X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: ühest Ameerika diplomaadist, keda ei kuulatud

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all diplomaat William Bullitti elu. Kui Moskvas olud keeruliseks läksid, korraldas Bullitt saatkonnas balli ja Mihhail Bulgakovi "Meistris ja Margaritas" kujutatud Saatana ball olla sellest sündmusest ajendatud, Wolandi kuju aga põhineb Bullittil, märgib Tiido.

Juttu tuleb USA diplomaadist ja kirjanikust William Bullittist. Aluseks Alexander Etkindi raamat "Käimata jäänud teed. William Bullitti intellektuaalne biograafia" (Etkind, Alexander, "Roads not taken. An Intellectual Biography of William C. Bullit", 2017).

Ma ei tea, kui paljud on sellest mehest üldse kuulnud, kuid tegemist on isikuga, kes teadis kuidas maailm toimib ja kuidas see muutub. Ta ütles mitmel ajahetkel välja seisukohti ja astus samme, mis tagantjärele vaadates osutusid õigeks. Paraku alles siis, kui oli juba hilja… Ta oli ühtepuhku ajaloo õigel poolel, kuid tihti kurtide kõrvade ees. Raamatu autor märgib, et kuigi teda on võrreldud Henry Kissingeriga, siis oli see pigem Bullitt, mitte Kissinger, kes kandis ajastu visiooni Pax Americanast ehk Ameerika rahust 20. sajandil.

Paljuski unustatud, aga omal ajal tohutu tutvusvõrgustikuga. Bullitt oli tuttav Leniniga, Franklin D. Roosveltiga, Chiang Kai-shekiga, Charles De Gaulle'iga, Sigmund Freudi ja Mihhail Bulgakoviga. President Woodrow Wilsoniga vestlesid nad tihti ja Bullitt oli alguses ka Wilsoni tüüpi liberaal.

Ta saavutas Leninilt tingimused, mille vastuvõtmisel lääne poolt oleks nõukaliit jäänud võib-olla sündimata. Ta ennustas Austria allaneelamist neli ja Müncheni sobingut kümme kuud ette. Ta pakkus teise maailmasõja järel Chiang Kai-sheki režiimile massilise majandusabi andmist, et vältida kommunistide võimuvõtmist. Ja palju muud, mida paraku kuulda ei võetud.

20. sajandi algul oli Bullitt pigem vasakpoolne ja toetas sotsialistlike liikumiste arengut, saades aru, et vanad režiimid Euroopas on kokku kukkumas. Kui ta 1918. aastal diplomaadina tööle võeti, nimetati ta kohe USA delegatsiooni liikmeks Pariisi rahukõnelustel. Samal aastal koostas ta kaks memorandumit, üks bolševistlikust liikumisest Euroopas ja teine oludest Saksamaal.

Bullitt ennustas bolševike võimuvõttu Baltikumis, Poolas ja Ukrainas kohe, kui sakslased taganevad. Sellega pani ta paljuski mööda, kuid õige oli tema hinnang, et Euroopas kujuneb revolutsiooniline olukord. Bullitti sõnul oli võitlus kapitalismi ja sotsialismi vahel muutunud võitluseks mõõdukate sotsiaaldemokraatide ja bolševike vahel. Ta luges sotsdemme Euroopas vältimatuks ja arvas, et USA peaks toetama neid kui mõõdukat jõudu bolševike kõrvalhoidmiseks.

Ta sõnastas ka mittekommunistlike vasakjõudude toetamise strateegia, mis sai aastakümneid hiljem USA administratsiooni Euroopa-poliitika põhielemendiks.

Pariisi rahukonverentsi järel nägi ta koos psühhoanalüütik Freudiga, et see foorum pani aluse katastroofile ja nad ennustasid uut sõda.

Versailles' lepingu tulemusena nägi Bullitt Saksamaa radikaliseerumist ja tal oli õigus. Ajalugu olnuks erinev, kui USA president Wilson oleks suutnud kaitsta oma seisukohti. Seda kirjutasid Bullitt ja Freud oma ühises raamatus, mis aga autorite erimeelsuste tõttu nägi ilmavalgust alles Bullitti surma eel aastal 1966.

1919. aastal saadeti Bullitt koos brittide esindajaga Venemaale, et esitada lääne tingimused bolševike võimule jäämiseks. Ta kohtus välisminister Georgi Tšitšerini ja ka Leniniga. Viimasele suutis ta jätta mulje, et on USA ametlik esindaja ja see oli esimene kord, mil Bullitt kasutas oma bluffimisoskusi. Igal juhul soostusid Lenin ja tema komissarid pakkumisega.

Bullitt sai ametliku dokumendi nõustumisega tunnistada Aleksandr Koltšaki, Nikolai Judenitši, Anton Denikini ja teiste valgete liidrite jurisdiktsiooni nende kontrolli all olevatel aladel. Nõustuti rahvuslike valitsustega pea kõigis Vene impeeriumi endistes kolooniates Baltikumist Kaukasuse ja Kesk-Aasiani.

Nõustuti ka liitlaste okupatsioonivägedega Arhangelskis, Murmanskis ja Vladivostokis. Bolševikele oleks jäänud piiratud ala Moskva ja Piiteri ümbruses. Põhjus oli Punaarmee tolle hetke nõrkuses. Bolševikud lootsid aga alustada taas laienemist pärast võimu kindlustamist oma tuumikalal.

Lenin soovis saada vastust Pariisi rahukonverentsilt. Kui lääs oleks selle plaani allkirjastanud, oleks ehk ajalugu olnud teistsugune. Bullitt koostas vastuseks lääne deklaratsiooni, kuid Wilson haigestus ja ameeriklased ei tahtnud seda liitlastele edastada. Wilsonil ei olnud jõudu seda nõuda. Mõned päevad hiljem anti sakslastele allakirjutamiseks Versailles' rahuleping.

Venemaa suunal poliitikat ei muudetud, kuna liitlased kartsid punase ohu levikut Euroopas ja ülehindasid seda, alahinnates samal ajal punaste võimeid ja võimalusi Venemaal. Nördinud Bullitt ennustas Versailles' lepingu tulemusel Saksamaa radikaliseerumist ning uut sõda ja lahkus ametist.

Lisaks pidas Bullitt ka loodud Rahvasteliitu võimetuks uusi sõdu vältima ja oli veendunud, et ameeriklastel tuleb neis sõdades osaleda. Pärast Saksa-Nõukogude Rapallo lepingut oli ta üks väheseid, kes ütles kohe, et see leping on eelmäng nende sõjalisele liidule. Jälle kümnesse...

Kui 1933. aastal sõlmiti diplomaatilised suhted nõukaliiduga, oli Bullitt esimene USA suursaadik Moskvas. Saatkonda komplekteerides värbas ta teiste hulgas ka noore, kuid andeka George Kennani.

Tollal olid paljud lääne diplomaadid, sealhulgas ameeriklased, vaimustunud marksismist. Bullitt muutus seevastu nõukaelu reaalsust kogedes senisest vasakliberaalist veendunud nõukogudevastaseks. Kui hiljem sõja ajal puhastati riigidepartemangu liiga antisovetlikest diplomaatidest, siis enamik neist olid Bullitti ajal teeninud Moskvas.

Kui pärast Sergei Kirovi tapmist olud Moskvas keeruliseks läksid, korraldas Bullitt saatkonnas tohutu balli, mille külaliste seas oli ka Mihhail Bulgakov. Bulgakovi "Meistris ja Margaritas" kujutatud Saatana ball olla sellest sündmusest ajendatud, Wolandi kuju aga põhineb Bullittil ja Wolandi kaaskond saatkonna töötajail.

Moskvast lahkudes võrdles Bullitt bolševike Venemaad natsi-Saksaga ja ta oli oma suhtumises vähemalt kümme aastat ees Kennani pikast telegrammist ja Hannah Arendti "Totalitarismi lätteist". Bullitti lahkumisraportisse kirja pandu sai külma sõja ajal aga Ameerika poliitiliseks loogikaks. Sõja ajal pakkus ta USA abile tingimuse seadmist, et Stalin tagab Euroopa idapiiri seal, kus see oli augustis 1939. Taas ei võetud teda kuulda.

Lõpetuseks märgin veel Bullitti veendumust, et Euroopa peab ühinema. Rääkimata jäävad tema lood teisest maailmasõjast, milles ta osales Prantsuse armee majorina, olles eelnevalt olnud viimane sõjaeelne USA saadik Pariisis, kes keeldus sakslaste tulekul lahkumast. Aga Bullitt käitus nagu Bullitt ja teda tasub meeles pidada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: