Mõne aja eest Levilas ilmunud lugu "Lahkumisintervjuu" tõstatas olulise küsimuse Eesti meditsiinis: kuidas hoida noori arste praktiseerivana ning kuidas tagada sära nende silmades ja soov meditsiinis jätkata?

Levila tõi noorte arstide töölt lahkumise peapõhjustena välja kolm teemat: kurnatus, toksiline töökeskkond ja tulevikuperspektiivi puudumine. Praegused noored arstid on meie tulevased liidrid, kes mõjutavad Eesti haiglate suundumusi ja arengut. Mida teha, et noored arstid ei loobuks valitud erialast?

Noorte arstide lahkumisele tasub lisada ka majandusliku perspektiivi: ühe üldarsti koolitamine maksab ligi sada tuhat eurot ja eriarsti koolitamine umbes pool miljonit. Need on suured arvud. Mõtleme korraks, mis on selle mõju, kui ühel aastal kümmekond noort arsti tervishoiuvaldkonnast lahkuvad? Aga kui neid on sada?

Me räägime kümnetest miljonitest eurodest, mis on nende haridusele kulunud. Ainuüksi see peaks olema riigi tasandil otsustajatele piisav argument, et Eesti arstide järeltuleva põlvkonna teemaga senisest põhjalikumalt tegeleda. Muidu võime avastada, et koolitame küll Tartu Ülikoolis piisavalt arste, kuid keegi neist ei soovi arstina töötada rohkem kui paar aastat.

Olen 23 aastat Ida-Tallinna Keskhaiglas arsti ja juhina töötanud ja olen märganud selgeid trende noorte arstide arengus. Noorte arstide ootused oma tööle ja karjäärile on muutunud ning need on seotud peamiselt meeskondade ja organisatsioonide juhtimisega.

Töökoormus

Töökoormus ja paindlikud töösuhted mõjutavad noorte arstide valikut ja pühendumust. Kümmekond aastat tagasi pidasin vajalikuks uute arstide täiskohaga töötamist. Toona olin arvamusel, et siis on arst huvitatud ka organisatsiooni arengust ja panustab sellesse. Nüüd olen seisukohal, et tööpanus ei sõltu ainult koormuse suurusest. Arstid soovivad panustada organisatsiooni arengusse ja tunda end tähendusrikkalt, sõltumata sellest, kas nad töötavad täiskohaga või mitte.

On loomulik, et noored arstid tahavad karjääri alguses – nii residentuuris kui ka esimestel tööaastatel arstina töötades – eelkõige kogemusi saada, igapäevaselt õppida ja areneda. Võimalikult mitmekesise kogemuse saamiseks ollakse valmis pingutama, tegema öiseid valveid ja vajadusel töötama nädalavahetustel.

Mitu tundi kuus töötada on normaalne? Kas 250 tundi? Kindlasti mitte, isegi kui algul tundub, et noor arst tahab ja jõuab. Kuid ühel hetkel lakkab ka noorte arstide motivatsioonist kantud jaks. Ja siit algavad probleemid.

Noorte arstide juhtidel on vastutus tagada, et töökoormus oleks jaotatud õiglaselt ning ei muutuks liiga suureks. Juhtidel tuleb olla kursis töötajate tegeliku koormusega ning olla valmis märkama märke läbipõlemisest. Eriti keeruline on see olukord, kui arst töötab mitmes meditsiiniasutuses. Läbipõlemise ennetamine nõuab juhtidelt tähelepanelikkust ja avatust töötajate vajaduste suhtes.

Tean omast käest, et see ei ole lihtne, eriti suurhaiglates, kus alati on kuskil mõni "tulekahju" ja napib seetõttu paraku aega inimlikuks suhtluseks, kuid juhtidena peame pingutama, et see aeg leida.

Tänapäeval on oluline arvestada paindlike töötingimustega, võimaldades arstidel valida oma töömahtu ja -tingimusi vastavalt nende isiklikele vajadustele. Me ei tohi noort arsti näha lihtsalt töötajana, kes lahendab personalipuuduse probleemi. Arstidel on unistused ja eesmärgid ning nende panust tuleb väärtustada. 

Arstid lahkuvad töökultuuri pärast

Toksiline töökultuur on veel üks väljakutse, mis mõjutab noorte arstide soovi Eestis töötada. Töökultuur sõltub organisatsiooni liikmetest ning juhtide roll on olla eeskujuks hea töökultuuri loomisel. On oluline, et juhid mõistaksid oma vastutust ning võtaksid aktiivselt osa töökultuuri kujundamisest.

Lugedes noorte kogemusi valvetes ja nende omavahelistest suhetest, tõuseb esile vajadus austuse, toetuse ja avatud suhtluse järele. On lubamatu, kui arstid suhtuvad oma kolleegidesse halvustavalt pelgalt nende vanuse või kogemuse tõttu. Kõik arstid on kunagi alustanud noorte ja kogenematutena ning tuleb arusaamist üles näidata. Noorte arstide julgustamine avatud suhtluseks ja probleemide jagamiseks on oluline samm toksilise töökultuuri vastu võitlemisel. Juhtidel on kohustus seista hea töökultuuri eest ning märgata probleeme ja lahendada need kiiresti.

Meie meditsiinis valitsev töökultuur mõjutab ka noorte otsust jääda Eestisse või minna välismaale õppima ja töötama. Toksiline töökultuur võib saada määravaks faktoriks, miks noored arstid valivad õpingud või töö välismaal. Seega on vajalik muuta töökultuuri juba varases staadiumis, et tagada Eestis kvaliteetsed meditsiinilised tulevikuperspektiivid.

Kust tulevad meditsiini uued juhid?

Me peame mõtlema sellelegi, kust tulevad Eesti haiglate juhid kümne ja kahekümne aasta pärast. Just arusaadava tulevikuperspektiivi puudumine oli noortele arstidele üks peamisi põhjuseid lahkumiseks.

Kuidas seda probleemi lahendada? Noorte arstidele tuleb juba varakult pakkuda juhtimiskoolitusi, et valmistada neid ette juhirolliks ja suurendada nende huvi juhtimise vastu. ITK-s on juhtivarstide süsteem, mis tagab, et erialasiseselt on konkreetsetele valdkondadele valitud konkursi korras kindlad eestvedajad. Juhtide valimisel tuleb arvestada mitte ainult erialaste teadmistega, vaid ka juhtimisoskustega. ITK-s oleme näiteks käivitanud juhtide arenguprogrammi, mis hõlmab erinevaid valdkondi ja pakub juhtidele vajalikke teadmisi ja oskusi.

Kirjutasin seda lugu koostöös oma tütre Miaga. Ta käib gümnaasiumi viimases klassis ning tal on kindel soov õppida arstiks. Oleme pidanud pikki vestlusi meditsiini teemadel, puudutades nii õppimist kui ka residentuuri, töökorraldust haiglas, omavahelisi suhteid töökohal ja juhi rolli. Need on olnud ema ja tütre vestlused, aga ka arsti ja tulevase arsti ja miks ka mitte juhi ja tulevase juhi vestlused.

Kas ma saan lubada, et kui ta tuleb tulevikus tööle residendi või arstina, on ta oodatud, temaga arvestatakse, teda toetatakse, et tema saaks panustada oma töösse kogu oma jõu, teadmiste, oskustega? Ma väga tahaksin seda ja loomulikult pingutan kogu jõust, et vähemalt Ida-Tallinna Keskhaiglas see nii oleks.