X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Urmas Viilma: kultuurne sõna ja sõnakultuur

Urmas Viilma.
Urmas Viilma. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Vääriti mõistetud sõnavabadusega kaasneb sõnareostus. Me õpime ise ja õpetame oma lapsi sorteerima prügi, et seda saaks suunata taaskäitlemisse. Kuidas aga taaskäidelda sõnarämpsu? Ilmselt aitab halvasti kasutatud sõnadele mõtte ja sisu anda see, kui püüame asju uuesti sõnastada ehk taassõnastada, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

2003. aastal lõi Arvo Pärt teose nimega "In principio" (Alguses), milles ta komponeeris muusikasse Johannese evangeeliumi esimese peatüki 14 ladinakeelset salmi. Võib ka öelda, et Johannese evangeeliumi algussõnad, "Alguses oli Sõna", on Arvo Pärdi maailmavaate alus ja tema loominguline kreedo nagu on kogu tema muusika aluseks sõna.

Arvo Pärt on ise öelnud: "Need Johannese evangeeliumi müütilised sõnad "Alguses oli Sõna" on tõepoolest kõigele südameks, sest ilma selle Sõnata ei eksisteeriks midagi. /.../ Meie võimete juured on selles idees: "Alguses oli Sõna." On palju võimalikke tõlgendusi, aga selle idee puhul on tegemist iidse valemiga, /…/ mis on ühtaegu äärmuseni keerukas ja uskumatult lihtne."

Arvo Pärdi jaoks ei tähenda sõna lihtsalt lausutud sõnu või sõnumit, vaid tähistab lihaks saanud Sõna, inimesena sündinud Kristust. Paradoksaalne on tõdeda, et maailma ühe kõige kirikukaugema rahva kõige kuulsam esindaja läbi ajaloo – helilooja Arvo Pärt – on peaaegu kogu oma viimase poolesaja aasta loominguga tunnistanud Sõnast ehk Jeesusest Kristusest.

Sõna – kõige alguses ja lõpus

Kui Johannese evangeelium, nagu ka kogu Pühakiri algab sõnaga "alguses", siis Piibel lõppeb sõnaga "aamen". See võib tunduda loomulik ja loogiline, sest sõnaga "aamen" lõpevad tavapäraselt kõik palved ja kõnedki kirikus. Ometi ei ole meie elu ja tegudega sugugi nõnda, et teame ette, millal see aamen saabub.

Pole sugugi kristlik uskuda, et kõik on ette valmis või detailides ja lõpuni ära otsustatud. Selline arusaam juhatab meid fatalismi. Jumal ei ole saatus. Jumalal on oluline roll meie saatuse kujundamisel, kuid Ta ei tee seda ilma meie tahtega arvestamata. Nõnda on meie saatus omal moel ka meie endi kätes. Me teame, Jumal ei ole oma kõnelemist inimesega lõpetanud, kuid ka inimesel endal on oma sõna veel öelda.

Olles Sõna teenistuses on meie sõnad aga samavõrra meie endi kui Jumala sõnad. Meie kuulutus Kristusest on sõnakülv, millest usume, et võrsub seeme, sirgub võrse, puhkevad õied ja valmivad viljad.

Oma isiklikku sõnasaaki kaaludes tuleb meil hinnata, milline on meie lausutud, kirja pandud ja teistega (eriti ühismeedias) jagatud sõnade tähendus ja sisu. Me ei saa unustada sealjuures enesekriitikat. Eks ole ju vaimulikudki pahatihti kaldunud kõrvale omaenese sõnadest.

Peeglisse vaadates tuleb meil küsida, millal on hetk, mil meie sõnad muutuvad kuulajate jaoks kõigest õhku haihtuvaks tüütuks müraks. Ja, mis peamine: viimselt jääb Jumalale viimane sõna. Tema öelda jääb alati viimane aamen. See aamen, mis lõpetab jutu ja paneb punkti.

Sõna on vaba!?

Eelmine president Kersti Kaljulaid on korra tähelepanu pälvivalt manifesteerinud, et "sõna on vaba". Kui ta selle sõnumiga varustatud pusaga parlamendisaali saabus, siis oli tal ühelt poolt õigus, teisalt mitte päris. Kersti Kaljulaid soovis sedastada sõnumit, et isegi presidendi amet ei tohi lämmatada tema õigusi Eesti kodanikuna. Ka temal on sõnavabadus, ka tema sõna on kodanikuna vaba. Samal ajal teame kõik, et ükski sõna, millest koosneb konkreetset mõtet väljendav lause, ei ole lauset moodustades enam vaba. Mõtestatud sõna ei ole enam vaba, kuna see on sisustatud (ehk piiritletud) tähendusega.

Täiesti vaba on sõna tähtede kombinatsioonina senikaua, kuni seda sõna ei ole veel kasutusele võetud lause moodustamiseks. Ka lause, mis ei kanna mõtet, on vaba, kuid paraku sisutu. Sellisele lausele oleks parem, kui teda ei moodustata.

Vääriti mõistetud sõnavabadusega kaasneb sõnareostus. Me õpime ise ja õpetame oma lapsi sorteerima prügi, et seda saaks suunata taaskäitlemisse. Kuidas aga taaskäidelda sõnarämpsu? Ilmselt aitab halvasti kasutatud sõnadele mõtte ja sisu anda see, kui püüame asju uuesti sõnastada ehk taassõnastada.

Mõtlematult öeldule uuesti mõtte andmine ongi sõnade taaskäitlemine. Sellega võib kaasneda ka vabandamine. Vaimulikena Sõna teenistuses olles, peame oma sõnakasutuses olema eriliselt tähelepanelikud. Parem on saada sõnasabast kinni enne, kui see lendu läheb. Igast tühjast sõnast kõnekam on alati vaikimine. Laseme pausil kanda.

Kultuurse sõna kokkulepe

Kuid vaikimine ei kanna igavesti. Saabub hetk, mil vaikimine muutub kõrvulukustavaks, eriti kui see puudutab teemasid ja küsimusi, millest kõik teised meie ümber juba ammu räägivad, kuid kirik endiselt vaikib. Meile esitatakse küsimusi, kuid me väldime vastamast ja vajume pikkamööda status quo´d hoides ohtliku legalismi piirile. Kui nii ei saa või ei tohi, nagu inimesed soovivad, siis kuidas saab ja tohib?

Kirik peab leidma vastused. Meie kaasajal kiriku ja kristlaste ette kerkinud keerulistele küsimustele ei saa vastata meie eelkäijate kaasajal valminud vastustega. Aeg ja kontekst on teine, ka meie teadmised on teised.

Siinjuures on mul hea meel teatada, et konsistooriumi 3. mail 2022. aastal teoloogilise arutelu strateegia koostamiseks moodustatud töörühm on jõudnud oma tööga lõpule. Valminud 11-leheküljeline strateegiadokument on töörühma poolt konsistooriumile ära esitatud. Pärast seda, kui kirikuvalitsus on selle heaks kiitnud, on võimalik kokkulepitud viisil viia kirikus läbi teoloogilist diskussiooni nõnda, et meie ühine usk püsiks kindlana, me õpiksime üksteist kuulama ning austaksime erinevatel teoloogilistel seisukohtadel olevaid kiriku liikmeid.

Konsistooriumile esitatud teoloogiline strateegia puudutab üldkiriklikku arutelu vajavaid teemasid ja sisaldab:

  • teoloogilise arutelu määratlust evangeelse teoloogia ja kiriku kontekstis;
  • ajaloolist ülevaadet teoloogilistest aruteludest siinses luteri kirikus;
  • teoloogilise arutelu head tava (arutelukultuur);
  • üldkiriklikku teoloogilist arutelu vajavate teemade loendit ja ajakava;
  • üldkiriklike teoloogiliste arutelude läbiviimise mudelit (teekaart).

Kuna dokument on veel heaks kiitmata, ei peatu ma sellel dokumendil lähemalt. Pean siiski vajalikuks anda teada, et töörühm on esitanud kirikuvalitsusele ettepaneku korraldada lähiaastatel vastava ajakava alusel arutelud sellistel teemadel nagu: Piibli autoriteet ja tõlgendamine; loodu(s)kaitse ja elukeskkonna jätkusuutlikkus; elu algus ja pühadus; soolisus ja seksuaalsus; abielu tähendus ja pühadus; elu lõpp, surm ja igavene elu; luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus; evangeelium ja kiriku missioon Eestis ning Püha Õhtusöömaaeg, armulauale lubamine ja armulauaosadus. Loodetavasti saab strateegiadokument kõigile siiski peagi avalikuks.

Eesti luterlased globaalses luterluses

Krakowis, Poolas eelmise aasta septembris toimunud Luterliku Maailmaliidu (LML) üldkogul teemal "Üks ihu, üks Vaim, üks lootus" võeti vastu neli avaldust ja 17 resolutsiooni. Paljudel neist on otsene puutumus või lausa kattuvus meie kiriku või ühiskonna jaoks aktuaalsete küsimustega. Seetõttu on oluline meil nende tekstidega oluline tutvuda, nendega oma edasises strateegilises töös arvestada ja neist ka lähtuda.

LML-i üldkogul võeti vastu neli avaldust:

  • Avaldus kristlaste olukorrast ja elust Pühal Maal.
  • Avaldus usuliste ja etniliste vähemuste olukorrast Aasias.
  • Avaldus õiglasest maksukorraldusest.
  • Avaldus Ukraina-vastase sõja kohta.

LML-i üldkogul võeti vastu ka 17 resolutsiooni, millest suur osa puudutavad sisuliselt ka Eesti luterlasi:

  • Resolutsioon, milles kinnitatakse koroonapandeemia tõttu katkenud töö jätkumist.
  • Resolutsioon teoloogilise hariduse tugevdamise kohta.
  • LML-i resolutsioon teoloogia õppeprotsesside algatamiseks.
  • Resolutsioon kaasamise ja osalemise kohta.
  • Resolutsioon põlvkondade vahelisest õiguse taotlemisest.
  • Resolutsioon soolise õigluse edendamiseks polariseerumise ajastul.
  • Resolutsioon soopõhise vägivalla vastu.
  • Resolutsioon noortekvoodi rakendamiseks.
  • Resolutsioon ilmikute kvoodi rakendamiseks.
  • Resolutsioon puuetega inimeste õigustest.
  • Resolutsioon põlisrahvastest.
  • Resolutsioon juutide ja kristlaste suhetest.
  • Resolutsioon Liibüas, Marokos ja muudes humanitaarkriisides katastroofides kannatanutele antava humanitaarabi kinnitamise kohta.
  • Resolutsioon kliimakriisi kohta.
  • Resolutsioon liikumises olevate inimestega teenimisest.
  • Resolutsioon kiriku kohta avalikus ruumis.
  • Resolutsioon oikumeenilise koostöö tugevdamise ja Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäeva oikumeenilise tähistamise kohta.

Sõna on tegu

Johannese evangeeliumi algussalmidele mõeldes on teoloogina asjakohane küsida, kas Sõnast üksi ei piisanud, et Jumal pidi tingimata veel lihaks saama? Vastus on: "Jah!". Lihaks saanud Sõna oli Jumala tegu. Kuidas saavad meie sõnad lihaks ehk teoks?

Inimene võib sõnad muuta halastuseks ja headuseks, hoolivuseks ja armastuseks. Kuid teame, et inimene võib muutuda ka kurjaks ja lausa loomastuda nii oma tegudes, oma mõtetes kui ka sõnades. Üha rohkem kuuleme vägivallast meie ümber, tänaval, liikluses ja ühismeedias, kahjuks ka koolis ja kodus.

Eelmise aasta 11. oktoobril avaldati statistikaameti suhteuuringu tulemused. Uuringu raames koguti 2021. aastal infot vaimse ja füüsilise ahistamise, kiusava jälitamise ning varjatud vägivalla kohta inimsuhetes koduseinte vahel, aga ka tööl, koolis ja mujal. Uuringu sihtgrupiks oli ligikaudu 16 700 juhuvalikuga leitud 18–74-aastast Eesti elanikku.

Selgus, et lausa 41 protsenti naistest on elu jooksul paarisuhtes vägivalda kogenud. Naistest 39 protsenti on kogenud vaimset, 13 protsenti füüsilist vägivalda (sh ähvardamist) ja üheksa protsenti seksuaalset vägivalda. Keskmisest rohkem on vägivalda kogenud noored naised vanuses 18–29 ja kõige vähem naised, kes on juba vanemas eas (65–74 eluaastat).

Meestest on elu jooksul paarisuhtevägivalda kogenud 33 protsenti vastanutest. 32 protsenti meestest on paarisuhtes kogenud vaimset, kaheksa protsenti füüsilist ja üks protsenti seksuaalset vägivalda. Kõige rohkem on vägivalda kogenud nooremad mehed vanuses 18–29 eluaastat (39 protsenti), kõige vähem aga vanemad mehed vanuses 65–74 eluaastat (24 protsenti)[3].

Olen pidanud loomulikuks, et kristlane, kes järgib eeskujuna Jeesust, ei ole suhtlemises ega suhetes vägivaldne. Statistikaameti uurimus kahjuks seda ilusat veendumust ei kinnita. Statistika pigem kinnitab seda, et igal pühapäeval istume kirikupingis koos koguduse liikmetega, kaaskristlastega, kelle suhtes on tarvitatud vähem või rohkem regulaarselt usalduslike lähikondlaste või isegi kõige lähemate pereliikmete poolt vägivalda.

Raske on leppida reaalsusega, et suure tõenäosusega puutun aeg-ajalt kokku sellistegi kaaskristlastega, kes on ise oma lähedastega vägivaldsed. Selline kuritarvitamine võib olla füüsiline, emotsionaalne, psühholoogiline, seksuaalne, majanduslik, vaimne, virtuaalne. Loetelu ei ole lõplik.

Vägivalla teema käsitlemisega käib kaasas hirm saada häbimärgistatud. Stigmatiseeritud saamise kartusele viitab kasvõi üks väikene tähelepanek, mida olen oma ühismeedia postitusi tehes teinud. Lähisuhtevägivalda puudutavatel postitusetel on väga vähe reaktsioone. Valdav on vaikus.

Meil tuleb aga kirikus murda lähisuhtevägivalda ignoreeriv ja summutav vaikus. Igasugune vägivald ja kuritarvitamine tuleb selge sõnaga Piiblile toetudes hukka mõista. Alles siis saab järgneda tervenemine.

Kõik maailma luterlikud kirikud, kes vägivalla küsimust on pühakirja valgusel arutanud, on jõudnud ühele seisukohale, et Piibli tõlgendamine lähisuhtevägivalla õigustamiseks on väär ja toetab pattu. Ma ei näe, et Eesti luterlased saaksid jõuda mingile teisele järeldusele.

Igasugune väärkohtlemine peab olema iga kristlase jaoks vastuvõetamatu, sest eirab Jeesuse üleskutset üksteist armastada (Jh 15:17). Valu, mida tahtlikult oma pereliikmetele usu või armastuse ettekäändel põhjustatakse, ei ole see usk ega see armastus, mida Jeesus meilt ootab või meile eeskujuks seab. Vägivald, olgu füüsiline, verbaalne või vaimne, ei anna tunnistust jumalanäolisest inimesest, vaid haigestunud ja hullunud loomast.

Tehisaru ja keerulised küsimused

Viimase aasta kestel on kiiresti aktuaalseks tõusnud tehisaruga seotud küsimused. Eriti moraali, aga ka õiguse valdkonnas. Kogu tehisaru tegevuse kontekstis ei ole ju vastust paljudele küsimusele.

Põhiline küsimus on, kellel lasub moraalne vastutus tehisaru tegevuse ees? Eriti, kui tehisaru põhjustab mõne õnnetuse, katastroofi, kuriteo? Kas tehisaru üle saab mõista õigust? Kas tehisarule saab anda armu? Kas tehisarul on arusaam heast ja kurjast, õigest ja väärast? Kas tal on südametunnistus?

Kas tehisaru saab võtta vastu pihti ja anda absolutsiooni? Kas Kristus suri ja tõusis üle ka tehisaru lunastamiseks? Kas robotid saavad usuliselt päästetud? Kas reformatsiooni juubeliaastal Wittenbergis kuulsaks saanud robot, kes väljastas nupule vajutuse tulemusel erinevates keeltes sedeli õnnistussõnadega, jagas ka reaalselt õnnistust? Kas see õnnistus oli päris ehk kehtiv? Kas tehisaru saab olla rakendatud lihaks saanud Sõna ehk Kristuse teenistusse?


Kommentaar põhineb EELK vaimulike konverentsil teemal "Sõna teenistuses" Tartu Ülikooli aulas peetud ettekandel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: