Tugeva tunde ja arutlemisvõime vastastikku pärssiv toime on ammu tuntud tõsiasi. Emotsioon on miski, mis integreerib psüühika erinevad tasandid otsustusvõimeliseks tervikuks, seevastu mõtlemine "võtab aja maha", vaatleb ühelt poolt ja teiselt poolt, vaagib ühe võimaluse plusse ja miinuseid, siis teise asja plusse ja miinuseid ja nii edasi.

See kõik võtab aega, seda elu kõige olulisemat ressurssi. "Maailmas, kus edu seisneb aja võitmises, on mõtlemisel ainult üks, aga see-eest parandamatu puudus: mõtlemine on aja kaotamine," on mõrult nentinud Jean-Francois Lyotard.

Mõtlemata aga tehakse mõtlematuid asju, sageli selliseid, mis probleemi lahendamise asemel probleemi veel hullemaks teevad.

Juri Lotman ütles aforistlikult, et kultuur on emotsiooni taltsutamine.

Emotsiooni funktsioon

Rängad tragöödiad ja kuritööd tekitavad väga tugevaid emotsioone. Ja just seepärast peaks nende puhul ootama esmase emotsioonipuhangu jahtumist. Vähemasti siis, kui hakatakse välja pakkuma lahendusi, et midagi sellist enam ei juhtuks. Õigemini – juhtuks nii harva kui vähegi võimalik.

Tsiviliseeritud kohtupidamise üheks olemuslikuks jooneks ongi peetud aja võitmist selleks, et emotsioon nõrgeneks ja arutlev mõistus domineerima pääseks. Nii asendus pimeda moraalse raevu ajel märatsev lintšijõuk poolt- ja vastuargumente esitavate arutlejatega, kaitsja ja süüdistajaga ning võimalikult objektiivselt kaalutleva kohtunikuga.

Tehnoloogilised arengud on võimaldanud puusalt tulistaval lintšikarjal taaselustuda sotsiaalmeedias ja internetikommentaarides. Midagi toredat ses pole. "Inimene astub tsivilisatsiooniredelil paar astet madalamale," on sunnitud tunnistama seda nähtust kaardistanud Jon Ronson¹.

Kui kuulda uudist, eriti veel näha videoreportaaži sellest, kuidas roolijooduku süül hukkub korraga ema, vanaema ja väikelaps, siis läheb silme ees mustaks, maos hakkab keerama. Selline ebaõiglus ei mahu kuidagi hinge ja protestireaktsioon otsib kohe leevendust, vastureaktsiooni. Millest kõige loomulikum on karistuse ja kättemaksu nõudmine.

See on loomulik, see on emotsionaalne. Aga just nimelt emotsionaalne. Arukas ja laias plaanis maailma paremaks tegev see ei ole. See lahendab psüühilist pingereaktsiooni ebaõigluse tunnistajas, aga suurt ei enamat.

Mis on üldse emotsiooni funktsioon meie organismis? Psühholoogiaprofessori Aaro Toomela kirjutab, et "emotsiooni ülesandeks psüühika funktsionaalses süsteemis on organismi kui terviku integreerimine ülikeerukates olukordades"². Kujundlikult: mõtelda saab igas suunas korraga, joosta aga ainult ühes, kuid elus on vaja vahel kohe jooksma hakata.

Kutsumuslik mõtleja ja erudiit Ilmar Vene lisab omalt poolt, et paindlikku, nüansirikast ja avarat mõtlemist (mis muide on ka sallivuse eeldus) "ei saa oodata kõigilt, sest lihtsustaval kahestamisel põhineb inimeste elu. Paindlikum mõtlemine ainult häirib sellel rajanevat elukorraldust, mispärast inimesed on üldreeglina ka nii tõrjuvad igasuguste targutuste suhtes /.../ Inimestele pole lihtsalt tarvis paindlikumat mõtlemist – see segab; konventsionaalseid tõdesid seevastu on väga tarvis, sest nad toetavad ja innustavad"³.

Eelnevast johtub ka traagiline tõsiasi, et lollusi niivõrd ei mõelda, kuivõrd käitutakse.

Filosoofia ja teadus

Õhtumaises kultuuris on aegamisi küpsenud kaks traditsiooni, mis püüavad maksimaalselt näha emotsioonide taha, olla neist üle, taotleda objektiivsust. Need on laias laastus filosoofia ja teadus.

Ajalooliselt on need olnud muidugi religioonist lahutamatud. John Gray on öelnud, et ateistlik materialism sündis kristlusest, sest kristlus kergitas tõearmastuse absoluutseks ning ateism on kirgliku tõearmastuse üks võimalik vorm.

Ka kaasaegne kohtusüsteem taotleb olla võimalikult objektiivne ja mitte lähtuda vahetutest emotsioonidest.

Vastsündinu ei erista enda kehast ja välismaailmast tulevaid signaale, tema ja maailm pole ses mõttes veel diferentseerunud.

See diferentseerumine toimub tasapisi ja mitte pöördumatult (on psühhoaktiivseid aineid, mis võimaldavad seda ühtsust taas kogeda, seda "okeaanilist tunnet" enese ja maailma ühtsusest). Psüühika varasemad arenguetapid säilivad nii inimeses kui ka kultuuris rohkem või vähem latentsel kujul. Need ei kao kuhugi.

Tugevad moraalsed (ja mitte ainult moraalsed) tunded võivad hõlpsalt taaselustada sellise ontoloogia, kus asjad ja nähtused, mis tekitavad sarnase moraalse emotsiooni, loetakse kuidagi substantsilt samaks, samast allikast pärinevaks.

Seda hoiakut natuke abstraheerides jõuame väga iidse mütoloogilise maailmapildini, kus kõigel kurjal on üks allikas – Saatan (või mõni tema kodusema nimega versioon).

Natuke ilmalikum on asi siis, kui kõige kurja allikas pole ainuisik, vaid mõni mütoloogiline inimgrupp (soorosfašistid, juudivabamüürlased, vehmad jms) või pisut abtraktsem mütoloogiline nähtus (kapitalism, patriarhaat jms).

Üldistamine on eritlemise kõrval üks peamisi intellekti funktsioone. Objektiivsuse ja tõetaotluse korral üritatakse asju siduda ühte gruppi asjade objektiivsete tunnuste alusel. Selles on saavutanud erakordse edu loodusteadused, sest loodusteaduste uurimisobjektid on taandatavad oluliste kadudeta objektiivselt tuvastatavatele tunnustele ehk mõõtudele.

Õiglus sihib süüd, aga süül ühikut ei ole. Kristlikust kultuurist pärinedes usume, et süü saab olla ainult üksikisikul, veritasu ja aumõrvu me vähemasti sõnades jälestame, kuigi grupipõhised ja kollektiivsemad süüdistamised pole sugugi kadunud ja viimasel ajal taaselustuvad jõuliselt (sihitakse immigrante, tumedanahalisi, valgeid heteroid, mehi jms).

Arhailine moralistlik mütoloogia sulatab üheks sellised välismaailma nähtused, mis tekitavad tunnistajas samu moraalseid reaktsioone. Ometi võib iga üksikjuhtumi pahelisus johtuda täiesti erinevat tüüpi allikast. Seepärast kaalubki kohus iga indiviidi süüd maksimaalse partikulaarsusega.

Discretio est mater omnium virtutum, tuletas Marju Lepajõe ikka meelde. "Eristusvõime on kõigi vooruste ema".

Pyrrhose võit ahistamisvastases sõjas

Ei saa võidelda kuritegevusega kui sellisega. Joobes peaga juhtimine, maksupettus ja seksuaalne ahistamine on nii erinevad kuriteod, et siin peavad ka ennetusmeetodid olema täiesti erilaadilised, kusjuures need erilaadilisused hargnevad omakorda erinevateks alam-erilaadilistusteks. Mis teha, elu on keeruline.

Nii püüavad ka seadused lähtuda objektiivsetest tunnustest ja kuritöökoosseisudest ja see läheb aeg-ajalt lahku vahetust inimlikust õiglustundest, mis jaotab kaaskodaniku patustamised umbes järgmistesse kategooriatesse: ebaviisakused, alatused, sigadused, räiged sigadused, korralikku keretäit väärivad sigadused, mahalöömist väärivad sigadused jne.

Mütoloogilise mõtlemise elujõu kasvu annab hästi analüüsida keelekasutuse kaudu.

Aktuaalseks näiteks võiks olla sõnapaar "seksuaalne ahistamine" (või sõna "fašistlik"). Karistusseadustiku paragrahv 153 määratleb seksuaalset ahistamist nõnda: teise inimese tahte vastaselt ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtlik tegevus.

See on karistusseadustik. Mütologiseerumist aga näitab selle sõna tegelik kasutus, täpsemini, mida rohkem loetakse selle nähtuse olemuseks enese moraalne reaktsioon sellele. Viimane võib ühtlustavalt panna ühte taunimispatta väga erineva algupäraga käitumised, olgu sellest seksuaalsest frustratsioonist ja joobest kihutunud mölaklus linnaliinibussis või täielikust võimutundest innustust saav ülemuse kiimaspliin.

Ja rappa läheb asi siis, kui tahetakse sellist käitumist ennetada, selle vastu midagi reaalselt ette võtta, tähendab olla konstruktiivselt kaugemale ulatuv enese kui tunnistaja psühholoogilisest reaktsioonist.

Ses mõttes oli viimatises "Pealtnägijas" kajastatud juhtub täielik Pyrrhose võit ahistamisvastases sõjas. Üks selline võit veel ja kogu tõsiseltvõetavus on teemast läinud, sest antud juhul sattus valguse kätte – ja see valgus oli punktvalgus – üsna ebarepresentatiivne juhtum.

Tegu ei olnud ametialase võimupositsiooni kuritarvitamisest alguse saanud nähtusega, vaid omapärase seguga prostitutsioonilaadse tegevuse (nn suhkruissindus) ülekäte minekust ja korruptsioonihõngulisest tegevusest (institutsiooni rahaliste vahendite kulutamine oma poolprostitutsioonisubjekti palkamiseks). Ja siis ebamäärased kinnitused, et näidatu pole veel kaugeltki kõik.

Kui mõistekasutus läheb üldisemaks, siis võime anda konstruktiivseid instrumentaalseid ettepanekuid kahaneb, mitte ei kasva.

Heaks näiteks sellest on Aro Velmeti kirjutis "Tavalised koletised"⁴ (mis on seda kõnekam, et Velmet on üldiselt väga hea eristusvõimega). See on tõukunud Harvey Weinsteini juhtumist. Harvey Weinsteini juhtum on Eesti oludesse väga kehvalt üle kantav, sest siin pole kellegi ligilähedastki mõjuvõimu ega ka raha nii mastaapseks kinnimätsimiseks.

"Ühele ebamugavaid küsimusi esitanud ajakirjanikule vastas Weinstein: "Mul on hea meel, et ma olen selle kuradima perse kukkunud linna kuradima šerif." Seejärel lükkas ta ajakirjaniku trepist alla ning klohmis teda keset tänavat. Sellest intsidendist tehti sadu pilte ja ükski neist ei jõudnud ajalehtedesse."

Kas Eestis oleks midagi ligilähedastki võimalik? Kahtlen sügavalt. 

Kardan, et Harvey Weinstein on sama representatiivne ja õigustatud üldistusalus kui Liis Haavel. Eesti kontekstis on Harvey Weinstein anomaalia, mis tuleks sotsioloogilisest üldistusest välja jätta, ometi artiklis loetakse ta nähtuse olemuseks ja kontsentraadiks.

Soolised suhted teel rappa

Põhjuseid, miks soolised suhted võivad väga tõsiselt rappa minna ja lausa kriminaalsetes episoodides päädida, on paraku palju ja täiesti erilaadilisi. Ja seega ei saa destilleerida neile samatüübilisi lahendusi lihtsalt seetõttu, et need tekitavad samalaadilisi moraalseid tundeid.

Psühhopaadi jahedale ja kalkuleeritud sadistlikule terrorile ja nõrgale impulsikontrollile ei ole ühte ja sama ravivõtet isegi kui need kõrvalekalded leiavad sarnase väljundi.

Näiteks alkohol vähendab impulsikontrolli ja teeb sellega kimpus oleva inimese ohtlikumaks, aga psühhopaat võib alkoholi toimel oma psühhopaatlikult kalkuleeritud käitumismustrist ennast reetvalt välja komistada.

Roolijoodiklust käsitledes ollakse vähemasti nii palju vähemmütoloogilised, et keegi ei arva, et alkoholijoobes avaldub juhi "tõeline pale ja sõiduoskus", in vino veritas!

Needki kodumaised näited, millele Velmet artiklis Weinsteiniga kõrvutavalt viitab, paistavad vähemasti meedia põgusa kajastuse põhjal hoopis teist laadi algupäraga.

On üsna "tavalist perevägivalda", juhtumeid, kus kõrge kultuurilise staatusega mees (millega Eestis ei kaasne võimekus osta ära leegionit ajakirjanikke ja palgata armeed advokaate, eks) kasutab seksuaalselt ära inimest, kes loodab mehe eksklusiivselt endale saada (loe: lüüa üle), aga aja edenedes ilmneb, et mees eelistab ikka vana naist ja peret

Täiesti mitte-erakordne juhtum, ometi psühholoogiliselt väga ruineeriv. Mitte kuidagi õigustatav või vabandatav, aga ometi täiesti teise algupäraga kui Weinsteini juhtum või juhtumid, mida Piret Karro kaardistab viimases "Vikerkaares"⁵.

Ahistavale käitumisele võib viia nii psühhopaatlik-kalkuleeritud seksuaalgurmaanlus kui ka lihtsalt igat pidi õnnetu armumine. Tulemuse terrorlikkus võib olla isegi ühe osapoole jaoks kohati üsna sarnane, aga algupära ometi hoopis teine.

Sestap pole paremat varianti, kui vaadelda iga üksikjuhtumit eraldi ja tüpologiseerida neid võimalikult objektiivsete ja algupärast lähtuvate tunnuste järgi, mitte aga oma moraalse vastureaktsiooni järgi.

Uuspuritaanlus ja feminism

Üldisema kõrvalmärkusena võib veel lisada, et moraalipsühholoogiliselt võib täheldada praeguses ühiskondlikus kliimas kahte antagonistlikku tendentsi.

Esiteks üritab uuspuritaanlik liikumine resakraliseerida seksuaalsfääri tahtepühaduse ja psühholoogia kaudu – tahtevastase (või isegi kõhklevalt soostuva) seksuaalse laadiga pöördumisele omistatakse väga suur kahjustuspotentsiaal adressaadi psühholoogiale, kujundlikumalt: nilbe kompliment loetakse pigem raskeks isikuvastaseks kuriteoks, mitte aga vaid selle välja ütlejat diskrediteerivaks nõmeduseks, millele kohane reaktsioon oleks põlglik ignoreerimine.

Teiseks on veel küllalt elujõuline eelmise feminismilaine jutlustatav seksuaalsfääri desakraliseerimine (meenutagem või Fideelia-Signe Rootsi aktsiooni naiserindade deseksualiseerimiseks), mis taotles näiteks igasuguse seksitöö legaliseerimist, maksustamist, sotsiaalgarantiidega kindlustamist jms, tähendab seksuaalsfääri vabastamist igasugusest psühholoogilisest liiglihast ja anakronistlikest tabudest, mille järgi peaks suguorganid olema sama kiretult kaubastatavad nagu muud kehaosad praegu (kätest-jalgadest aju ja muude tööelunditeni välja).

Esimese tendentsi sugulust traditsioonilisemate väärtussüsteemidega näitlikustab ka see, et seksuaalsfääri psühholoogiline tundlikkus postuleeritakse soolise asümmeetriaga.

Näiteks mehe sekundaarsete sootunnuste eksponeeritus tajuväljas on suurema psühholoogilise ohukaaluga kui naiste oma, naise vastavat "riietumisvabadust" peaks tsiviliseeritud mees stoiliselt taluma; ses debatis esindavad konservatiivsed mehed seda hellemat poolt ja ses mõttes on neil õigus, et riietusel on signaliseeriv, kommunikatiivne mõõde ka.

Heaks näiteks psühholoogilise tundlikkuse ja eeldatava talumissuutlikkuse postuleerimise soolisest asümmeetriast on ka Kadri Aaviku, Eva Kliimani, Ehti Järve ja Aro Velmeti ühisartikkel, milles vastatakse korduvatele küsimustele seoses "Pealtnägijasse" jõudnud juhtumiga.

"Sageli viidatakse, et naine "kandis väljakutsuvat riietust", justkui mehed ei oleks võimelised oma instinkte kontrollima". Selle väitestruktuuri peegelsümmeetria oleks umbes järgmine: "Miks arvatakse, et naised ei ole võimelised lähenemisi stoiliselt ignoreerima ja enese eest seisma?".

Seevastu naise võimalikud reaktsioonid on artiklis väga suure tugevusvaruga psühhologiseeritud: "Barjääre, mis takistavad ohvritel reageerimast, on palju. Need võivad olla psühholoogilised: ahistaja on karismaatiline inimene, ta võib olla ühtaegu ligitõmbav ja traumeeriv. Inimene võib olla segaduses, omaenese tunnetest aru saamine võib võtta aega."

Rõhutada tuleb siin veel seda, et täiesti võimalik, et nii ongi, et naised ongi haavatavamad ja õrnemad jne, aga siis tuleks tähele panna, et see on üsna vana ja traditsioonilise soonägemuse tagant uksest sisse toomine – mees kontrollib oma instinkte, naine võib olla segaduses ja tal võtab oma enese tunnetest aru saamine aega, pealegi võib mehe karismaatilisus pea puhta sassi ajada.

See pinge on sarnane vanale feministlikule konfliktile prostitutsioonidebatis, kus üks pool seisis naise õiguste eest teha oma kehaga mida iganes, teine oli seisukohal, et prostitutsioon on olemuslikult rõhuv (või siis vähemalt de facto alati rõhumiste ja inimkaubandusega seotud).

Seksuaalsuhte konsensulikkuse teeb omakorda problemaatiliseks see, et konsensus on alati mingi tulevikuhorisondi taustal. Asi on lihtne, kui see piirdub tundidega, aga kui vallatu "jah" tuleb pikema ootuse taustal, siis moondub palju propageeritud "igal hetkel võib öelda "ei"" kahe teraga mõõgaks, lühimalt – see legitimeerib lubaduse murdmise.

Kui armukeseks ollakse nõus hakkama ootuses, et partner hülgab vana pere ja loob temaga uue (klassikaline ülelöömis- ehk partneriuuendusstsenaarium, eks), kuid siis teine mõtleb uudsusest tüdinenult ümber (sest igal hetkel võib öelda "ei"), on psühholoogilised tagajärjed pahatihti kaugelt rängemad kui mõne nilbe komplimendiga pihta saamisel.

Sestap on konflikt vältimatu nende leeride vahel, kus üks üritab laiendada tsiviliseeritud ööklubi ja konsensusliku juhusuhte moraali soosuhtluse üldmoraaliks, ja teine üritab tagada pikemaperspektiivilist suhtestabiilsust, mis on rajatud just mittelahkumise imperatiivile (selle lõpuniarendus on mõistagi "kuniks surm meid lahutab").

Ja pole instantsi, mis saaks jõuga kehtestada neist ühe.

Mõistagi on moralistlikum positsioon igati mugavam. Ei pea end liigsete detailide ja analüüsiga vaevama ja kuritegu hukka mõistes (mida lärmakamalt seda parem) signaliseeritakse ka enese moraalsust, seevastu jahe eritlemine ja analüüsimine on juba a priori kahtlane, saatana advokaadi rolli asetav. Aga tõepoolest, discretio est mater omnium virtutum.

Võitlus kuritegevuse vastu – ja nii seksuaalne ahistamine kui roolijoodiklus on kuriteoliigid – on nagu võitlus rumaluse või haigustega. See on kõige kangelaslikum võitlus, sest see on võitlus, mida ei saa võita, aga sellegi poolest alla anda ei või.