Kulinaaria vastu üldiselt ja vene köögi vastu eraldi võetuna huvi tundvad pädevad inimesed kipuvad kohati väitma, et vene kokandus on vajumas möödanikku. Levivat "Vene maailma" ersatskultuur ja isegi vene rahvas ise olla rahvusliku kulinaaria vastu ükskõikseks muutunud. Samal ajal olla see ka ägedate vastasseisude valdkond.

Praegu, Ukrainas toimuva sõja kontekstis on suhtumisel vene kööki lisaks ka poliitiline ja emotsionaalne värving. Mullu mais rääkisin ühes taustajutus võitlusest borši pärast, et kellele see siiski kultuuripärandina kuulub. UNESCO kultuuripärandi komitee tunnistaski Ukraina borši mullu juulis kaitset vajavaks nähtuseks. Lisati küll, et see ei tähenda borši ainuõigust, sest sarnast nähtust esineb ka teistel rahvastel. Kuid ukrainlased taotlesidki kaitset just oma supikeetmise retseptile ja viisile. Nüüd pisut lisa kulinaarsetele teemadele.

Venemaal on revanšimeeleolude käigus jõutud juba tasemele, et lääne vandenõus vene rahva ja kultuuri hävitamiseks on eraldi lahter ka russofoobiale, mis avalduvat suhtumises vene kööki. Kui ukrainlased said oma supi kultuuripärandi nimistusse sisse, ühele tasemele prantslaste baguette'i ja korealaste kimchiga, siis venelastel ei ole selles listis muhvigi ette näidata.

Üks väike põhjus on, tõsi küll, selles, et Venemaa ei ole vastava UNESCO konventsiooni liige, sest 20 aasta jooksul ei ole suudetud seda ratifitseerida. Ja praegusel ajal on Venemaa pigem igasugustest rahvusvahelistest kokkulepetest välja tõmbunud või tõmbumas, mitte millegagi liitumas. "Too bad," nagu ütleksid Moskva režiimi põhivaenlased anglosaksid.

Seetõttu on Vene võimud lülitunud rohkem süüdistuste lainele ja supilugu on juba liigitatud russofoobia alla. Kuigi asjata, sest mida sa ikka lärmad, kui omal midagi kütkestavat pakkuda ei ole. Tegelikult on rajatagused venekeelsed küll püüdnud midagi leida ja pakkuda. Üks näide on Pariisi eeslinnas omal ajal algatatud festival RussenKo, mis tõi lisaks noortele kunstnikele ja kirjanikele kokku ka kulinaare. Kätte sattunud ülevaade selle sündmuse kohta jääb küll kulinaaria koha pealt väga kidakeelseks.

Raadiojaama Vabadus eetris vene köögi pärast muret välja valanud kirjanik ja toidunduse ajaloolane Pavel Sljutkin meenutab vene patriootide lärmamist ka kodanike menüü teemal. Juba pikemat aega olevat levimas nõue, et iga restorani menüü lahutamatu osa peab Venemaal olema vene kapsasupp. Seda nõuavad nii patrootlikult meelestatud kokad kui ka parlamendisaadikud.

Sljutkini sõnul püütakse vene inimest kulinaarses mõttes taas suruda pirukate, pudrude, kapsasuppide ja pannkookide jätkuva vaheldumise aega. Ehk kui kaob kulinaaria, siis tuleb selle asemele nõukaajast tuttav ühiskondliku toitlustamise süsteem ehk vene keeles "obtšepit". Ja Sljutkin meenutab tsitaati klassikalisest gastronoomiaraamatust: "Köögi vabadus tõi kaasa ka südametunnistuse vabaduse". Jah, selles mõttes tuleb küll vene köögile jõudu soovida.

Mainitud tsitaadi allikas on muide aastal 1867 Peterburis ilmunud tõlge Marie-Antoine Careme'i raamatust "Prantsuse köögikunsti ajalugu". Selle autorit tunti rohkem Antonin Careme'i nime alla ja tegemist on 19. sajandi algupoole ühe Prantsusmaa juhtiva kokaga.

Lisamärkusena temast niipalju, et mees oli ka näide sellest, kuidas muu hobi võib põhitegevust mõjutada. Nimelt olnud chef Careme sügavalt sisse võetud arhitektuurist ja see peegeldus ka tema lauakaunistustes, suhkrust loodud klassikaliste hoonete koopiates. Ta jõudis olla peakokaks näiteks Vene tsaari Aleksander I õukonnas. Ja Careme'il oli üks väga kasulik kalduvus, mida nüüdisajalgi mitmed kokad on omanud ja omavad, nimelt kirjutas ta terve rea kokandusteemalisi raamatuid.

Kui nüüdisaegse vene cuisine'i juurde tagasi tulla, siis mulluse seisuga olnud Moskvas kaks kahe Michelini tärniga restorani ja seitse kolmetärnilist. Nüüdseks olla Michelini reitinguagentuur end Venemaalt välja tõmmanud. Poodidest on aga välja tõmmatud suur osa läänemaade toiduaineid. Moskva režiim kinnitab, et selle peale võib vilistada, nüüd said võimaluse Venemaa enese tootjad. Kogu protsess läheb mahuka mõiste "impordiasendus" alla. Kuulu järgi olla osa Vene toiduainetootjaid ja agraaräris tegutsejaid isegi õnnelikud, kuna nende kaubal on nüüd tegevusväli laiem ja konkurentsi vähem.

Mitmete toodete asendamisel olla ilmnenud huvitavaid seiku. Nimelt olla osad juustud kuidagi kummalisevõitu. Uurimisel selgunud, et Venemaa on hakanud järsult rohkem sisse ostma palmiõli, mida saab edukalt pruukida mitmete impordiasendajate loomisel ja tootmisel. Kuid see on ilmselt üleminekuperioodi teema, küll järgmine põlvkond senise arengu jätkudes ära harjub.

Kui praegune protsess Venemaa isoleerumisega jätkub, siis võib eeldada erinevate idamaise päritoluga kulinaarianähtuste levikut Venemaal. Seda juhul, kui mingit mitmekesisust lubatakse. Kui aga kõik läheb edasi võimenduva minevikust pärit võiduhullustuse ja kasvava patriootliku hullumise suunal, siis on ilmselt oodata ka kulinaaria vallas vähemalt rahva jaoks laias plaanis meilgi veel vanema põlvkonna mälus olevate kulinaarsete olude taastumist.

Oleks küll kahju, kui toitlustuskohad peaksid saama isamaaliste, õigeusklike ja muude säravate, kasvõi Z-täheliste loosungite kandjaiks. Praegu on ka vene kööginduses jagunemine: ühed püüavad vaikselt jätkata, teised toidavad rindel sõdureid ja osa tippkokkadest on juba asunud ümber teiste riikide köökidesse, kus kokandus koos südametunnistusega vaba on

Viited lugemishuvilistele

• От борща к свободе. Павел Сюткин – о судьбе русской кухни (svoboda.org)
• Кухня вне политики? — гастрономия как зеркало русской культуры военного времени (rfi.fr)
• Culture of Ukrainian borscht cooking - intangible heritage - Culture Sector - UNESCO
• Фестиваль RussenKo | Le festival RussenKo (rusoch.fr)
• Michelin Guide - Wikipedia
• Искусство французской кухни XIX столетия : Гастрон. и практ. руководство / Сост. Антоном Карем в Париже; Пер. и изд. Т.Т. Учителевым, метр д'отелем Двора е. и. выс. вел. кн. Марии Николаевны. Т. 1-2 - Search RSL