Nagu ikka olid võistluse eel suusatajate emotsioonid ülevad.

"Esimest korda sõidan sel aastal maratoni. Tundub kõige lahedam maraton Eestis, kohalik rahvas panustab kõvasti, et üldse see toimiks," rääkis Karl-August Tiirmaa.

"Fantastiline, mis töö on tehtud ja eriti rajategijatel," ütles Sigrid Müürsepp.

Algselt pidi 47. Haanja maraton kehvade ilmaolude tõttu toimuma üheksakilomeetrisel ringil, ent kogukonna jõul valmis ehitatud 20-kilomeetrine rada muutis mängu ning tõi veel viimasel hetkel starti need, kes muidu ehk polekski suusatama tulnud.

"Viimasel minutil registreeris, ma arvan, et 60–70 inimest. See on ikkagi rekord, muidu meil tavaliselt pole viimasel päeval nii palju registreerida olnud," ütles Haanja maratoni peakorraldaja Aare Eiche.

Sõitjate jaoks oli täispika ringi ärajäämine vaid boonuseks, sest välja jäid kõige karmimad tõusud ja laskumised ning nii sai nautida Haanja kauneid vaateid lausa kaks korda järjest.

"Väga hea on. Üle ootuste. Kui siiapoole sõitsin, siis Tartust kõik põllud olid rohelised ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on, aga ikka müstiliselt hea, nii et väga rahul," ütles maratonil sõitnud Gert Voomets.

Kogu raja kõige kuumem koht oli aga mõistagi Hallimäe, kus nädalajagu sinna metsavahele suusarada ehitanud Kalju Sapas tervitas suusatajaid ja sai tunda end kui tõeline superstaar, kuna suusatajate tänusõnadel ei olnud otsa ega äärt.

"Vahepeal oli üks paarkümmend tükki, kõik küll kooris. Kohe imelik tunne oli, tee või püksid märjaks õnnest. Tunned end nii nagu taevasse tõstetud. Kui hommikul üles tulid, siis oli tunne nagu oleks rongi alt läbi käinud, aga nüüd ei ole häda enam midagi," rääkis Sapas.

"Tead, ega iga inimene tahab tunnustust, aga kui teda ei tunnustata, siis hakkab jooma," ütles ta.