Vaatan veel kord Venemaa ajalukku ja teen seda läbi soome ajaloolase Jukka Korpela raamatu "Muinas-Vene müüt. Kiievi Russ, Ukraina ja vana-vene ajalugu" (Jukka Korpela, "Muinas-Venäjän myytti. Kiovan Rus, Ukraina ja vanhan Venäjän historia", 2023). Tegemist on priske andmekoguga, millest leiab hulgaliselt huvitavat. Märkmeid raamatust tuligi nii palju, et pean tegema vaid kerge ülevaate mõnest teemast, et taustajutu raamidesse mahtuda.

Korpela leiab, et kogu jutt Kiievist kui muinas-Venest on jama. Seetõttu hakanud ta uurima, kuidas minevikus on võimu muinasjuttudega õigustatud.

Ajalugu on mitte kronoloogiline jada, vaid oma kultuurist ja ajast koostatud mineviku tõlgendus. Tõsiasjad seostatakse selles oma vajaduste ja maailmavaatega. Vladimir Putini nägemus ajaloost, milles Ukrainat ei ole ja on vaid Venemaa tuhandeaastane ajalugu algusega vürst Vladimiri ristimisest Krimmis, ei ole tema väljamõeldis. See on kuvand, mida on Venemaa jätkuvuse müüdina kasutatud alates 18. sajandist. Kergelt hämmastaval kombel on see nägemus levinud ka läänes.

Korpela sõnul on Ida-Euroopa riikide ajaloos kaks alget: Moskva ja Leedu. Moskva pärijaks on end kuulutanud Venemaa, Leedu pärandit taotlevad Poola, Leedu, Valgevene, Ukraina ja taas Venemaa.

Mõistmist raskendab tõik, et Vene ajalookirjutised on Vene riigi alguseks kirjutanud Kiievi Russi. Tegelikult ei olnud Kiiev mingi osa mingist Venemaast. Varasel keskajal ei olnudki ühtseid territoriaalseid rahvuslikke riike. Oli rahvas ja selle kohal ebamäärane võimustruktuur. Russ oli just selline struktuur, mis ei olnud ei vene ega ukraina.

Häda on aga selles, et ajaloost räägitakse praegu mitte läbi mineviku, vaid läbi kaasaja. Raskusi tekitab ka seik, et Venemaal puudub haritud argumentatsioonis ratsionaalne alge. Asju põhjendatakse müstilise retoorikaga. Taustaks on asjaolu, et Venemaal ei ole kultuur kunagi läbinud lääne ratsionalismi, renessanssi ega valgustusajastut. Venemaa ei ole tegelikult ei ida ega lääs.

Korpela jõuab järeldusele, et Venemaa ei ole euroopalik territoriaalsetes piirides rahvusriik. See on pigem aade, mis püüab päästa maailma, uskudes, et suudab võidelda kõigi väärusksetega. Sellele juurde võiks lisada Putini fraasi, et Venemaal ei olegi piire.

Kui 9. sajandil sündis Kiievi kandis Dnepri kaldal Skandinaavia Rjurikute klanni ümber Russi võimukeskus, ei olnud see ei riik ega rahvas. Kiievi raskuskese ja arengusuund oli aga tollal selgelt lääs.

Samal ajal oli idas juba moodustunud turgikeelsete bulgaarlaste islamiusklik Volga maailm, millega Russi ülakihtidel olid kaubandus- ja peresuhted. Vene ajaloolased kirjutavad otsustavaks sündmuseks Venemaa seisukohalt vürst Vladimiri ehk Valdemari ristimise.

Tegelikult oli hoopis tähtsam sellega kaasnenud Bütsantsi printsessi Anna abikaasaks saamine. Euroopa sugulusdiplomaatias olnud Anna nimelt väga kuum kaup. Ja Korpola märgib ära huvitava seiga: Vladimiri aja müntidel oli ühel küljel niinimetatud Rjurikute märk ehk kolmhark, mis on praegu Ukraina sümbol.

Vladimiri ristimine ei katkestanud tema suhteid läänega. Kõik 11. sajandi Russi keskused paiknesid läänes, idast oli juttu vaid seoses konfliktidega stepirahvastega.

Kiiev oli Rjurikute klanni võimu all vähemalt 14. sajandini, kuigi sugu jagunes kaheks. Abielud tatari ülikutega tõstsid turgikeelsete seisundit ühiskonnas, tõrjudes samas kõrvale viikingid. Idas, Volga kandis moodustus tatari maailmaga integreerunud Jurjevitšide sugu. Läänes, Galiitsias taas Rotsislavitšite ja sellele järgnenud Romanovitšide riik, mis lähenes Poola ja Ungariga ja ka Bütsantsi maailmaga.

12. sajandil Russi keskosa areng aeglustus, kuna Dnepri tähendus kaubateena vähenes. Osa Rjuriku klanni vürstide huvid kaldusid üha rohkem itta, Volga maile. Ja need huvid erinesid Galiitsia Rjurikute omadest.

Ida-Russ hakkas üha rohkem kokku kasvama tatarlastega. Vladimiri klanni vürstid olid mitu põlve sõlminud abielusidemeid polovetside ülikute peredega. Kasvas vastasseis ida ja lääne klannide vahel. Nende vahele jäid aga Kiievi piirkond ja Russi keskalad. Kiievil enam võimu ei olnud ja Vladimir Püha oma ristimisega oli unustatud ega pidanud teda keegi ka pühakuks. Vene ajalookirjutised seda ei maini ja mööda minnakse ka Kiievi Russi idaalade kiirest turgistumisest. Asemele pakutakse väiteid, et ühtne Russ asunud ühisrindena vastu mongolite ründele.

Tegelikult alistasid mongolid omavahel vaenutsevad vürstiriigid ja liitsid need oma klannistruktuuri. Mõned vürstid asusid koheselt mongolite hordi teenistusse. Lääne-Russ ja Leedu jäid mongolite võimu alt välja. Mongolid ei sekkunud kohalike kultuuri ja uskudesse, kuid Kuldhord võttis omaks Volga vana islamiuskliku tatarlaste kultuuri. Russi vürstid said hordilt jarlõki maksude kogumiseks ja sõdisid tihti koos mongolitega vastupanu osutavate kaasmaalaste vastu, nagu näiteks Novgorodis. Seal olid mongolid ühel poolel Aleksander Nevskiga, kes murdis linnriigi pürgimuse läände orienteeruda.

Volga alade Russ, seejärel aga Moskva Russ eraldus mõttemaailmalt üha enam läänest ja Euroopast. Aktiivne oli venelaste ja tatarlaste segunemine. Ja hord toetas ka õigeusu kirikut ning kõik Moskva kirikupead said ametisse astumiseks loa Saraist ehk mongolitelt. Muide, Ivan Groznõi ema oli leedu vürstitar, kelle sugu pärines nii Ungarist kui ka tatari hordist.

Tatarlastest tõusis Moskva õukonnas kõrgeimasse rolli aga Astrahani khaani poeg Bek-Bullah mirza ehk Simeon Bekbulatovitš, kes juhtis Liivi sõjas tsaari armeed ja tõusis kogu Venemaa suurvürstiks. Samal ajal pidanud ta ka haaremit, usuvahetus ei toonud seega kaasa kommete muutumist.

Jutt Kolmandast Roomast on Korpela sõnul aga väga küsitav, kuna selle algallikaks olev Pihkva kloostri vaimuliku Filofei kiri ei ole ajaliselt dateeritav ja pole ka teada, mida ta mõtles.

Venemaa mõistmisel olla suurim viga eurotsentrism, samal ajal kui Vene pilk on alati pööratud ka itta ja lõunasse. Venemaa, see on tatari-mongoli hordi järglane.