Tervise Arengu Instituut viis ülemöödunud aastal pea 5000 11–15-aastase kooliõpilase hulgas läbi tervisekäitumise uuringu (HBSC), millest selgus, et sotsiaalmeedia sõltuvuse sümptomitega õpilaste osakaal on võrreldes 2018. aasta uuringuga suurenenud kuuel protsendilt kaheksale protsendile ning arvutimängusõltuvuse sümptomitega õpilaste osakaalu tõus on olnud oluliselt suurem tüdrukute seas ehk tüdrukute mängusõltuvus on kasvanud varasema uuringuga võrreldes kuuelt protsendilt 13 protsendini.

Digiseadmete kasutamise mõju lapse vaimsele ja füüsilisele tervisele sõltub kasutajast, tehnoloogiast, kasutusviisist ja -olukorrast, ent peab igal juhul olema vanema poolt teadlikult juhitud, suunatud ja piiratud tegevus.

Digitehnoloogiate sõltuvust tekitav olemus

Igas mõttes küllusliku sisu pidev ja lihtne kättesaadavus, võimalus jääda anonüümseks ning tegevuste sooritamine füüsilises eraldatuses, need on peamised aspektid, miks paljud digitehnoloogiad tekitavad kergesti sõltuvust. Seetõttu peab lapse digikasutus olema vanema poolt teadlikult juhitud, suunatud ja piiratud tegevus.

Laps vajab terveks arenguks emotsionaalset kontakti ja suhtlust, kallistusi ja õrnust, mitmekülgset tegevust ning hoolivat suunamist võimetekohast tegevust sooritama. Vanema armastavat tähelepanu, alustades lihtsast pilkkontaktist, ei asenda ükski digiseade.

Kinnitust on leidnud mitmed seosed digiseadmete liigkasutamise ja vaimse tervise vahel. Liigne ekraaniaeg tekitab vaimset laiskust, pikapeale ei suuda inimene enam keskenduda, tähelepanu fokusseerida on raske.

Lastel, kellega "suhtlevad" rohkem digiseadmed kui vanemad, on probleeme kõne arenguga. See on omakorda seotud sotsiaalsete oskustega, sest kui kõnes ei osata ennast väljendada, on agressiivsus kerge tulema ehk oma soove väljendatakse jõuga. Huvid kitsenevad, kuna kiiret naudingut saab ka digiseadmest. Digiseadmete liigkasutamist saadab kehv unehügieen, ebatervislikud toiduvalikud, füüsilise liikumise vähesus ning sotsiaalne isoleeritus, mis omakorda rajavad teed depressioonile ja ärevusele.

Puhkus kui tegevuste vaheldus

Tegevused digiseadmes, isegi kui need on meelelahutuslikud, pole puhkuseks ajule ega kehale. Puhkus seisneb tegevuste vahelduses. Pärast vaimset tööd on oluline võtta puhkus edasise info tarbimisest ning anda ruumi mitte millegi tegemisele ega mõtlemisele. Kontaktis olemist tuleb vaheldada üksi olemisega. Digiseadmes olles ei ole inimene oma mõtetega üksi, mistõttu tuleb seade ära panna. Kehale on aga vaja regulaarset füüsilist koormust.

Prantsuse psühhoanalüütik Serge Tisseron on välja töötanud "3-6-9-12 reegli" ehk ei arvutile enne kolmandat eluaastat, ei elektroonilisele mängurlusele enne kuuendat eluaastat, ei internetile enne üheksandat eluaastat ning ei sotsiaalmeediale ning järelevalveta interneti kasutamisele enne 12. eluaastat. See võiks olla põhimõte, millega lapsevanemad võiksid arvestada.

Lapse heaolu ning terve arengu eest on vastutav ennekõike tema vanem. Digiseadmetega seonduvalt on olulisteks vanemlikeks oskusteks piiride seadmine, juhendamine eeskuju kaudu ning tervist toetavast päevakavast kinni pidamine.

Piiride seadmise oskus algab iseenda piiride tunnetamisest ja alles seejärel jätkub nende kommunikeerimine lapsele. Piire tuleb seada rahulikult, aga selgelt, ning nendest kinnipidamise jälgimine on samuti lapsevanema ülesanne.

Enda eeskujule mõeldes võiks vanem endalt küsida, kuidas ta ise digiseadmeid kasutab. Kuidas enda jõuvarusid päeva lõpus taastab, kas teleri ees lesides, sotsiaalmeediat viibates või näiteks jalutama minnes? Kuidas suhtleb vanem lähedastega? Kas ta paneb digiseadme ära, kui näiteks söögilauda istub või lapse mure kuulab ja lahendada aitab?

Oleme kaotamas oskust aktiivselt vaba aega veeta. Vanem ei pea last lõbustama, aga tema on see, kes seab lapsele raamid, kuidas päeva mööda saadetakse. Vanem suunab last ühe tegevuse juurest järgmiseni, abistab last tegevuste leidmisel ja suunab neid tegema. Ka teismelise kõrval on vanem endiselt toetavaks suunajaks päevakavast kinni hoidmisel.

Toetavad peresuhted ja selged piirid

Sõltuvuse ravi algab avatud ja usalduslike suhete taasloomisest peres. Lapsel või noorel peab olema võimalik rääkida sellest, mis talle raske on, mida ta tunneb, mida vajab ja igatseb. Me kõik vajame nii ärakuulamist ja mõtete-tunnete valideerimist kui ka koostegutsemist. Laps vajab ema-isaga mängimist ning ka nooruk võidab vanemaga aja koos veetmisest äärmiselt palju.

Kui peresuhted juba ongi igati toetavad, saab edasi liikuda nooruki isiklike eesmärkide püstitamise ja nende poole liikumise suunas. Lapse puhul on oluline tema hooldajate omavaheline koostöö ning selgete piiride seadmine ja lapse juhtimine sõltuvusest välja. Kui kodus rakendatavad võtted ei anna tulemust, tasub konsulteerida psühholoogiga.