Suitsiid mõjutab suurt hulka lahkunu lähikondseid, uuringute järgi võib see number olla isegi kuni 135 inimest, mis tähendab, et igal aastal kannatab suitsiidi tõttu kuni 27 000 inimest.

Tegevusjuhendajaks õppiv Kätrin on noor naine, kelle elu pole õieti alata jõudnudki - ta on kõigest 22-aastane -, aga ometi on ta juba mitu korda surmale silma vaadanud. Vabatahtlikult. Praegu läheb tal "normaalselt, umbes detsembrist, siis oli viimane enesetapukatse." Keeruline on uskuda, et Kätrini sugune noor ja ilus naine nii sünget saladust kannab. 

"Mul on naeratav depressioon," muigab ta.

Esimese suitsiidikatse tegi Kätrin juba erakordselt noorena, seitsmeaastaselt. Nüüdseks nendib ta, et neid katseid on ikka palju olnud. Kätrin on aus, sest usub siiralt, et tema jagatud lugu võiks olla teistele toeks. Paraku tuleb aga välja, et temaga sarnases olukorras noorte arv üha kasvab. 

Psühhiaater Anne Kleinberg, Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja, on aastaid vaimsete hädadega tegelenud.

"Statistika on parem kui varem. Aga noorte ja laste osakaal kasvab. Päris tegudeni jõuavad pigem siiski teismelised," nendib ta, Laste Vaimse Tervise Keskuse kõige nooremad patsiendid on juba 9-10-aastased. Haigla on triiki täis, muretseb Kleinberg. 

Suitsiidide ennetuskava alles pannakse ministeeriumis kokku, spetsialistide puudus on kõigile teada.

Seega on olulisest olulisem, et ennekõike oskaksime ise märgata enda ümber olevaid inimesi ja neid vajadusel aidata. Aga milliseid märke üldse tähele panna?

Kätrin: "Kui inimene muudab järsult oma senist käitumist: tõmbub endasse, kui oli varem avatud suhtleja, või hoopis vastupidi, muutub aktiivseks suhtlejaks; kui inimene hakkab oma esemeid mingil põhjusel laiali jagama, jututeemadesse ilmub surm, isegi surmateemalised naljad."

Kätrin tunnistab ka üksinduse laastavat mõju. Tema viimane suitsiidikatse langes üksi veedetud jõuluaega. Suitsiidse inimese üksindus, ka lühiajaline, on ohtlik. Doktor Kleinberg läheb veelgi detailsemaks ning toob välja, et tegelikult on ajaaken, kus inimene võib pöördumatult tegutseda, üsna väike. 

"See on nn 10 minuti teooria. Aeg, kus kõik halvad asjad kokku jooksevad ja suitsiidik tegutseb. Peame oma suitsiidseid lähedasi silmas pidama, kõik võimalikud enesetapuvahendid eemaldama," rääkis Kleinberg. 

Paradoksaalselt väidab Kätrin, et tegelikult tahab ta elada. Seda paradoksi oskab dr Kleinberg seletada. "Inimene ei taha tegelikult lahkuda. Iga lugu on siiski erinev. Sõltub sellest, kuhu keegi oma lootusetusega jõudnud on. Me ei tea, mis paneb karika üle ääre ajama. Peame neid inimesi selles osas väga tõsiselt võtma, kui nad räägivad, et neil pole enam eluisu," rääkis ekspert.

"Suitsiidi anatoomia on selline, et enne lõplikku minekut on enamasti mitu katset olnud. Iga katse suurendab suitsiidi riski ja aja jooksul süveneb ka lootusetus. Depressioonidiagnoosiga inimestel hakkab tekkima kanalisarnane nägemine, ainuke väljapääs tundub olevat surm. Ja see pakub noorele inimesele pikka aega ka ainukest kindlat tuge – see on terve tema elu kõige kaalukam mõte ja sellena rahustab teda. Selle mõttega elatakse väga pikalt. Aga kui juhtub mingi tavaline kriisike, siis võib olla see hetk, kus katketakse. Ravi saajad võivad olla aastaid ja päevi arstide järelevalve all – kuni ükskord tuleb lootus tagasi."

Mis siis ikkagi aitab selle kriitilise kümne minuti jooksul, kui suitsiidsel inimesel on kõik halvasti. Kätrin jagab oma kogemust: "Rääkimine aitab. On tugiliinid: emotsionaalse toe ja hingehoiu tugiliin (tel: 116 123), eluliin (655 8088). Aga ennekõike võiks ikka perega rääkida, kui nendega saab sel teemal rääkida."

Anne Kleinberg lisas: "Sa saad alati hoida oma läheduses suhteid nii, et inimesed suudavad selle ekstra pingutuse üle elada. Me peame kogu aeg hoidma iseennast. See tähendab, et hoian oma une, söömise, liikumise ja lähisuhted kogu aeg korras."

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.