1949. aasta 25. märtsil küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist Siberisse üle 20 700 inimese. Teiste seas pidi oma Saaremaal asuva kodu maha jätma toona 13-aastane Helgi, kes esmaspäeval süütas Maarjamäel küünla oma sõbra vanemate mälestuseks.

"Minu sõbranna isa ja ema.  Siin on Anna Hannus ja Jaan Hannus, surid ära kohe järgmine aasta, 1950," ütles Helgi.

Varsti 89 sünnipäeva tähistav Helgi mäletab siiani selgelt küüditamispäeva hommikut, aga  teekonda Siberisse. Tema jõudis vanematega Eestisse tagasi.

"Meie isa oli omakaitses ja pandi 1946. aastal Komisse, saadeti 10 aastaks. Isa istus seal 10 aastat ja tuli meie juurde Siberisse 1956. aasta jõuludeks. 1957 lõpus me saime kõik kodusse tagasi. Isa elas nädal aega ja suri ära siin Eestimaa mulda," rääkis Helgi.

President Alar Karis ütles oma kõnes, et Ukraina kogeb praegu samasugust julmust nagu Eesti 75 aasta eest. Demokraatlike riikide võimuses on agressor peatada, aga see on ka nende kohustus.

"Ma arvan, et see mis toimub praegu Ukrainas, kindlasti sunnib meid mõtlema ja meenutama, ka nooremat põlvkonda, mis üks küüditamine tähendab," lausus Karis.

President meenutas oma kõnes mitmeid sugulasi, keda Nõukogude võim küüditas, ning tõdes, et need ei ole erandlikud lood, vaid paljude perede lugu.

Eesti mälu instituudis tunnustati täna koolinoori, kes osalesid märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjavõistlusel "Kiri küüditatule". Ühe peapreemia pälvis Helena Maria Reisner, kes mängis peaosa filmis "Seltsimees laps". Helena Maria luges oma kirja tseremoonial ka ette.

"Minu vanatädi seda kirja kirjutades suri ära, Siberis kirjutas. Viimase lause pealt sulg läkski niimoodi paberi pealt. Ja minu jaoks see ongi hästi sümboolne," ütles Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi 10. klassi õpilane Reisner.

Tartus toimus mälestusüritus Rukkilille monumendi juures

Tartus peeti märtsiküüditamise mälestustseremoonia Rukkilille monumendi juures. Peeti kõnesid ja mälestuspalve luges piiskop emeeritus Joel Luhamets.

Tartu Memento liige Tõnu Käbi rääkis, et oli vaid kuue ja poole aastane, kui tema pere küüditati. Tagasi Eestisse pääses ta 1958. aastal pärast kevadtööde lõppemist. Nüüd peab ta oluliseks, et küüditamisohvrite mälestused ja lood talletataks.

"25. märtsil ja kell 6.00 tuldi sisse, öeldi, et panete asjad kokku ja lähete ära Siberisse. Ja kui pandi meid sealt oma korteri juurest ree peale ja viidi üle raudtee vagunisse, siis vagunis me olime terve see kümme päeva, kui me sõitsime. Ema pidi toime tulema väikse vennaga, aga kui ema on, nagu öeldakse, pooltoiduta, kust see väike laps siis saab. Ma isegi ei mäleta, palju ma üldse seal süüa sain. Suure pangega sinna meile toodi (süüa), aga see oli ka niimoodi, et kellele sai ja kellele ei saanud ja kes oli võimeline sööma ja kes ei olnud võimeline sööma enam," rääkis Käbi.

"Märtsiküüditamine oli väga hirmus kuritegu ja küüditamine üldse on halb kuritegu. Nüüd, et kui see on jälle Ukrainas see toimub, siis kindlasti peaks inimene teadma, mis asi on küüditamine. Ja mina arvan, et see on väga valus peatükk Eesti ajaloos, mida inimesed peaksid teadma," lausus Hugo Treffneri gümnaasiumi abiturient Toomas-Erik Vahtra.

Pärnus mälestati küüditatuid raudteejaama kunagises asukohas

Pärnus toimus märtsiküüditamise mälestusüritus Riia maantee ääres Leinapargis,

raudteejaama kunagises asukohas, kus küüditatud loomavagunitesse aeti ja Siberisse saadeti. Mälestuskivi juures seisid auvalves Pärnumaa kaitseliidu maleva võitlejad ja leinavalves noorkotkad. Kivi jalamile asetati pärjad ja Pärnumaa represseeritute ühingu Memento liikmed süütasid 75 mälestusküünalt.

"Meid viidi Novosibirski oblastisse, Masljanino rajoon. Viidi ära viis inimest, aga isa ei olnud öösel kodus, isa jäi Eestisse. Ta vist natuke aega varjas ja siis ta pandi vangi. Ta oli Patarei vanglas ja siis ta oli Narva vanglas ja siis ta saadeti asumisele ja ta sai meie juurde tulla. Aga ta suri juba 1956 märts 27 Siberis ära. Ja vanaisa tehti kulakuks ja meie elasime kodus, ema kolme lapsega ja siis meid viidi ära, aga vanaisa ei kannatanud, tema tervis ei kannatanud päris lõpuni välja, nii et ta suri rajooni haiglas Venemaal ja ta maeti sinna. Nii et isa on Siberisse maetud ja vanaisa," rääkis küüditamisohver Meeri Jaansalu.