Andreas Abel: miks inimesed ei jõua vaimse tervise teenusteni õigeaegselt?

Eestlased püsivad tervelt elatud aastate poolest Euroopa mudaliigas. Kehv vaimne ja füüsiline tervis avaldab aga paraku otsest mõju töövõimele, seeläbi ka majandusele. Andreas Abel kirjutab, miks on äärmiselt oluline, et Eesti inimesed jõuaksid vaimse tervise abini õigeaegselt ja miks keskenduda ennetusele.
Statistika näitab, et suur osa, isegi kuni 80 protsenti ärevushäiretest ja depressioonist jääb maailmas diagnoosimata. Kahjuks ei ole põhjust arvata, et Eestis oleks olukord kuidagi parem. Ehkki vaimse tervise teemadest räägitakse üha rohkem, tegeleme ennetuse asemel ikka tagajärgedega. Spetsialisti vastuvõtule jõutakse alles siis, kui probleemid häirivad igapäevaelu ja seda pigem pikemaajaliselt.
Alahindame ühiskonnana jätkuvalt vaimse tervise probleemide laiemat mõju. Kehv tervis mõjutab otseselt elanikkonna töövõimet ja seeläbi majandust. Kui inimene kaotab enne pensioniiga töövõime või töövõime väheneb, on sellel majandusele üüratu mõju. OECD ja Euroopa Liidu hinnangul kaotab Eesti vaimse tervise probleemide tõttu aastas pea kolm protsenti SKP-st. Ilma olulise murranguta vaimse tervise valdkonnas jääb Eesti majandus igal aastal ilma meie kaitsekuludega võrreldavast summast.
Õigeaegne abi
Kui migreeni või nahalööbe korral võetakse suund arsti kabinetti, siis vaimse tervise probleemidest nii ei mõelda. Paljud ei teadvusta, et näiteks ärevus on haigus, mis on ravitav. Tuntav on ka põlvkondade vaheline erinevus: vanemaealiste seas on vaimse tervise probleemid tabuteema ja vaimse tervise probleeme võetakse kui paratamatust ning puudub usk lahendustesse.
Eriti destruktiivselt suhtuvad oma vaimsesse tervisesse Eesti mehed, nagu selgus hiljuti sotsiaalministeeriumi tellitud meeste tervisekäitumise uuringust. Probleemid saavadki sageli alguse teadlikkuse puudumisest.
Sageli õigeaegne abi kättesaamatuks, sest ei teata, kelle poole pöörduda. Kuivõrd psühhiaatri ja psühholoogi vastuvõttu tuleb vahel suisa mitmeid kuid oodata, siis tasuks esmajärjekorras pöördada hoopis vaimse tervise õe poole, kes aitab raviteekonda alustada ja edasised sammud paika panna. Selle asemel, et kuid oodata, saab patsient alustada raviga varem.
Nagu meie tervishoiusüsteemis tervikuna, on ka vaimse tervise küsimustes oluline valupunkt spetsialistide puudus. Mõnes mõttes on see paratamatus, sest on üpris selge, et meil ei saa mitte kunagi olema piisavalt palju spetsialiste jõudmaks kõigi inimesteni. Seetõttu on inimeste haritusel ja teadlikkusel vaimse tervise probleemide ennetuses väga oluline roll. Senisest jõulisemalt võiksid pingutusi teha tööandjad.
Ennetus on kordades odavam
Ennetusel on mitmeid tasandeid ning keskenduda tuleks neile kõigile. Esiteks on paljudes organisatsioonides juhtivatel ametikohtadel olevatel inimestel vähe teadmisi vaimse tervise probleemidest töökohal ja nende ennetamisest. Juhtidel peab olema arusaam vaimset tervist toetavast töökorraldusest. Selle eeldus juhtide toetamine, koolitamine ja ressursside võimaldamine üks ühele vestluseks töötajatega.
Indiviidi tasemel tasub aga mõelda sellele, et tiimis oleksid kindlad inimesed, kes on läbinud näiteks vaimse tervise esmaabi koolituse, kes oskavad tajuda erinevaid ohumärke, suhelda läbipõlenud inimesega, toetada kolleege abi otsimisel ning luua tingimused võimalikult lihtsaks ja kiireks pöördumiseks spetsialisti poole.
Uuringud näitavad, et kui tööandja panustab ennetusse, märkab töötajate muresid varakult, sekkub aegsasti ning pakub inimestele kohta, kuhu muredega pöörduda, siis on see kordades odavam kui tagajärgedega tegelemine.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel toob iga depressiooni ja ärevuse tegelemiseks investeeritud dollar tagasi kuni neli kuni viis dollarit. Ent kui inimene jõuab juba töövõimetusleheni, siis see ei kesta ühe nädala, läbipõlemise ja depressiooni puhul räägime vähemalt kahe-kolme kuu pikkusest eemalolekust. Iga ettevõtte juht teab ilmselt omast käest, mida see tööprotsessidele tähendab.
Kuna arstid patsiendi infot tööandjaga ei jagada ei saa ja ka läbipõlenud inimesel endal pole alati julgust või tahtmist sellest tööandjaga vestelda, ei jõua info tervisemuredest sageli tööandjani. Organisatsiooni ülesanne on töötajat toetada, mitte oodata, millal inimene ise ringiga abini jõuab.
Kui on mingi teenus, mida oma töötajatele pakkuda, siis on see kindlasti komplekt vaimse tervise ja füsioteraapia-taastusravi teenusest. Inimene peab tundma, et ta saab abi keerulist kadalippu läbimata. Sõltumata sellest, kui kallis ennetus tundub, on see kindlasti odavam, kui tagajärgedega tegeleda.
Tehnoloogia toob abi lähemale
Ehkki meil on vaimse tervise teemadel ühiskonnana veel pikk maa käia, näen siiski, et liigume õiges suunas. Koolides räägitakse tänapäeval vaimsest tervisest märgatavalt rohkem, meil on omajagu edumeelseid ettevõtteid, kes hoolivad oma töötajate vaimsest tervisest. Lisaks annavad olukorra parandamisse oma panuse ka erinevad tehnoloogilised võimalused, näiteks netiteraapiad, kaugvastuvõtud nii vaimse tervise spetsialistide kui ka perearstini jõudmiseks.
Kauglahenduste suurim kasutegur peitub selles, et need aitavad muuta kvaliteetse teenuse kättesaadavamaks. Seda eriti just geograafiliselt, näiteks maapiirkondades. Ühtlasi kipub vaimse tervise abiga olema nii, et välja kujunenud probleemi ei ravita ühe konsultatsiooniga, vaid see eeldab korduvaid ja sageli ka pikki visiite. Kaugteenus muudab abi saamise lihtsamaks ja mugavamaks.
Toimetaja: Kaupo Meiel