Andmekaitse inspektsioon (AKI) avaldas detsembri lõpus seisukoha videokaamerate kasutamise kohta tervisehoiuasutustes. AKI sõnul on valvekaamerate kasutamine sellistes asutustes ebaseaduslik, kuna salvestised sisaldavad inimeste terviseandmeid ja selleks puudub õiguslik alus. AKI arvates peaks tervisehoiuasutus koguma videosalvestiste tegemiseks inimestelt nõusolekud või seadusandja peaks reguleerima valvekaamerate kasutamist tervishoiusektoris, et andmete töötlemine oleks õiguspärane.

AKI seisukoht tundub asjaolusid arvestades liigselt konservatiivne ning seda tuleb pidada pigem radikaalseks andmekaitse üldmääruse tõlgendamiseks.

Tõsi, terviseandmed kuuluvad eriliigiliste isikuandmete alla, mille töötlemiseks peavad olema täidetud eritingimused, kuivõrd nende andmete töötlemine võib põhjustada suuremat ohtu inimese õigustele ja vabadustele. Eriliigilisteks isikuandmeteks peetakse ka andmeid, millest ilmneb inimese rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumine, geneetilised andmed kui ka seksuaalne sättumus.

Vaadates eelmist loetelu, siis nähtub, et eriliigiliste isikuandmete mõiste on väga lai ning põhimõtteliselt sisaldab iga videokaamera salvestis mingil määral eriliigilisi isikuandmeid. See aga ei tähenda, et andmetöötleja töötleks õiguslikus mõttes kõiki andmeid, mida kaamerapildilt on võimalik tuvastada.

Näiteks on tavapärane, et inimesed kannavad igapäevaselt religioosseid sümboleid (hidžaab, rist jne), millest tulenevalt on võimalik oletada isiku usulisi veendumusi. Ühiskondlikult peetakse ka kaabu kandmist justkui viidet konservatiivsele poliitilise maailmavaatele. Ka rassilisi isikutunnuseid on võimalik kaamerapildist tuvastada. Isikuandmete töötlemisel on olulise tähtsusega eesmärk, miks isikuandmeid töödeldakse ning millised andmeid on eesmärgi täitmiseks vajalikud.

Euroopa Andmekaitsenõukogu on suunises 3/2019 selgitanud, et videosalvestis, millest nähtub, et inimene kannab prille või kasutab ratastooli, ei tähenda koheselt eriliigiliste isikuandmete töötlemist. Eriliigilisteks isikuandmete töötlemise alla kuuluks töötlus siis, kui videosalvestiselt saadava info puhul on eesmärk töödelda videol nähtuvaid eriliigilisi andmeid. Näiteks, kui haigla paigaldaks videokaamerad eesmärgiga, et jälgida patsiendi tervislikku seisundit.

Valvekaamerate puhul töödeldakse tavalisi ning eriliigilisi isikuandmeid läbisegi ning tehniliselt pole võimalik neid üksteisest eraldada, et eesmärki täita. Sellest tulenevalt on valvekaamerate kasutamine isikuandmete töötlemise erijuht, mille puhul on oluline silmas pidada just andmete töötlemise eesmärki ning seda, kas eesmärgi täitmisel tahetakse töödelda eriliigilisi isikuandmeid.

Kui eriliigilisi isikuandmeid töödelda ei taheta, siis kaameravalve puhul eriliigilisi isikuandmeid ei töödelda. Sama seisukohta kinnitavad ka Saksamaa kohtupraktika ning õiguskirjandus.

Kui tervishoiuasutus on paigaldanud videokaamerad vara, õiguste ja asutuses viibivate isikute kaitse eesmärgil ning kaamerad salvestavad vaid ühiskasutatavaid alasid (nt koridorid, fuajeed, sissekäigud), siis sellisel juhul peaks asutus saama tugineda oma õigustatud huvile ning kaamera vaateväljas salvestuvad andmed ei kuulu eriliigiliste isikuandmete kaitse alla.

Kui lähtuda AKI tõlgendusest, siis tuleks pidada kõiki kasutusel olevaid turvakaameraid, sh AKI enda omi, ebaseaduslikeks, kuivõrd nende salvestistel võib nähtuda vähemal või rohkemal määral eriliigilisi isikuandmeid.

Andmekaitse eesmärk ei ole seada ebamõistlikke piiranguid ega takistusi eluliste ning oluliste probleemide lahendamiseks. Videovalve olemasolu tervisehoiuasutustes on oluline turvalisuse tagamise vahend, mis aitab ennetada kahju tekkimist, kuivõrd suunab inimesi õiguspärasele käitumisele (n-ö hirm vahelejäämise ja karistada saamise ees). Euroopa Kohtu kohtujuristki on öelnud, et terve mõistus ei ole õiguse allikas, kuid kindlasti peaks see olema suuniseks õiguse tõlgendamisel (C-13/16). Kehtiv regulatsioon on piisav ning ei vaja täiendavat (üle)reguleerimist.

Küll aga tuleb nõustuda AKI-ga, et tervishoiuasutustes kasutatav videovalve võib kujutada endas suuremat ohtu inimeste põhiõigustele, mistõttu peavad tervishoiuasutused kindlasti rakendama rangemaid tehnilisi ja organisatoorseid meetmeid, et kaitsta videosalvestistele loata ligipääsu ja nende avaldamist. Muuhulgas tuleb rakendada võimalikult lühikesi säilitusperioode ning salvestiste vaatamine peab olema rangelt sisekorraga reguleeritud.

Videovalve keelamise asemel võiks AKI võtta omale eesmärgiks sisuliselt juhendada, milliseid kaitsemeetmeid rakenda.