X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Egle Heinsar: nii et paneme riigi kinni ja viimane kustutab tule?

Egle Heinsar
Egle Heinsar Autor/allikas: Silver Gutmann

Võib-olla oleks kohane lasta edaspidi EKI-l keelt kirjeldada ja uurida ning mingi keelehooldeasutus võiks korraldada kirjakeelt, anda välja ÕS-i ja pakkuda keelenõu, kirjutab Egle Heinsar algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Keeleseaduses seisab: "Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile. (..) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi".

Eesti kirjakeele normi rakendamise korras täpsustatakse: "Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga." Sama määrusega on sätestatud, et kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut (EKI).

Sellised on seaduse piirid: ametlikus keelekasutuses peab juhinduma kirjakeele normist. See pole üksinda õigekeelsussõnaraamatu määrata, vaid on suurem süsteem, mida on loodud keelekorraldajate ja -teadlaste ühistööna pikka aega, aastakümneid. Põhivastutajad kirjakeele normi muutjatena (või ka mittemuutjatena) on EKI ja Emakeele Seltsi (ES) keeletoimkond. Kogu valdkonda suunab ja koordineerib haridus- ja teadusministeerium (HTM), nagu on kirjas keeleseaduses.

Kas põhiseadus ei maksa enam?

Nüüd on keelehooldajad (s.t keeletoimetajad, õpetajad, keeleteadlased) paari aasta jooksul visalt osutanud probleemile, mis ähvardab lumepallina veerema hakates (loe: kui ÕS 2025 ilmub plaanitud kujul ehk senise soovitava sõnaraamatu asemel kirjeldava koguna) kogu riigi toimimise halvata.

Miks nii mustades värvides? Aga sellepärast, et eelmainitud seadusesätted on veel ainus takistus senise keelekorralduse lammutamisel. Kui edaspidi fikseeritakse ÕS-is vaid n-ö objektiivne norm ehk see, kuidas keelt on kasutatud, soovitamata sobivamat sõna või väljendit vastavalt keeletasanditele, suhtlusolukorrale jms, pole meil eesti kirjakeelt võimalik hoida, rääkimata selle arendamisest.

Kui pole kirjakeelt, pole ka kasutusvaldkondi kooliõpetusest ja kõrgharidusest kuni asjaajamiseni. Teeme aga kõik vabaks! Õpetaja ei või koolis õpilase keelekasutust suunata, sest kõik on vaba! Kodanik ei või nõuda arusaadavat ametikirja riigiasutuselt, sest kõik on vaba! Tähendused on udused ja voolavad. Hakkame siis uuesti koopast pihta ja lihtsalt häälitseme omavahel, ka võimalik ju? Milleks meile eestikeelne teadus või isegi keskharidus, seal saab peensusi taga ajada inglise keeles, on ka noortel maailm lahti!

Kui Eestis eesti kirjakeelt ei hoita, siis ei tee seda ka keegi teine maailmas. Oleme põhiseaduses lubanud, et tahame kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Keelearendus on jätnud keeleabita

Koolitustel-keelearuteludel on konkurentsitult enim esitatud küsimus "Jah, väga huvitav, aga kuidas õige on?" – tahetakse teada ja ära õppida. Korraldatud kirjakeel on praktiline ja hoiab aega kokku. Mina ka ei taha täpselt teada kõikide valdkondade peensusi, vaid et asjad mu ümber toimiksid.

Kuidas teile meeldiks, kui nõu ja abi andmise asemel hakkaks jurist kiretult ette lugema lahendeid, mis on varem sellesarnases õigusvaidluses tehtud? Just sellist lahendust pakutakse eesti rahvale uue EKI-s pead tõstnud suunaga keelt üksnes kirjeldada.

Juba nn katseperioodil on EKI oma promotava Sõnaveebi ühendsõnastikuga palju segadust külvanud. Kui õpilasel on vaja vaadata, kas õige on kirjutada atentaat või *atendaat, siis on seal kuvatud väär vorm ja väiksemas kirjas on selgitus, et see on "vigane kuju sõnast atentaat".

Mida teeb õpilane? Vaatab, et sõna on sõnaraamatus, edaspidi ilmselt ÕS-iks nimetatus, järelikult võib kasutada – ja muud ei vaata. Ettevaatus väärate vormide esitamisel pole sõnaraamatu tegijatele enam järgimist vääriv põhimõte, ent nendega propageeritakse ühtlasi suvalist keelekasutust. See ei edenda keelt "mõtteselguse ega väljendusrikkuse"1 poolest.

Kogu sellest "ideaalitust keelekorraldusest"2 heitununa võiks ju mõelda, et kah mul asi, tehke siis mingi asutus, kust saab sellist keeleabi, mida vaja, et edaspidi ka nõudlikumat teksti ikka kirjutada saaks. Keeleabilünka, mis on tekkinud pärast seda, kui EKI kaotas päevapealt ja ette teatamata aastakümnete jooksul valminud mahuka keelenõuvaka, on püüdnud korvata Eesti Keeletoimetajate Liit rubriigiga "Keeletoimetaja soovitab"3, ent vabatahtlike keeletoimetajate aasta tagasi loodud algatuse kõikehõlmavaks artiklikoguks kujunemine võtab aega.

Igapäevane kimbatus keelevaldkonna praktikul, olgu õpetajal või toimetajal, kahjuks ei kao. Harjumuspärased keelenõuallikad on EKI veebilehtedel osalt aegunuks kuulutatud4, millest jääb mulje, nagu oleks neis sisalduv kehtetu ja ohtlikki.

Selgitamine pole sama mis soovitamine

Pakutud on, et võiks taasluua keelehooldekeskuse5. Tore oleks küll, kui EKI ja ES-i keeletoimkonna, toimetajate, õpetajate, tõlkijate jne kõrval oleks täieõiguslik keelehooldeasutus. Sellele peaks siis andma ka seaduse alusel mingisuguse rolli, näiteks keelenõu andja oma. Võib-olla olekski kohane lasta edaspidi EKI-l keelt kirjeldada ja uurida ning keelehooldeasutus korraldaks kirjakeelt, annaks välja ÕS-i ja pakuks keelenõu?

Keelenõu andmine ehk keelehoole (mis on keelekorralduse praktiline väljund ja sellega lahutamatult seotud) peab olema järjepidev, igapäevane tegevus. Iga mõne aja tagant tekib nagu seeni pärast vihma "huvitavaid" keelendeid, mis osutuvad enamasti toortõlkelisteks. Nende asemel on sageli olemas nõtked omasõnad või juba keelde kavakindlalt kohandatud võõrsõnad. Ei-tea-kust keelde imbuvaid tarindeid, üksiksõnu, sõnapaare jm peab hindama, keelehoolde korras tuvastama, kas need sobivad eesti kirjakeelde.

Nagu juba mainitud: inimesed ootavad uute sõnade puhul soovitusi ja tähelepanekuid samavõrra kui vanu häid vastuseid igihaljastel õigekeelsusteemadel.

Ega keele kirjeldamisel ole midagi viga – seda on väga vaja –, kuid seejuures ei tohiks kaotada soovitavat ja suunavat keelekorraldust. Kõige lihtsamalt öeldes: keelekorraldus on ÕS ja sellega kooskõlas keeleallikad ning kõiki keeletasandeid hõlmav kirjeldamine on EKSS (eesti keele seletav sõnaraamat) ja muud seletavad-kirjeldavad allikad.

Keelekorralduse põhiolemus tehti aga paari aasta eest korraga teiseks: aastakümneid (umbes aastast 1970) kehtinud suunavast-soovitavast keelekorraldusest on saanud kirjeldav keelearendus. Kas ei kõla oksüümoronina?

Kui nüüd EKI-lt vastulause ilmub, et "ei, meie ikka tahame selgitavat keelekorraldust teha", siis vabandage väga, see on lihtsalt puru silmaajamine. Selgitus ei ole samatähenduslik soovitusega ja EKI viljeldava ühendsõnastiku-rubriigi "ÕS selgitab" selgitused kindlasti keelekorralduslikud soovitused ei ole: heal juhul on kirjeldatud kasutust.

Kui ilmateates öeldakse, missugune ilm täna tuleb ja miks just selline (kuidas liiguvad rõhkkonnad, et torm tuleb), on see selgitus, soovitus on aga tormiga koju jääda. Mõlemad on vajalikud. Paljud suudavad tuule kiiruse info järgi ka ise otsustada, et tuleb torm ja peab kodus püsima, aga riik ei saa jätta seda juhuse hooleks. Ei pea eriti nutikas olema, et mõista: kokkuvõttes on odavam soovitusi anda kui hiljem kulusid kanda. Ei tohi võtta inimestelt võimalust, mis on juba loodud ja aastakümneid veenvalt toiminud – saada riigilt, asutustelt tõese info ja selgituste kõrval ka soovitusi.

Praegu lasub peamine vastutus kirjakeele normi rakendamise ning keelekorralduse ja -hoolde eest EKI-l. HTM peab valdkonna koordineerija ja suunajana tagama, et EKI täidab seadust, sealhulgas oma põhimäärust6. Või tuleks algatada õigusaktide muutmine, et viia EKI tegevus seadusega vastavusse? Paneme riigi kinni, viimane kustutab tule.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: