Julgeoleku-, energia-, pandeemia- ja muudele kriisidele lisaks ähvardab meie ühiskonda lõhestada veel üks kriis. Nimetaksin seda keelekriisiks.

Käed eemale eesti keelest! Eesti Keele Instituut tahab lammutada keelekorralduse aluseid! Viskame ÕS-i ja kirjakeele normi prügikasti! Igaüks kirjutagu ja rääkigu igas olukorras nii, nagu ta tahab, sest eestlane on oma emakeele isand! Keelekasutaja keelevalikud ausse! Vähem normi ja rohkem teadust keelekorraldusse! Keeleteadlasi rünnatakse!

Need loosungid on utreeritud pilguheit järjekordsesse vastandumisse ühiskonnas. Eesti Keele Instituut püüab küll rahustada sõnumitega, et mingit reformi ei ole plaanis teha, et õigekeelsussõnaraamat oli, on ja jääb, aga hakkab rohkem arvestama tegelikku keelekasutust. Tundub, et ühiskond vajab siiski selgust ja täpset teadmist, mida ikkagi on kavas muuta. Kui üldse on.

Visioon "õigest" keelest

Ühest küljest on keele elujõule igati hea, kui keeleteemad väljuvad keeleteadlase ja keelekorraldaja laualt laia avalikkuse ette. Teisalt, jälgides viimastel nädalatel meedias ilmunud arvamuslugusid ja intervjuusid, on vähemalt minule jäänud mulje, et paljuski on need raevukad kirjutised ja sõnavõtud olematut konflikti sõna otseses mõttes võimendanud.

Hille Saluäär¹ annab kasutuspõhisele keelearenduse kavale hävitava hinnangu, sest praktikas tähendab see "kirjakeelenõuannete süsteemset tühistamist, 20 aasta jooksul antud keelenõu veebist kustutamist, segaste kantseliidisõnade normaliseerimist ja kriitikavaba tammi avamist ingliskeelsete toorlaenude tulvale." Saluääre sõnul "askeldab üks ebamääraste eesmärkidega arenduselevant nagu müüjaõpilane värvipoes, purgid kukuvad riiulitelt, põrandal seguneb kollane rohelisega ja sinine punasega ühtlaseks poriks."

Vahva kirjeldus! Võtaksin elevandi-kujundi samuti kasutusse, kuid hoopis teise nurga alt. Pigem on see "arenduselevant" hoopis kinni kaetud. Keegi arvab, et nägi jalga, keegi lonti, aga terve elevant on paraku peidus.

Eesti keele arengukava 2021-2035² punktis 2.6. on selgelt öeldud, et "Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keeleeksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud. Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi."

Lisaks on arengukava punktis 1.13. kirjas, et "Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtete järgimist ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris."

Mitte keegi, ei keeleteadlased ega ka keelekorraldajad pole neid punkte "tühistanud". Mis on siiski vajalik, see on tuua selgust, kuidas arengukavas seatud eesmärkideni jõutakse. Näiteks seda, kuidas kavatsetakse arvesse võtta tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi.

Tegeliku keelekasutuse seiramine ja arvestamine olemasolevate korpuste alusel võib meid filtreid rakendamata viia olukorda, kus veebi-ÕS-i ilmub keelendeid, mis ei pruugi olla eesti kirjakeel, vaid pigem esindada korraks kasutusse tõusnud sõna, toorlaenu või muud juhuslikku külalist või ka eesti keelesüsteemi mitte sobivat nähtust.

Parim filter on muidugi aeg. Näiteks kolmkümmend aastat tagasi eesti kõnekeelde massiliselt ilmunud soome laenudest on suurem osa ammu unustatud, kuid mõned – näiteks "tagi" ja "pusa" – igati ajaproovile vastu pidanud ja kirjakeelseks muutunud.

Kahe ilmasõja vahelisel perioodil sai eesti keel iseseisva Eesti Vabariigi riigikeeleks. Ideaaliks sai ühtse "õige" kirjakeele olemasolu, arendus ja valdamine. See oli nii ka mujal Euroopas.

Visioon "õigest" keelest nii kõnes kui ka kirjas, mis vajab hooldamist ja ettekirjutusi, mida tuleb võõrmõjude eest kaitsta, püsib mõneski mõttes tänapäevani. Sellel suhtumisel on oma ratsionaalne ja ka emotsionaalne väärtus. Keel on nagu elu, kus me ühelt poolt vajame stabiilsust, teisalt arengut ja muutumist. Keel käib eluga kaasas, muutub ja uueneb, kuid kõik muutused ei pruugi olla teretulnud.

Keelekorraldusest Leedus ja Itaalias

Taoline keelekriis nagu Eestis, pulbitseb näiteks Leeduski. Keemistemperatuurini viidud vastasseis keeleteadlaste, keelekorraldajate, emakeeleõpetajate ja eesti keele hea käekäigu eest hoolijate vahel on äravahetamiseni sarnane keelekorralduse vastasseisuga Leedu keelekorralduse "skeenel".

Eriti viimasel aastakümnel on leedulaste enda ja muidugi ka keeleteadlaste seas peetud keeleküsimuses tuliseid debatte, lausa lahinguid. Avalikes esinemistes on rindejoone ühel pool riigikeele komisjon, kelle ülesandeks on muuhulgas ka normeerida leedu keelt ja anda keelekasutuse soovitusi, ja keeleinspektsioon.

Leedu keeleinspektsioon kontrollib riigikeele kasutust avalikus ruumis ja asjaajamises. Jälgitakse ka emakeelsete leedulaste poolt kirjalikus ja suulises avalik-õiguslikus ruumis kasutatava keele kvaliteeti.

Leedu keelehoole on siiski viimastel aastatel muutunud oluliselt liberaalsemaks. Kuigi keeleinspektsioon fikseerib endiselt tele- ja raadiosaadetes grammatikavigu, eksimusi sõnavaras ja rõhuvigu – neid viimaseid on eriti palju –, ei tehta selles osas enam juba aastaid ettekirjutusi ega trahvita. Veel kümmekond aastat tagasi oli kommertstelekanalite eelarves aga ette nähtud lausa trahvisummad, sest paraku "ei kasuta emakeelne leedulane alati laitmatut normeeritud kirjakeelt".

Leedu riigikeele komisjon, aga ka paljud keeleteadlased ja valdav osa ühiskonnast pooldavad keelekasutaja jõulist suunamist ja kirjakeele normimist, mis säilitaks leedu keeles kõik selle, mis teeb ta "vanaks ja väärikaks". Teatavasti on leedu keel praegu kõneldavatest indoeuroopa keeltest kõige arhailisem ja selle vana ja väärika keele omamise üle on leedulased väga uhked.

Vastasrinne³, pigem sotsiolingvistid kui keeleajaloolased, ka suur osa ühiskonnast, seab eesmärgiks juhtida keelekorraldus normeeringute kehtestamisest soovitusi andvaks ja tegelikku keelekasutust arvesse võtvaks. Vastastikku sõimatakse meedias üksteist "nihilistideks" (need on kirjeldamise pooldajad) ja teisalt "demokraatia vastasteks ning nõukogude ideoloogia jätkajateks keelekorralduses" (need on normeerimise pooldajad).

Mõneti võib siin näha ka põlvkondlikku lõhet – vanemaealised keeleteadlased on pigem normimise ja keelekasutajale selgete juhiste andmise poolt, samas kui nooremad peavad vajalikuks liberaalsemat ja tegelikku keelekasutust rohkem arvestavat suunda.

Leedu keelekorralduse lahingu taustal on asjaolu, et väga paljude kõnelejate jaoks, aga ka riikliku ideoloogia kohaselt on leedu keel rahvuskehandi kandev sümbol ja selle ajaloolise kuju muutumise sallimist tõlgendatakse kohati lausa rahvuse reetmisena: "Leedu keele reetmine tähendab Leedu reetmist".

See viimane tsitaat pärineb Vilniuse ülikooli vanema põlvkonna keeleteadlaste avalikust kirjast, mille kolleegid saatsid 2019. aastal Leedu Vabariigi presidendile, Leedu seimi esimehele ja paljudele riiklikele institutsioonidele⁴ ja mis protesteeris jõuliselt nn liberaalse suuna vastu keelehooldes:

"On vaja ka edaspidi alles hoida leedu keele eripära, jätkates ühiskeele normimist ja arendamist, mis tugevdab nii kodanike ühtsust kui ka rahvuse kestmise alustalasid. On selge, et tänapäeva leedu keeles toimuvad muutused, mis on paljuski tingitud üleilmastumisest. Siiski ei tohi jätta keelt selles muutuste tuules omapäi."

Eesti keelekriisis tuttavad seisukohad ja üsna sarnane ideoloogiline vastasseis, kuigi vähemalt seni meil palju pehmemas variandis.

Kas keelehoole peaks tegelema vaid muutuva keele kosmeetiliste korrektsioonidega või juhtima jõuliselt kogu protsessi ning vajadusel olema ka takistus muutuste teel – see on fundamentaalne küsimus.

Eks eesti keelehooldajad tunnetavad norminguid ja soovitusi seades samuti seda õhukest jääd oma jalge all. Kui ilmaennustajatel on töötavad mudelid, statistika ja loodusteaduslikud mõõdikud, et homset vihma või päikest ennustada, siis keelehooldaja ja õigekeelsuse sõnaraamatu koostaja peab oskama ennustada, kas mingi kõnekeelde tulnud uudiskeelend ka kirjakeeles kinnitub ning kas näiteks tingiva kõneviisi kasutamine ilma pöördelõppudeta on viga (nagu see oli veel kolmkümmend aastat tagasi) või keel ongi nüüd selline.

Aga siin on nüüd paslik jõuda ka mõnda teise keelekorraldusruumi, näiteks Itaalia keelekorralduse juurde. Eelmisel nädalal tulid Vilniuses kokku Euroopa keeleinstitutsioonid – Eesti Keele Instituudi ja Eesti keelenõukogu sõsarasutused. Konverentsi teema oli küll "Migratsioon ja keelepoliitika", kuid korraks tõstatus ka preskriptiivse ja deskriptiivse ehk siis normiva ja kirjeldava keelekorralduse roll erinevates riikides.

Itaalia Accademia della Crusca esindajalt professor Cecilia Robustellilt küsiti, kas "itaalia keelt juhitakse ka riiklikult nagu leedu keelt". Professori esimene sõnum oli, et itaalia keel on nii stabiilses seisus, et mingit riiklikku suunamist vaja ei ole. Seejärel, hetke mõeldes, Robustelli siiski täiendas, et Accademia della Crusca annab keelekasutuse soovitusi ja jälgib, et itaalia keelde ei juurduks sobimatud keelendid (loe: näiteks toorlaenud inglise keelest).

Selline on ilmselt ühe stabiilses seisus kirjakeele korralduse ideaalne mudel. Ka eesti keelekorralduse mudel: jälgides ja analüüsides keelekasutaja valikuid, soovitades ja suunates.