul?
Praeguse poliitilise olukorra kõige suurem risk Eestile on see, et meil kujuneb välja kaks raskesti lepitatavat poolt, nagu on näiteks USA-s, leiab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
1960. aastatel ütles Hiina tolleaegne diktaator Mao Zedong, et idatuul on tugevam kui läänetuul. Seda väidet testitakse praegu Ukraina sõjas ja ka meil Eestis. Piirdun seekord Eestiga, sest meil poliitikamaastikul keeb.
Niipalju kurtmist kui sel sügisel, et teised on lollid, ei mäletagi. Selles mängus löövad kaasa kõik: poliitikud, sotsiaalmeedia, tavaline meedia ja "Vox Populi" arvajad. Suure osa sellest pahapilvest saab enda kaela Reformierakond, aga jätkub ka teistele.
Raha ei ole, Kaja Kallas ei taha tagasi astuda, eelarve ei meeldi, hinnad tõusevad, majandus langeb. Tõesti on sada häda. Rahvaesindajad ei tee tööd, sest ajaloo kõige pikem obstruktsioon paneb saadikud tühikäigule. Mõni ime, et tuju on allpool Kroonlinna nulli, nagu keegi sotsiaalmeedias vaimutses. Sellele, et olukord ei ole normaalne, juhtis hiljuti tähelepanu ka õiguskantsler Ülle Madise.
Aga kuidas me siia jõudsime? Praegused nupud on laual suuresti kevadiste valimiste tulemusena. Tuletan meelde, et need ei olnud päris tavalised valimised, valimas käis ligi 50 000 inimest rohkem kui eelmistel valimistel ehk 613 000 inimest. Selline mobilisatsioon toimub mingite hirmude tulemusena ja kes on nendele hirmudele parim kompensaator, see saab hääled. EKRE ja Keskerakonna kultiveeritud hirm, et võidab Reformierakond, osutus tunduvalt nõrgemaks hirmust, et võidab EKRE. Tulemuseks riigikogu kohtade jaotus 60:41 praeguse koalitsiooni kasuks.
Kõige selgemalt ei ole selle valimistulemusega nõus EKRE. Nad on ka kõige täpsemalt sõnastanud oma eesmärgi, milleks on erakorralised valimised. Selle nimel toimub ka obstruktsioon riigikogus, loodetakse, et ehk ei saa eelarvet vastu võtta ja siis saab võib-olla uued valimised teha. Kas see tuleb edukas, ei tea. Valimised on rahvuslike suursuundumuste inventuur ja ideoloogiat reeglina ei vahetata nagu sokke.
Meie poliitikavõitluse teeb teistsuguseks seegi, et minu arvates ei toimi meil tavaline politoloogiline jaotus parem-vasak. Pigem määratletakse ennast ida-lääne skaalal. Selle seisukoha kritiseerijad väidavad, et kommunikatsioonis on näiteks EKRE ju vägagi Venemaa-vastane. Siin tehaksegi viga. Oluline ei ole mitte tekst, vaid väärtushinnangud. Kui sa järgid kümmet käsku, siis pole tähtis, kas sa kirikus käid või mitte, sest sind juhivad ikka Piibli suured põhimõtted. Sama on poliitikas, sa oled see, mis väärtushinnangud on sulle pühad.
EKRE on oma väärtussüsteemi vastased kõige selgemini sõnastanud: süvariik, Euroopa Liit, kultuurimarksism, Ukraina põgenikud, Soros. Lisaks iseloomustab neid kliima soojenemise vastasus, homofoobia. Kõik selgete idamõjudega. Aga see on kogu aeg olnud ja valimistel sai see suund 17 kohta riigikogus.
Palju huvitavamad on protsessid Keskerakonnas ja need võivad küll Eesti poliitikamaastikku tugevalt mõjutada. Pärast Mihhail Kõlvarti valimist erakonna esimeheks hakkas kiiresti juhtuma. Kõlvart ütles kohe valimispäeval, et erakond kavatseb järgida Edgar Savisaare pärandit, mis oli ju üheselt suundumus idasse. Selle vastu protesteeritakse ja kaks saadikut ongi juba Isamaasse lahkunud ja Keskerakonnal on nüüd riigikogus alles 14 kohta.
Kui Keskerakonna peamine imago saab olema idasuund, siis tekib sotsiaalse arengu, võrdsemate võimaluste ja muu sellise turul selge defitsiit ja Keskerakonna senise rolli võivad üle võtta hoopis sotsid. See on väga huvitav võimalus. Eelarveläbirääkimistel andsid sotsid teatud elanikkonna gruppidele vägagi olulisi sõnumeid, et võtame neilt, kellel on rohkem, ja anname neile, kellel on vähem. Koalitsioonipartneritele ei pruugi see meeldida, aga seni ollakse ühes rivis.
Praegu tundub ka opositsioon olevat ühtne, aga saab olema huvitav näha, kuidas lepib Isamaa sellega, et sörgitakse EKRE järel. Samuti võib opositsioonis pingeid tekitada Keskerakonna kursimuutus. Aga kui sul pole hääli, siis tuleb teha kõva häält, ja vähemalt sellega on Isamaa siiani hakkama saanud ning reiting tõuseb.
Ilmar Raag vaatas kommentaaris "Riigieelarve kui kompromiss ilma initsiatiivita" suurt pilti ja tõi väljapääsuks kaks lahendust: kodaniku vastutuse suurendamine ja majanduskasv läbi targa tehnoloogia. Aga ega selle mõistliku seisukohaga ka paljud nõus ole.
Praeguse olukorra kõige suurem risk Eestile on see, et meil kujuneb välja kaks raskesti lepitatavat poolt, nagu on näiteks USA-s. Võib-olla on see juba tekkinud. See tähendab lõputuid konflikte sellesama ida ja lääne maailmanägemuse ümber, ehk ka Eesti on sattunud testväljaks, et kas esimees Maol oli selle ida- ja läänetuule asjus õigus. Eesti poliitmaastik jahtumise märke ei näita.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel