Neil päevil rullub Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel lahti üks huvitav, aga samal ajal kurblik vaatemäng. Nimelt on küsimus selles, kas ja millistel tingimustel pikendatatakse Ukraina põllumajandustoodete ekspordi võimalusi EL-i turule ning kas ja millised põllumajandustooted pääsevad edaspidi Ukrainast lihtsustatud korras ja madalamate tollitariifidega EL-i turule.

On oluline, et Ukraina, kes on sõjas kallaletungija Venemaa vastu, saaks võimalikult palju tuge ja üheks kõige loogilisemaks sammuks on see, et Ukraina suudaks ka ise omale raha teenida just ekspordi abil.

Ometi ei ole Ukraina vabakaubanduslepingu pikendamine põllumajandustoodetele läinud nii lihtsalt, nagu võiks ju eeldada. Viimastel nädalatel on mitmetes Euroopa linnades olnud tänavatel rahulolematud põllumehed ja järjest rohkem kõlab nende suust, et nende hädades on süüdi Ukraina ja Ukraina põllumajandustoodete jõudmine EL-i turule. See on sisuliselt lihtsalt vale.

Massimeeleavaldused on aga juba sundinud EL-i riikide valitsusi Varssavist Pariisini tegema põllumeestele suuri järeleandmisi ning muutnud Ukraina suhted lääneliitlastega keerulisemaks pärast Venemaa täiemahulist sissetungi üle kahe aasta tagasi.

Seda kõike on kurb näha, sest tegelik olukord on see, et Ukraina toodete pääsul EL-i turule on väike mõju ja peamine mõju tuleneb üleüldse Venemaa põllumajandustoodete jõudmisest Euroopa turule. Nii on Venemaa viljaeksport, mille hulgas on ka Ukrainast röövitud vili, viimasel ajal olnud üle maailma väga ulatuslik. Selle hind on madal ja see mõjutab tõsiselt Euroopa tootjate ja põllumeeste võimalusi. Venemaad ja Valgevenet selle põllumeeste murede ja Ukraina-vastase kriitika kontekstis ometi üldse ei käsitleta.

On ilmselge, et Venemaale see olukord sobib. Kindlasti aitab Venemaa ka kaasa sellele, et arusaam, et Ukraina on justkui süüdi Euroopa põllumeeste hädades, Euroopas leviks ja inimeste arvamust mõjutaks. Tõsiasi on seegi, et siiani ei ole suudetud saavutada kokkuleppeid Ukraina põllumajandustoodete vabakaubanduse jätkumiseks Euroopa turul senistel tingimustel. Nii et Venemaa on juba edu saavutanud.

Samuti ei ole kehtestatud Venemaa põllumajandustoodetele EL-i turul sisuliselt mitte mingisuguseid piiranguid. Olen teinud koos kolleegidega korduvalt selleteemalisi tähelepanujuhtimisi Euroopa Komisjonile ja Euroopa Nõukogule.

Praegusest olukorrast välja tulekuks peaksid paljude Euroopa riikide juhid ja valitsused tõsiselt kõnelema oma ühiskondadega ning oma riikide põllumeelestega ja selgitama, kus on tegelikult probleemid, mitte lihtsalt eelseisvate valimiste hirmus kahjustama Ukrainat, kes on niigi väga raskes sõjas Venemaa vastu.

Asja teeb veel inetumaks see, et mitu päris suurt Euroopa riiki, näiteks Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa, ostavad regulaarselt Venemaalt teravilja. Seda enam on kentsakas kuulda ja näha, kuidas põllumeeste hädades on justkui süüdi Ukraina ja Venemaad isegi ei nimetata.

Seega näeme ka selle juhtumi puhul, kuidas ka Venemaalt lähtuv valeinformatsioon ja intriigide külvamine Euroopa sisepoliitikasse eelseisvate Euroopa Parlamendi valimiste eel annabki tulemusi ja suudabki Ukrainat kahjustada nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt.

Kui nüüd ka lõpuks suudetakse pikendada Ukraina põllumajandustoodete vabakaubandust Euroopa turule, siis juba praegu on selge, et need tingimused saavad olema kehvemad, kui olid seni. Nii saabki agressorriik Venemaa väikese võidu Ukraina suhtes umbusu suurendamisel ja seda Euroopa Liidu riikide endi kätega.