Viimastel nädalatel on ilmunud väga palju kurvastavaid, mõtlemapanevaid ja elulisi artikleid lähisuhtevägivalla all kannatanutest ja kirjatükkides leiab hulganisti infot erinevatest abivõimalustest. Kõik see lükkab aga kaudselt kogu vastutuse lähisuhtevägivalla eest ohvritele, sest jääb petlik mulje, et abi peaksid otsima üksnes nemad. Siit omakorda tekib küsimus, kus on vägivalla toimepanijad ja miks ei kirjutata nendest.

Kasutan sihilikult väljendit "vägivalla toimepanija", mitte "vägivallatseja", sest soovin, et eristaksime inimest ja tegu. Peame mõistma, et vägivalla toimepanija on samuti inimene, kellel on omad mured, rõõmud, kogemused ja vajadused ning mis peamine, ta on vastutaja, kelle võimuses on lõpetada oma vägivaldne käitumine.

Vägivalla toimepanija üldjuhul ei hoople oma tegudega. Ta ei räägi kolleegidele kohvinurgas, et andis mõnele lähedasele peksa või võtab ära tema raha ja kontrollib, kellega viimane suhtleb. Ei, ta hoiab seda enda teada, sest sisimas ei ole ta oma käitumise üle uhke. Seega vajab abi ka tema.

Sotsiaalkindlustusametis usume, et vägivaldne käitumine on õpitud valik. Meieni jõudnud inimesed on lapsepõlves kogenud traumat, neid on väärkoheldud või jäetud hooletusse, mis on omakorda toonud endaga kaasa teatud käitumismustri. Viimane on kinnistunud ajaga ja nii nad ei oska või ei teagi, et on võimalik lahendada probleeme teisiti, vägivallata. Õnneks saab õpitud käitumist korrigeerida, kuid mida on selleks vaja?

Kõigepealt tuleb eeltoodud mõte omaks võtta. Kui lepime teadmisega, et vägivalla toimepanijad on samasugused abivajajad nagu lähisuhtevägivalla all kannatanud inimesed, astume juba suure sammu nende abistamiseks. Abivajaduse aktsepteerimine ei tähenda, et kiidame nende teo heaks. Ei, sest vägivald ei ole ühelgi juhul tolereeritav ega õigustatav ning toimepanija vastutab oma käitumise eest.

Lähisuhtevägivallaga võitlemine on edukas vaid siis, kui läheneme sellele terviklikult tuues pilti võrdselt nii ohvri kui ka teo toimepanija. Nii nagu vägivaldse käitumise süvenemine on pikk protsess, on ka sellest välja tulemine sageli aeganõudev. Tähtis on, et me ei ootaks selle otsusega, vaid tegutseksime kohe. Lisaks ohvrite märkamisele on oluline märgata vägivalla toimepanijaid ning nii nagu esimeste puhul pakume erinevaid abivõimalusi, tegema seda ka teiste puhul.

Siiski kaugelt mitte kõik vägivalla toimepanijad ei jõua abini. Põhjuseid võib selleks olla mitu, kuid usun, et probleemi lahendamise võti peitub ühiskonna teadlikkuse tõstmises.

Nii riigina kui ka kogukonnana peame panustama vägivalla toimepanija toetamisele üheskoos, sest vaid vägivalla toimepanijaga tegelemisel on võimalik ennetada ja lõpetada vägivalda, tagada sooline võrdsus. Alustades mõtteviisi muutusest, et vägivalla toimepanija on inimene, abivajaja, kes oma teo eest vastutuse võtab, tagame turvalisema ühiskonna. Kui lisame ka teadlikkuse tõstmise spetsialistide, ohvrite ja vägivalla toimepanijate seas, tabame naelapea pihta. Just seetõttu kutsun kõiki üles märkama nii vägivalla ohvreid kui ka toimepanijaid ning suunama neid abini.

Eestis on Euroopas ainulaadne riiklik teenus, mis toetab neid vägivalla toimepanijaid, kes on valmis võtma vastutust ning loobuma õpitud käitumismustritest. Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise toetamise teenust, sh tugiliin 660 6077, kuhu saab helistada tööpäeviti kella 10-16, pakuvad viis professionaalset nõustajat, kes on tänavu toetanud juba pea 500 vägivalda toime pannud meest ja naist.