Viimastel nädalatel on avalikkuses taas rohkem hakatud rääkima filmilinnaku arendusest ja selle käekäigust. Mida peaks üks eesti filmilavastaja arvama filmilinnakust? Kui tahate lühikest vastust, siis peitub see sõnas "ambitsioon". Eesti filmid ei lähe automaatselt paremaks tänu stuudiopindadele, aga nad paigutavad meie filmi käeulatusse tööriistad, millega on võimalik suuremalt mõtelda.

Eesti film on viimase 20 aastaga läbi teinud uskumatu metamorfoosi. Vanemad lugejad mäletavad kindlasti aega, kui eesti filmi peeti väga aeglaseks ja keeruliseks. Kui parajasti surnud koera üle liivadüünide ei lohistatud, siis vaatas kortsulise näoga mees pikalt madala laega toa aknast, samal ajal kui vihmapiisad sabistasid aknale.

Tänapäeval näeme uut olukorda. Ühest küljest ütlevad kinode näitajad, et eesti filme vaatab keskmiselt sama palju vaatajaid kui Hollywoodi filme, arvestades vaatajaid ühe filmi kohta. Teisest küljest on juurde tulnud uusi tegijaid, kelle käekiri on selgelt välja kasvanud kogu lääne kinokultuurist. Need filmid on tihti eriilmelised ja saame rohkem kui ühe käe sõrmedel kokku lugeda eesti filme, mida on vaadanud üle 100 000 vaataja. Seal seisavad poodiumil kõrvuti "Tõde ja Õigus", "Klassikokkutulek", "Eia jõulud Tondikakul", "Seltsimees Laps" jne.

Ja ometi seisab järgmise sammu astumiseks meie ees sein ja põhjus ei ole ainult rahas. Põhjused on üheaegselt üldises filmikeskkonnas ja seejärel autorite valmisolekus mõelda suuremalt.

Välismaised filmigrupid toovad siia maailma standardeid

Umbes 1998. aastal toimus filmirahva üks järjekordseid halatalguid ja see leidis aset ajal, mil silme ees paistis aasta ilma ühegi uue mängufilmita.

Tookord rääkis üks produtsent väriseval häälel, et Eestil oleks minimaalselt vaja aastas teha kolm filmi, sest vastupidisel juhul kaovad ära inimesed, kes seda käsitööd oskavad. "Tegelikult," lisas produtsent seejärel, "oleks Eestil vaja, et meil tehtaks vähemalt kuus filmi aastas." Me kõik muigasime üleolevalt, sest see näis ilmvõimatu. Nüüdseks on see aga reaalsus ja seepärast võime uuesti vaadata tookordsele väitele sügavamale sisse.

Nimelt tuginesid need väited arusaamale, et eesti filmide tase ei sõltu ainult režissööridest, vaid kõikidest professionaalidest filmi ümber. See aga sõltub omakorda sellest, kuivõrd Eesti on üldse integreeritud muu maailma filmitegemisse.

Näiteks filmi "Erik Kivisüda" ettevalmistuse ajal sain ma aru, et kui minu meeskonnas ei oleks olnud inimesi, kellel on kogemusi välismaal fantaasiakeskkondade ülesehitamisel, siis oleks ma jäänud oma visiooniga hätta. Lõpptulemusena käisin seda filmi tegemas kokku neljas riigis ja igalt poolt anti kaasa häid ideid.

See tuletas mulle meelde, kuidas 1990. aastatel läksid Hollywoodi suurfilmid võttesse Londoni ja Pariisi asemel Iirimaal, siis Prahas ja Budapestis. Veidi hiljem järgnes arusaamine, et neis riikides on olemas maailmatasemel filmiprofessionaalid ja Iirimaal algas seejärel ka rahvusliku filmikunsti üks kuldaegadest. Meil Eestis on igal aastal kohal lääne filmigrupid, mis lisaks rahale jätavad maha ka oma oskusteavet. Seda on tunda. Eesti filmigrupid on maailmatasemel. Aga…

Filmide tootmine muutub tehniliselt kogu aeg. Hetkel on mujal maailmas tõusuteel stuudiotes filmitud filmid. Seda suuresti tänu VFX-i ehk visuaalsete arvutiefektide arengule, mis võtab fantaasialt igasugused piirid. Mõelgem näiteks sellele, et suurem osa "Harry Potteri" või "Kariibi mere piraatide" sarja filmidest on üles võetud stuudiotes.

Seni osales Eesti selles revolutsioonis väga tagasihoidlikult, sest meil lihtsalt ei olnud vastavaid tingimusi. Niisamuti ei tulnud seni välismaised filmid Eestis siis, kui nende projektid eeldasid kohapealset kaasaegset taristut. Eesti oli välismaa filmitööstuse jaoks ilus koht toredate inimestega, aga Eesti nõrkuseks oli tehnilise taristu puudumine. Ja loomulikult tähendas see, et teatud tüüpi oskusteavet ei ole Eestisse oluliselt toodud.

Kus on lavastaja fantaasia piir?

Hea lugeja võib siinkohal aga küsida, kuidas siis ikkagi välismaa filmide teenindamine Eestis puudutab neid filme, mida Eesti ise tahab teha?

Vastus peitub mõtteviisis. Kõige rohkem piirab eesti filmitegijat juba filmikoolist sisse istutatud arusaam: "Ära mõtle suurelt! Meil nagunii nii palju raha ei ole ja tehniliselt ei tule ka välja!" Seda ei öelda kunagi välja otsesõnu, kuid iga filmitudeng teab, et isegi kui ta tuleks välja geniaalse ulme- või fantaasiafilmi stsenaariumiga, naerdaks ta lihtsalt välja.

Jällegi pean näiteks tooma "Erik Kivisüda", mille puhul tuletati igal sammul meelde, et tegemist on erandliku projektiga. Ja stuudiosse suurte dekoratsioonide ehitamine on erand.

Aga milles see erandlikkus seisnes? Et meil olid ideed, mille teostamine vajas stuudiopinda? See tundub ju suhteliselt kesise väitena. Just seepärast, et sellist väidet rohkem mitte kuulda, panen ma palju lootusi filmilinnaku stuudiotele. Meil on siis teoreetiliselt võimalik kasutada kõiki sarnaseid tööriistu, mida kasutavad ka maailma parimad režissöörid. Umbes nagu eesti kirjanikud võivad ütelda, et eesti kaasaegne kirjandus on kirjutatud samadel arvutitel, millega kirjutavad kaasajal ka Nobeli preemia laureaadid. Edaspidi on eesti filmitegijate fantaasia piiriks ainult… raha.

Kuna filmilinnak ehitatakse era- ja avaliku raha partnerluses, tekib seal loomulikult väike huvide konflikt, kus ühelt poolt on vaja maksimaalset rahalist efektiivsust suurte investeeringute tagasitootmiseks ja teiselt poolt tahavad enamalt jaolt avaliku raha eest finantseeritud eesti filmid võimalikult soodsat juurdepääsu neile stuudiopindadele.

Juba eos on olemas riigiabi juriidilised sätted, mis üldse võimaldavad avalikul- ja erarahal koos taolist kultuuriprojekti finantseerida. See tähendab, et seaduse järgi peab olema tagatud eesti filmidele mingi juurdepääs, ehkki tõenäoliselt saame näha ka tülisid. Sellest hoolimata leian ma, et isegi kui igal aastal saavad stuudios oma stseene filmida vaid kaks-kolm eesti mängufilmi, on tegemist ikkagi olulise hüppega kogu kaasaega eesti filmi jaoks.