X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Anu Kirss: Euroopa Kohtu otsus ei nõua puhkeaja pikendamist

Anu Kirss
Anu Kirss Autor/allikas: Erakogu

Euroopa Kohtu otsuse kohaselt ei ole ega saa igapäevane puhkeaeg olla osa iganädalasest puhkeajast, vaid tuleb sellele alati lisada. Eesti töölepingu seadus seda tõlgendust ei arvesta, kirjutab Anu Kirss.

Aastakümneid oleme Eestis lähtunud reeglist, mille kohaselt tuleb graafikuga töötajatele tagada kord seitsme päeva jooksul katkematut puhkeaega vähemalt 36 tundi. Tööinspektsioon on öelnud, et alates 1. jaanuarist 2024 hakkavad nad töö- ja puhkeaja üle järelevalvet teostades lähtuma tõlgendusest, mille kohaselt tuleb graafikuga töötajatele tagada kord seitsme päeva jooksul katkematut puhkeaega vähemalt 47 tundi.

Kust ja miks tuli selline muudatus ning kas vanaviisi ei saa?

Muudatus tööinspektsiooni tõlgenduses on tingitud Euroopa Kohtu 2. märtsi 2023 otsusest kohtuasjas nr C-477/21 IH vs MÁV-START, mis puudutas Euroopa Liidu tööaja direktiivi igapäevase ja -nädalase puhkeaja sätete tõlgendamist.

Direktiivi kohaselt on igal töötajal õigus minimaalsele 11-tunnisele igapäevasele puhkeajale ja minimaalsele 24-tunnisele iganädalasele puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Euroopa Kohus selgitas, et vähemalt kord seitsme päeva jooksul tuleb töötajatele tagada järjestikku nii igapäevane kui ka iganädalane puhkeaeg. Arvestades direktiivi miinimumnõudeid igapäevasele ja -nädalasele puhkeajale, tähendab see minimaalselt 35-tunnist katkematut puhkeaega kord seitsme päeva jooksul.

Tundub põhjendatud ja loogiline. Konks on aga selles, et kord seitsme päeva jooksul peab iganädalane puhkeaeg eelnema igapäevasele puhkeajale ka siis, kui liikmesriik on näinud ette EL-i õigusega nõutavast pikema iganädalase puhkeaja.

Euroopa Kohus selgitas, et igapäevane puhkeaeg ei ole ega saa olla osa iganädalasest puhkeajast, vaid tuleb sellele alati lisada, isegi kui liikmesriigi õigus näeb ette iganädalase katkematu puhkeaja pikemana kui 35 tundi.

Eesti töölepingu seadus ülaltoodud tõlgendust ei arvesta. Meie oleme kehtestanud minimaalse iganädalase puhkeaja kestuseks graafikuga töötajatel 36 tundi just selle arvestusega, et see kataks direktiivi nõutud minimaalse igapäevase (11 tundi) ja minimaalse iganädalase (24 tundi) puhkeaja.

Viidatud kohtuotsuse kontekstis oleme aga astunud sellega ämbrisse, sest kehtestades 36 tundi iganädalase puhkeajana, peab sellele siiski eelnema 11-tunnine igapäevane puhkeaeg, mis teebki kokku 47 tundi katkematut puhkeaega kord seitsme päeva jooksul. Sellise katkematu 47 tundi puhkeaja andmine lööb kõigi graafikute tegemise pea peale.

Kõige selgem viis olukorra lahendamiseks ja aastakümneid kehtinud 36 tunni reegli säilitamiseks oleks seaduse täpsustamine selliselt, et töölepingu seaduse §-s 52 sätestatud 36 tundi ei saaks käsitleda iganädalase puhkeajana, vaid tegemist oleks selgelt iganädalase ja igapäevase puhkeaja summaga.

Minu hinnangul ei ole selline tõlgendus välistatud ka praeguse sõnastuse juures, kuivõrd mõistet "iganädalane puhkeaeg" ei kasutata sätte tekstis, vaid üksnes töölepingu seaduse § 52 pealkirjas. Esialgu võikski olukorrast välja tulla tõlgendamise kaudu, kuid õigusselguse huvides oleks mõistlik esimesel võimalusel töölepingu seaduse § 52 sõnastust siiski täpsustada.

Sätte võiks sõnastada näiteks analoogselt meretöö seaduse paragrahviga 49, mis mõiste "iganädalane puhkeaeg" asemel kasutab mõistet "puhkeaeg nädalas": "Kokkulepe, mille kohaselt töötajale jääb summeeritud tööaja arvestuse korral seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 36 tundi järjestikust puhkeaega, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Puhkeaeg nädalas hõlmab 25 tundi iganädalast ja 11 tundi igapäevast puhkeaega."

Selline lahendus on EL-i tööaja direktiiviga ning käsitletud Euroopa Kohtu otsusega kooskõlas. Nagu märgitud, nõuab EL-i õigus minimaalselt 24-tunnist iganädalast puhkeaega, mis koos igapäevase puhkeajaga teeb 35 tundi katkematut puhkeaega kord seitsme päeva jooksul. Sellise kestusega puhkeaega on EL-is peetud töötajate tervise kaitseks piisavaks ja paljud liikmesriigid, näiteks Belgia, Taani ja Itaalia, on minimaalse 24-tunnise iganädalase puhkeaja ka oma siseriiklikus õiguses kehtestanud.

Euroopa Kohtu otsuse mõte ei olnud anda töötajatele juurde täiendavat puhkeaega ehk suurendada direktiiviga nõutud miinimumnõudeid. Euroopa Kohtu otsus keskendus direktiivi mõistetele ja nende tõlgendamisele.

Eesti ei ole ainuke liikmesriik, mille tööandjad on pärast Euroopa Kohtu otsust sattunud keerulisse olukorda, kuna nad on iganädalast puhkeaega kehtestades arvestanud juba sisse iganädalase puhkeaja tunnid, nimetades saadud summat "iganädalaseks puhkeajaks".

Näiteks Tšehhi seadusandja on seevastu reageerinud uuele tõlgendusele üsna kiiresti ning muutnud oma tööseadustikku selliselt, et iganädalase puhkeaja pikkus vähendati 35 tunnilt 24 tunnini, millele lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega. Sel viisil on Tšehhi seadusandja taganud, et säilib seni kehtinud põhimõte, mille kohaselt kord seitse päeva jooksul tuleb tagada töötajatele minimaalselt 35 tundi järjestikust puhkeaega.

Eesti riik näib olevat läinud teist teed ja on asunud nõudma tööandjatelt väljakujunenud tööajakorralduse ja tööajakavade muutmist. Aru ei saa, miks, kui tegelikult on võimalik aastakümneid kehtinud reegel paika jätta esialgu seaduse tõlgendamise kaudu ja esimesel võimalusel seaduse sõnastuse täpsustamise teel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: