Andres Jõesaar: Raadio 2 uue muusika eestvedaja rollist kindlasti ei loobu
Raadio 2 programmi muutmisel oleme paradoksi ees: ühest küljest ei tohiks ERR-i eesmärk olla võimalikult suur kuulajaskond või saadete kõrge reiting, aga kui kuulajaid on väga vähe, siis kas maksumaksja peaks sellise elitaarse teenuse ikka kinni maksma, kirjutab Andres Jõesaar.
Raha, eriti aga maksumaksja raha, kasutamine tekitab tundeid, mis asjasse vähem või rohkem puutuvaid ikka meedia poole sunnib pöörduma. Seda siis lootuses, et meedia õigluse jalule seaks ning pahasid tuuseldaks. See ju meedia roll ongi.
Emotsioonidest laetud lood leiavad ka tänuväärseid lugejaid. Eriti kui hüüdjad hääled dramaatiliselt kohe saabuva katastroofi lugejate silme ette manavad. Kui draama on piisavalt suur (või näib suur, sest muidu ju ei saagi tähelepanu köita), siis polegi oluline, kas tegemist on üldsust laiemalt või ainult väiksemat kildkonda puudutava küsimusega.
Vahel tundubki, et mõisted ebamugavus, õnnetus ja katastroof lähevad omavahel vahetusse. Sellistel juhtudel tasub teemast tõsiselt huvitatud meedial ja lugejal-kuulajal endalgi korraks hinge tõmmata, et emotsioonide kõrval ka ratsionaalseid argumente kaaluda.
Avalik-õiguslik meedia laiemalt, aga eriti selle sünonüümiks kujunenud Eesti Rahvusringhäälingu tegevused on (täiesti õigustatult) ühiskonna erilise tähelepanu all. Väiksemgi muudatus, mis tegijaid endid või mõnd ringkonda enda muutmisel suunab, tekitab jõulise vastureaktsiooni. Kaugemast ajast võib tuua näite ühe kümneminutilise luulesaate lõpust raadios või ühe arutelusaate lühenemine televisioonis. Põnevust tekitavad ka autoriõiguste ja kaubamärkide kasutamise teemad.
Üritangi järgnevalt Raadio 2 saatekava muudatuste kitsale käsitlusele tasakaaluks probleemide olemuse üle natuke laiemalt arutleda. Kõiki aspekte ei jõua mainida ning 360-kraadist pilti veel ei teki, aga ehk natuke laiem spekter ikkagi.
Alustame Raadio 2-st laiemalt. Loodud sai see kommertsraadio mudelit kasutades eesmärgiga haarata võimalikult suur turuosa ning siis raadiojaam maha müüa. Seda siis selleks, et suures rahahädas Eesti Raadiole vajalike investeeringute jaoks rahalist katet leida.
See nüüd üsna veidrana tunduv plaan ei teostunud ning Raadio 2 hakkas otsima uut "geneetilist koodi". Aastakümnete jooksul teiseneti noorteraadiost elustiiliraadioks ja sealt edasi Eesti uue muusika edendajaks.
Kui 1990. aastatel süüdistati Raadio 2 kommertsraadio radadel liiga suure kuulajaskonna haaramises, st eraraadiote turu solkimises, ning nõuti selle sulgemist, siis nii välismõjude kui ka sisemiste suundade tõttu kuulajaskonda oluliselt kaotanud raadiojaama puhul küsitakse nüüd uuesti: kas maksumaksja raha kasutamine sellise raadiojaama üleval pidamiseks on õigustatud või mitte?
Oleme paradoksi ees: ühest küljest ei tohiks ERR-i eesmärk olla võimalikult suur kuulajaskond või saadete kõrge reiting, aga kui kuulajaid väga vähe, siis kas maksumaksja peaks sellise elitaarse teenuse ikka kinni maksma või mitte.
Sellele küsimusele pole võimalik mõõdulindi või Exceli tabeli abil vastust leida. Sellele saab vastata ainult ERR ise. Ja mitte ainult saab, vaid ka peab. See on suur vastutus ja selle vastuse garandiks on ERR-ile seadusega antud eelkõige just toimetuslik sõltumatus. Loomulikult ei tähenda sõltumatus seda, et ERR oma otsustes ja tegevuses eksisteerib tühjuses. Vastupidi, tal on täita ülioluline roll Eesti kultuuriruumis selle peegeldamisel, tõlgendamisel, kujundamisel. ERR peab tunnetama meie kultuurielu peent ja nüansirikast niidistikku.
Aga selle kõige juures on mitu väljakutset. Taas killuke ajaloost. Eelmise kümnendi keskel kõlasid seoses ühe kultuurisaate formaadi ja saatejuhtide muutusega häälekad väited, et ERR kommertsialiseerub ja kaugeneb kultuurist. Väitele tõestuse või selle ümberlükkamise argumente otsis 2015. aastal tehtud ERR-is kultuuri kajastamise uuring. Lühike kokkuvõte: uuringu andmetel pühendas ERR kultuurile pea kaks kolmandikku oma saatemahust, originaalsaateid oli kõigis kanalites kümneid ja kümneid, aga fookusgrupiuuringutes osalenud kultuuriringkondade esindajad ei olnud ikkagi rahul just oma valdkonna teemade kajastamisega.
Rahulolematuse tõestuseks esitati kõige sagedamini väidet, et õhtune "Aktuaalne kaamera" just nende tegemisi ei kajasta. See ootus on täiesti mõistetav. Ongi ju ERR-i ülesanne kultuuri kajastamine ja kultuuri viimine kõigi Eestimaa elanikeni ja kaugemalegi.
Peame aga silmas pidama kahte olulist aspekti. Esiteks on Eesti kultuurimaastik õnneks nii mitmekülgne, -kihiline ja -dimensiooniline, et iga päev toimub midagi väärtuslikku. Ühte uudistesaatesse kõik ei mahu ning iga valik midagi kajastada tähendab ka millegi kajastamata jätmist. See on toimetuse vastutus ja toimetus on siin sõltumatu. Teine aspekt on utilitaarne. Kultuuritegijate täiesti legitiimne soov on lisaks esteetilisele poolele ka võidelda oma majanduslike huvide eest. Ja selles aitab meedia vahendatud ja võimendatud tuntus kindlasti kaasa.
Nüüd jõuan aspektini, mida Raadio 2 puhul senistes aruteludes sügavamalt ei ole käsitletud, kuid millest ei saa ka mööda vaadata. Küsimus on avalik-õigusliku meedia eetriaja kasutamises oma tegevuse edendamiseks.
Järjekordne paradoks: kui ühest küljest ei ole ERR-i rahastus piisavalt suur, et võimaldaks väikesele auditooriumile mõeldud subkultuure käsitlevate muusikasaadete autoritele maksta head tasu, siis kas võiks ta n-ö vahetuskaubana anda autorile eetriaega oma tegevuse reklaamiks. Lisan, et kui Raadio 2-le on ette heidetud, et ühe pleilist'i tegemise eest saadakse "ainult" 25 eurot, siis tuleks meenutada, et õpetajate tunnitasu on sellest poole väiksem.
ERR-is keelatud reklaami tegemise ja kultuuri edendamise piir on siin õhkõrn. Kui diskorid ja plaadifirmade esindajad saavad Raadio 2 eetris oma valdkonda edendada ja neile makstakse selle eest veel peale, siis miks on see teiste elualade esindajatele keelatud. Kindlasti leiduks natukenegi kuulajaid mõne kunstigalerii või raamatukirjastuse või miks mitte ka hoopis juuksuriäri või restorani või turismifirma või teiste ettevõtete saadetele. Kuulajaid ei oleks kindlasti palju, aga ei ole neid praegu ka Raadio 2 õhtuses vööndis.
Kui keegi üritab nüüd öelda, et Raadio 2 peab (eelkõige küll Eesti, aga mitte ainult) uue muusika eestvedaja rollist loobuma ja mängima ainult massidele meeldivat peavoolu, siis seda kindlasti ei juhtu. Milline on parim viis leida tasakaal maailma, ka muusikamaailma, miljonite värvide toomise, värvide/pintslite jaoks olemasoleva rahakoti ja vaatajate/kuulajate teenimise vahel, on sõltumatu toimetuse otsustada.
Toimetaja: Kaupo Meiel