X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

"AK. Nädal" uuris, kuidas on Eestis lood kirjandusega

Foto: Gea Kumpel

Teisipäeval tähistasime teist korda eesti kirjanduse päeva. Sel puhul uuris "AK. Nädal", kui palju eestlased raamatuid tänapäeval armastavad.

Eesti kirjastuste liit lõi kokku, et möödunud aastal osteti Eestis 187 394 uut raamatut, mis on kuus protsenti vähem kui tunamullu, kuid pea neljandiku võrra vähem kui aastal 2018, kui osteti ühtekokku 256 635 raamatut.

Kui rääkida eesti kirjandusest, eesti autorite raamatutest, siis algupärandite väljaandmine on vähenenud nende aastatega lausa 30 protsenti 167 000-lt 117 000-le eksemplarile.

Tõlkeraamatute populaarsus pole nii palju langenud. 2018. aastal osteti 89 522  ja mullu 69 614 raamatut ehk 22 protsenti vähem kui kuus aastat tagasi.

Kümme päeva enne eesti kirjanduse päeva võitis Joonas Veelmaa oma luuletusega Euroopa luuleprõmmi. Kas Euroopa luuleprõmmi võitmine aitab Eesti kirjandust välismaale viia?

"Ma olen mõelnud selle peale, kas Euroopa luuleprõmmi võitmine mõjutab eesti kirjandust ja ma usun, et väga mikroskoopilisel moel äkki jah. Ma tahaks loota, et iga kord, kui Eesti kirjandust tõlgitakse mingisse muusse keelde, siis see viib natukene edasi, see viib natuke kaugemale," lausus Veelmaa.

Aga kuidas on lood eesti kirjandusega Eestis endas? Kirjanduse päeval küll peeti kõnesid, anti aukirju, loeti ette raamatuid ja tantsiti kirjandusedisko rütmis, selle taustal on aga raamatud üha kasvavate hindade tõttu muutumas luksuskaubaks ja kirjanduse koht kultuuris üha marginaliseerumas, nagu tõdes Tiit Hennoste Sirbi arvamusartiklis.

Veelmaa hinnangul sõltub kirjanduse roll sellest, millise mätta otsast vaadata.

"Mina olen kirjandushuviline, minu arvates eesti kirjandusel läheb väga hästi. Pigem ilmub rohkem neid raamatuid, mida ma tahaks lugeda, kui neid, mida ma jõuan lugeda. Aga kui vaadata kirjandusmaailmast eemalt, siis ma ei näe, et kirjandusel oleks väga suurt jõudu. Et kogu aeg käiks möll selle ümber, mis raamat ilmus, kes mida ütles. Kirjandus on natuke justkui nišistunud," lausus Veelmaa.

Nišistunud kirjanduse veelgi nišistunum žanr on luule.

"Luule koht on üldiselt justkui tagareas. Raamatupoodides luule on üldiselt taga nurgas – kes väga väga tahab, võib sinna sattuda, aga ma olen jäänud mõtlema, et luulel on Eestis pigem veduri roll. Et luule veab kogu Eesti ühiskonda edasi. Kui me seal vagunis istume, siis me ei näe, kes seal veduriks on, aga ma arvan, et see vedur on tegelikult luule," rääkis Veelmaa.

Veelmaa enda luuletused on sageli vürtsitatud sama palju eneseiroonia kui ühiskonna kriitikaga. Kuidas tema luuletused sünnivad? Veelmaa sõnul võib mõjutusi tulla kõikjalt.

"Luuletamise algtõuge tuleb igalt poolt. Ma lugesin täna hommikul äsjast Sirpi, kus oli Tiit Hennoste lugu Eesti kirjanduse päeva kohta ja seda lugu lugedes mul tuli üks mõte ning võib-olla sellest tuleb kunagi tekst," ütles ta.

"AK. Nädala" palvel see luuletus ka sündis:

kunagi uskusin minagi et näen suurt pilti

ajaga selgus, et  minu silmad suurt pilti ei võta

küll aga näen palju väikeseid

aga võibolla polegi need väikesed pildid

vaid lihtsalt täpid, mis silmade ees virvendavad

kuni ühel päeval selgub, et suudangi maailmale pakkuda ainult kõrget vererõhku

kõrget vererõhku, mõtelge!

midagi kõrgemat!

midagi ülevamat!

midagi selles on...

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: