X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Christian Veske: kas "meesprivileeg" on lihtsalt sõna, millega solvata?

Christian Veske
Christian Veske Autor/allikas: Kaisa-Maria Pärtel

Mistahes privileege tuleb vaadata geograafilises, sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis – privileegide jagunemine ühiskonnas pole ühtlane ning privileegidega kaasnevad ka negatiivsed mõjud. Arutelu privileegidest aitab arendada enesekriitilist mõtlemist ning viise, kuidas saaksime liikuda võrdsema ühiskonna suunas, kirjutab Christian Veske

Novembrikuus Tallinna feministliku foorumi (TALFF) raames toimunud meestele keskendunud arutelul rääkisin isikliku loo privileegituimusest ja sellega seotud tüüpilisest diskursiivsest heitlusest – kellel ja kui palju on privileege ning kas meesprivileeg on universaalne (st laieneb kõigile meestele).

Ruumi kokkuhoiu mõttes ei hakka ma kogu lugu siinkohal lahti kirjutama. Ütlen vaid, et minu selgitused selle kohta, et sotsiaalseid privileege (sh meesprivileegi) peab vaatama geograafilises, sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis, ei olnud vestluskaaslaste jaoks veenvad. 

Kõigepealt tahan rõhutada, et ma ei sea küsimuse alla mõiste "meesprivileeg" olemasolu. Loomulikult on meestel ühiskondlikke eeliseid, mis sageli on teenimatud või mille suhtes ollakse tuimad.

Nendest eelistest saab aimu, kui vaatame Euroopa soolise võrdõiguslikkuse indeksi tulemusi1, kus võrdluses teiste riikidega oleme nimekirja alumises osas, või taaskord halvenenud soolise palgalõhe näitajaid2. Teisalt aga ei jagune need privileegid kõigile meestele ühtviisi ning nendel privileegidel on ka hind, mida mehed kollektiivselt maksavad: selleks on tüüpiliselt lühem eluiga, halvad vaimse tervise näitajad jms.

Meessoo privileegi ja sotsiaalse ebavõrdsuse mitmekihilisus

"Privileeg" on termin, mida kasutatakse erinevates valdkondades, sh ühiskonnauuringutes, õigusteaduses ning aktivismis. Ühiskonnauuringutes on privileeg seotud sotsiaalse ebavõrdsuse uuringutega, mis võtab fookuse ära ebavõrdsuse all kannatajatelt ning suunab selle hoopis ühiskonna dominantsete gruppide eelistele. USA traditsioonist lähtuvalt on peamiseks uurimisvaldkonnaks olnud valgenahaliste inimeste privileegid ning seda on laiendatud ka soouuringutes. 

Üheks võtmeautoriks on privileegide teemal on Peggy McIntosh, kes 1988. aastal avaldas artikli "White Privilege and Male Privilege: A Personal Account of Coming to See Correspondences Through Work in Women's Studies"3 ("Valge privileeg ja meeste privileeg. Kuidas ma naisuurimuse kaudu rõhumisviiside vahelisi sidemeid märkama hakkasin – isiklik käsitlus"), milles ta toob välja 50 argiolukorda, kus tema nahavärv talle eelise annab.

Nii McIntosh kui ka teised autorid on rõhutanud, et meid on õpetatud nägema rassismi, soolist ebavõrdsust ja seksismi ainult kui halba käitumist individuaalsel tasandil, mitte aga strukturaalset ebavõrdsust, mis annab teatud grupile eelised. Eestis on privileegituimusest palgalõhe kontekstis kirjutanud Kadri Aavik, tuues välja, et tema uuringus kõneldi palkade läbipaistvusest sugu arvestamata. Selline suhtumine aga lähtub privilegeeritud subjekti positsioonist ja huvidest.4

McIntoshi ning teiste autorite tekste on aktiivselt kasutanud sotsiaalse õiglusega seotud liikumised sooviga juhtida tähelepanu nähtamatutele võimusuhetele. Siiski on sellel ka omad riskid, millest peamiseks võib pidada ohtu, et sõna "privileeg" kasutamine viib selleni, et sellest saab tühi tähistaja, mida kasutatakse muu hulgas omavaheliste võimuhierarhiate paika panemisel.

Praegusaegses võrdõiguslikkuse diskursuses ongi "privileeg" saanud omamoodi võtmesõnaks, mida tihti kasutatakse kriitilise analüüsi vahendina, kuid harvemini mõistetakse selle täit mõju ja ulatust, sealhulgas ohtu uute võimuhierarhiate kehtestamisel. Nicholas Clairmonti artikkel tõstatab küsimuse: kas privileegide teemast rääkimine ise võib olla teatud sorti privileeg ning kellele on privileegidest rääkimine kasulik.

Meritokraatia illusioon ja hariduse roll sotsiaalse ebavõrdsuse kujundajana

Privileegiarutelu keerukus seisneb võimuhierarhiate pidevas ümberkujundamises ja kujunemises. Privileegidest rääkides on oluline märgata, kuidas me ise võime sellega tahtmatult uusi hierarhiaid luua. Minu meelest on privileegidest rääkides oluline laiendada seda eelistele, mis tulenevad inimese sotsiaalmajanduslikust taustast ning laiematest ühiskondlikest väärtustest, mis neid raamistavad. Need on omakorda sageli seotud sooga.

McIntosh on viidanud, et "privileeg" on raskesti tabatav kontseptsioon, mis on seotud usuga meritokraatiasse selle laiemas mõttes. Nii võib seda tajuda ka Eestis, kus näiteks tööturu vertikaalse soolise segregatsiooni lahendamiseks on pakutud, et "igaühel on võimalus kõvasti tööd teha ning sellele vastavaid tulemusi saada" või nagu ühe riigitoetuse meetme kirjelduses oli sõnastatud mõte, et "me ei diskrimineeri kedagi, igaüks võib esitada taotluse rahastuse saamiseks". Selline suhtumine aga ei võta arvesse mitmesuguseid struktuurseid barjääre ja eeliseid, mis millega eri ühiskonnagrupid silmitsi seisavad.

Üheks struktuurse ebavõrdsuse leevendajaks ja/või privileegide kinnistajaks on haridussüsteem. Kuigi Eesti koolisüsteem on olnud globaalses võrdluses edukas ning sotsiaalmajandusliku tausta mõju õpitulemustele on väiksem kui OECD riikides keskmiselt5, on ka siin arenenud välja ihalus nn eliitkoolide järgi, mis pikemas perspektiivis sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust toidavad.

Maailmapangale Eesti haridussüsteemi edukusest rääkides tõi haridusminister Kristina Kallas6 välja Eestis hariduse osas valitseva mentaliteedi öeldes, et meie hariduses valitseb "aim-high-work-hard" (eesti k "sihi kõrgele, tööta kõvasti") mentaliteet. Sarnast narratiivi võiks laiendada ka teistele ühiskonnaelu valdkondadele. See narratiiv raamistab aga meie usu meritokraatiasse – igaüks on oma õnne sepp. Piisab vaid sellest, et töötad palju, sest siis saadab sind edu ja saad ka oma teenitud tunnustuse. 

Ameerika Ühendriikide filosoof Michael J. Sandel on haridusliku meritokraatia illusioonist kirjutanud oma hiljutises raamatus "The Tyranny of Merit: What's Become of the Common Good?7 (eesti k "Ärateenituse türannia. Mis on saanud üldisest hüvangust?"), kus ta kirjeldab Ameerikat raputanud skandaali, milles rikkad vanemad ostsid võimalusi oma lapsi eliitülikoolidesse saata. See juhtum oli šokeeriv üle poliitilise spektrumi.

Sandeli arvates tõi see juhtum välja aga midagi hoopis sügavamat ja olulisemat: kes saab elus edasi ja miks. Skandaali keskmes oli konsultant William Singer, kellele lapsevanemad maksid suuri summasid, et võltsida oma järeltulijate eksamitulemusi ja tagada seeläbi nende sisseastumine prestiižsetesse ülikoolidesse.

Mees kirjeldas oma skeemi, kus eksamitulemuste võltsimine oli ülikooli pääsemise "kõrvaluks", ülikoolile suurte rahaliste annetuste tegemine lapse sisseastumise tagamiseks "tagauks" ja harilik aus sisseastumisprotsess "eesuks". Nn eesust peab enamik inimesi õiglaseks.

Reaalsuses pole see muidugi nii lihtne, sest raha mängib suurt rolli ka "õiglases" protsessis. Keskmisest jõukamad vanemad suudavad oma lastele vajaduse korral pakkuda lisakoolitusi, eraõpetajaid, vajalikke hobisid, reise välismaale jms. Selline elukogemus annab neile lastele ka eakaaslaste ees eelise ehk determineerib nende võimalused elus.

Sotsiaalmajanduslik taust ja sotsiaalne mobiilsus

Idee hariduslikust meritokraatiast on seega seotud ka sotsiaalse mobiilsuse mõistega, mis uurib, kas inimestel on võimalik ühest sotsiaalmajanduslikust taustsüsteemist teise liikuda.

Maailma Majandusfoorum avaldas 2020. aastal raporti8, kus olukorda vaadatakse globaalses plaanis. Autorid ütlevad, et ebavõrdsuse sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed on sügavad ja kaugele ulatuvad: suurenev ebaõigluse tunnetus, ebakindlus, väärikuse ja identiteedi tunnetatav kadumine, sotsiaalse võrgustiku nõrgenemine, institutsioonide suhtes usalduse vähenemine, poliitilistest protsessidest eemaldumine ning sotsiaalsete kokkulepete vähenemine. 

Globaalselt on viimaste aastakümnete jooksul küll palju inimesi vaesusest välja toodud, kuid eriliseks murekohaks on siiski üha süvenev varanduslik ebavõrdsus. Lahendusena on autorid välja toonud vajaduse leida uued viisid, kuidas tagada sotsiaalmajanduslik mobiilsus nii, et igaühel oleks õiglased võimalused eduks. Eesti paikneb antud indeksis 82 riigi hulgas 23. kohal, kusjuures meie nõrgimaks kohaks on palkade õiglane jaotuvus.

Ka Eesti ühiskonnateadlased on viidanud sotsiaalse kihistumise ohtudele Eestis. Uuringus "Mina. Maailm. Meedia 2002–2014"9 on autorid toonud välja sotsiaalse kihistumise kui ühe dimensiooni Eesti ühiskonna sisemises eristumises. 

Kliimamuutusega seotud ebavõrdsust aitab vähendada koostöö

Illustreerimaks seda, millise tajutava ebaõigluse ning moraalsete küsitavusteni võivad sotsiaalmajanduslikest taustsüsteemidest tulenevad privileegid viia, on sobilik kasutada praeguse aja teist põletavat teemat – toimetulekut kliimamuutuste ja muude kriisidega.

New Yorgi linna ülikooli meediateooria ja digitaalmajanduse professor Douglas Rushkoff kirjeldab oma raamatus "Survival of the Richest: Escape Fantasies of the Tech Billionaires"10, (eesti k "Rikkaimad jäävad ellu. Tehnoloogiamiljardäride põgenemisfantaasiad") kuidas ta sattus kõnelema miljardäridest meestega ning hakkas tasapisi aru saama, milleks teda nendega rääkima oli kutsutud. Nimelt soovisid kutsujad teada, milline peaks olema nn maailmalõpupunker, et see "sündmusele" vastu peaks.

Ka Oxfam juhtis oma hiljuti avaldatud uuringus11 tähelepanu kliimamuutustega seotud ebavõrdsustele. The Guardian on omakorda toonud välja arvutused, kui palju 12 maailma rikkaimat miljardäri (kelle hulgas on ka üks naine) oma elustiiliga kasvuhoonegaase toodavad. Rushkoffi raamatut võib mitmeti kritiseerida, kuid minu meelest toob ta ühe olulise punktina välja, et kui miljardäride soov on end muust maailmast eraldada, siis tegelikult on nende ainuke võimalus ellu jäämiseks koostööd teha.

Koostöö on ka privileegidest rääkimisel võtmesõna. Järgnevalt pakun mõned mõtted, kuidas privileege käsitleda. Alustuseks kõige olulisem: selleks, et me saaksime privileegituimusest üldse rääkida, on vaja edendada laiemat enesekriitilist mõtlemist. Seda saab muuhulgas teha nii, et õpid erinevate ühiskonnas eksisteerivate gruppide kohta (nt naised, mehed, sõjapõgenikud, puudega inimesed jne). Ainult teiste mõistmise püüde kaudu on võimalik iseenda privileegide olemasolust aru saada.

Meie koolid teevad kindlasti selles suunas head tööd, kuid siin on ruumi ka edasi liikumiseks. Enesekriitiline lähenemine on oluline, et vältida eelmainitud uute võimuhierarhiate kehtestamist. Toon näite.

Oma privileege peaksid mõtestama kõik, mitte vaid marginaliseeritud

Mõned aastad tagasi osalesin Arvamusfestivali arutelul feminismist. Üks publiku seas olnud mees soovis küsimust esitada ning ta alustas nii: "Ma tean, et ma ei kasuta õiget sõnavara ja ütlen kindlasti mitmeid asju valesti, kuid ma tõesti tahaksin teada …".

Peale esitatud küsimust võis publiku seas kuulda sahinat. Vastasin siiski ta küsimusele. Pärast arutelu lõppu tuli ta minu juurde ja ütles: "Tänan, et vastasite. Ma nii väga tahaksin nendel teemadel kaasa rääkida, kuid ma tunnen, et ma ei oska."

On ilmselge, et selles kontekstis ei olnud see mees privilegeeritud seisuses, sest võimupositsioon oli vastavasisulise teadmuse omajatel. Seega on ka võrdõiguslikkusest kõneledes oluline pidevalt meeles hoida, et meie vestluskaaslastel võib küll puududa vastavasisuline sõnavara, kuid see ei tee nende mõtteid vähem väärtuslikeks.

Võrdõigusvolinik ei saa sekkuda poliitika kujundamisse, küll aga on voliniku roll probleemkohtadele tähelepanu juhtimine. Poliitika kujundamise juures tuleb tõsiselt mõelda, kuidas kasvavat majanduslikku kihistumist ning ebavõrdsuse põlvkondlikku süvenemist vältida, sest neilgi on sooline ja laiemalt võrdõiguslik mõõde. Nii näiteks on üksikvanemad, kellest suurema osa moodustavad naised, suures vaesusriskis, mis omakorda toob kaasa selle, et nende lastel on halvemad võimalused.12

Riiklike poliitikate kujundamisel tuleb järgida soolise võrdõiguslikkuse seadusest13 tulenevat kohustust arvestada naiste, meeste ja teiste ühiskondlike gruppide erineva olukorra ja võimalustega ning leida viise ebavõrdsuse vähendamiseks. Eelpool kirjeldatu (soolõime) on üks selle saavutamise strateegiatest, lisaks veel üldise võrdõiguslikkuse edendamise kohustusele. Paraku on Eesti riigil ka siin veel pikk tee käia.

Poliitika kujundamise protsessides peab halvemas olukorras olevate sidusgruppidega dialoogi pidama, mitte ainult nende eest (kui sedagi) rääkima. Seda saab teha näiteks läbi kaasamisprotsesside, kus neid gruppe ja nende pakutud lahendusi ka tõeliselt kuulatakse. Sedasorti kaasamine on võtmeks ebavõrdsuse ja privileegide mõistmisel.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et privileegi(de) lahti mõtestamine on oluline, pidev ning muutuv protsess, mida saab ja peab tegema nii individuaalsel tasandil kui ka riiklikes poliitikasuundades. Veel olulisem on aga see, et kogu töö ei jääks vaid nende kanda, kes ebavõrdsuse all kõige rohkem kannatavad.

Kommentaar ilmus algselt Feministeeriumis.


3 McIntosh, P. (2019). White privilege and male privilege: A personal account of coming to see correspondences through work in women's studies
5 Vt OECD Programme for international student assessment (PISA), 2018. Kättesaadav: [Title] (oecd.org). Aasta 2022 andmed kättesaadavad siin: Education GPS – Estonia – Student performance (PISA 2022) (oecd.org)
7 Sandel, M. (2021). The Tyranny of Merit: What's become of the Common Good?
9 Vihalemm, P. Lauristin, M. jt Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu "Mina. Maailm. Meedia" 2002–2014 tulemused.
10 Rushkoff, D. Survival of the richest: Escape fantasies of the tech billionaires. (2022)
13 Vt Soolise võrdõiguslikkuse seadus

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: