Mullu juulis avaldatud UNESCO raport "Hariduses kasutatav tehnoloogia — tööriist kelle tingimustel?", mis põhineb 200 haridussüsteemi analüüsil üle maailma, kutsub üles ülemaailmselt keelustama nutitelefonide kasutamist koolides.

Toetudes ulatuslikule uurimistööle, väidetakse raportis, et nutiseadmed häirivad oluliselt klassiruumis toimuvat õppimist, avavad õpilastele tee kübervägivallale ja võivad ohustada õpilaste privaatsust, tehes kõike seda pakkumata olulist kasu õppijatele.

Raportis märgitakse, et umbes iga seitsmes riik maailmas on juba keelustanud koolides nutitelefonide kasutamise, mille tulemusel on neis koolides paranenud õppeedukus, iseäranis õpiraskustega õpilaste puhul.

Pärast raporti ilmumist on paljudes riikides tekkinud laiem ühiskondlik diskussioon selle üle, kuidas kaitsta lapsi ja noori nutiseadmetega seotud ohtude eest ning üha rohkem riike liigub selles suunas, et isiklikke nutiseadmeid ei lubata koolipäeva jooksul kasutada.

Näiteks otsustasid hiljuti nii Holland kui Rootsi muuta koolid nutiseadmevabaks. Prantsusmaal on nutiseadmed olnud koolides keelustatud juba aastast 2010. Kuidas on UNESCO raportile reageerinud Eesti haridussüsteem? Kahjuks mitte kuidagi.

ERR-i uudises rääkis haridusministeeriumi esindaja Helle Hallik, et kuigi nutiseadmete liigtarvitamise ilmingud on Eesti koolides olemas, ei pea haridusministeerium vajalikuks suunata koole isiklikke nutiseadmete kasutamist koolipäeva jooksul keelustama või piirama, pugedes nõnda Eesti haridussüsteemi eripära taha.

Eesti koolid on oma otsustes suhteliselt autonoomsed ning paljudes küsimustes see ongi mõistlik. Kuid kas ka selles küsimuses?

Teadlased ning rahvusvahelised organisatsioonid soovitavad ülemaailmselt meetmeid kasutusele võtta, paljud riigid tegelevad tõsiselt selle teemaga, kuid Eestis teab iga kool ise paremini? Öeldagu siis parem otse välja, et Eesti riik ei taha või ei viitsi selle teemaga tegeleda.

Kuulda ei võeta ka Eesti teadlasi ja eksperte, kes on sellest teemast juba kümmekond aastat rääkinud. Näiteks Eestis 2013-2015 tehtud laste internetisõltuvuse uuringu Digilaps kokkuvõttes öeldakse, et "koolides tuleb soodustada digiseadmete kasutamise selgelt sõnastatud reeglite väljatöötamist ning vastava kommunikatsiooni parandamist kooli ja kodu vahel." Imekombel ei kehti mõnes omanäolises Eesti koolis rahvusvahelised ega Eestis tehtud uuringute tulemused ja ohjeldamatu nutiseadmes olemine ei mõjutagi laste tervist ja heaolu...

Võib-olla peaks koolidele andma vabad käed otsustada ka muude tervist kahjustavate tegevuste tolereerimise suhtes nagu narkootikumide tarbimine või külmrelvade omamine? Olgu rõhutatud, et ma ei räägi praegu digiõppest, mis väärib eraldi põhjalikku käsitlemist, vaid isiklike nutiseadmete kasutamisest koolipäeva jooksul.

Tekib küsimus, kas keegi haridusministeeriumist on üldse UNESCO raportit lugenud või end kurssi viinud viimase aja uuringutega nutiseadmete mõju kohta laste ja noorte tervisele ja heaolule, rääkimata õpiedukusest. Et teha haridusministeeriumi tööd pisut lihtsamaks, toon järgnevalt välja vaid mõned olulisemad punktid, mille kohta uuringuid leida pole teab mis keeruline.

Esiteks on liigne nutiseadmete kasutamine seotud laste ja noorte vaimse tervise halvenemisega. Mida rohkem lapsed ja noored kasutavad nutiseadmeid, seda väiksem on nende psühholoogiline heaolu ja seda enam esineb stressi, depressiooni, ärevus-, sõltuvus- ja unehäireid jm vaimseid probleeme.

Kas meie lastel ja noortel on probleemid vaimse tervise muredega tõusuteel? Jah, paraku on. Kas meil on piisavalt ressurssi, et tegeleda laste ja noorte vaimse tervise probleemidega? Ei, kahjuks mitte. Seda võib kinnitada iga lapsevanem, kes on oodanud kuude viisi, et saada oma lapsele psühholoogilist või psühhiaatrilist abi.

Teiseks on nutiseadmete liigne kasutamine seotud mitmete füüsilise tervise probleemidega. Mida rohkem aega veedavad lapsed nutiseadmetes, seda vähem nad liiguvad ja viibivad värskes õhus, mistõttu on ülekaal, rühiprobleemid, kaela- ja peavalud, nägemisprobleemid jne kerged tekkima.

Uuringud näitavad, et ekraaniaeg ja elektrooniliste seadmete omamine ennustavad oluliselt laste füüsilise aktiivsuse taset ning nutiseadmete kasutamise piiramine suurendab laste füüsilist aktiivsust.

Kolmandaks on nutiseadmete liigne kasutamine seotud laste ja noorte sotsiaalsete oskuste ja suhete halvenemisega.

Aga nutiseadme kaudu noored ju ometi suhtlevad omavahel, kas see pole sama hea kui vanamoodne näost-näkku suhtlemine? Paraku mitte. Mida rohkem aega veedavad lapsed ja noored nutiseadmetes, seda vähem nad suhtlevad inimestega enda ümber, mistõttu jääb vähem aega õppida ja harjutada eluks vajalikke suhtlemisoskusi ja emotsioonide juhtimist.

Sotsiaalmeedia ühendab inimesi vaid pinnapealselt, ühendades meid sageli lahti iseendast ja inimestest, kes viibivad meiega samas ruumis: klassikaaslastest, sõpradest, pereliikmetest. Kuigi sotsiaalmeedia algusaegadel olid paljud teadlasedki optimistlikud ja loodeti, et tänu internetile ei pea keegi end enam kunagi üksildasena tundma, on tegelikkuses asjad läinud vastupidi. Üksilduse epideemia tänapäeva noorte seas võtnud kolossaalsed mõõtmed.

Võiks ju mõelda, et kui palju see ikka mõjutada saab, kui laps lühikese vahetunni jooksul korraks nutiseadmesse kiikab, osa vahetunnist kulub niigi asjade pakkimisele ja ühest klassist teise minekule. Uuringute järgi on vahe suur.

Kas te olete külastanud vahetunni ajal koole, kus nutiseadmete kasutamine ei ole piiratud? Mina olen. See meenutab zombide apokalüpsist. Enamik eksperte soovitab piirata laste ja noorte meelelahutuslikku nutiaega päevas ühele kuni kahele tunnile, kuid kui koolipäeva jooksul pole nutiseadmete kasutamine piiratud, saab laps selle doosi kätte juba vahetundide arvelt.

Neljandaks soodustab piiramatu ligipääs nutiseadmetele küberkiusamist, mis on UNICEF-i hinnangul noorte seas suur probleem ja nii SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuhi Ingi Mihkelsoo kui Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhi Karmen Maikalu sõnul tõsine ja üha kasvav probleem ka Eestis. Uuringud näitavad, et nutiseadmevabades koolides väheneb kiusamisjuhtumite arv teismeliste seas märkimisväärselt.

Viiendaks on piiramatu ligipääs nutiseadmetele seotud õpilaste keskendumisprobleemide, motivatsioonilanguse jt õpiraskustega, mis toovad kaasa alanenud õppeedukuse. Iseäranis tugev negatiivne mõju on piiramatul nutiseadmete kasutamisel hariduslike erivajadustega õpilaste õppeedukusele.

Näiteks ATH diagnoosiga lapsel on põhimõtteliselt võimatu ilma täiskasvanute abita oma nutiaega juhtida, pidev nutiseadmes olek aga võimendab ATH sümptomeid, mistõttu on lapsel veelgi raskem õppimisele keskenduda, tekib nõiaring. Mitmed uuringud näitavad, et koolides, kus kehtib telefonikeeld, saavutavad õpilased kõrgemaid eksamitulemusi ja et madalama sooritusvõimega õpilased saavad keelust kõige enam kasu.

Kuuendaks on nutiseadmete kasutamine seotud privaatsete andmete jagamisega ja mitmesuguste ohtudega küberturvalisusele. Kui laps kasutab vahetunnis nutiseadet, siis kes vastutab tema küberturvalisuse eest? Lubades lapsel vabalt olla nutiseadmes, anname talle ligipääsu kogu internetile ja samal ajal anname kogu internetile ligipääsu lapsele.

Seitsmendaks väärib eraldi väljatoomist, et piiramatu ligipääs nutiseadmetele tõstab oluliselt laste ja noorte internetisõltuvuse riski. Tervise Arengu Instituut uuris 2022 aastal põhikooliõpilaste tervisekäitumist ja sealt ilmnes, et sotsiaalmeedia sõltuvuse sümptomeid esineb Eestis ligi kümnendikul lastest. Nutiseadmed pakuvad 24/7 ligipääsu sotsiaalmeediale ja veebimängudele, mis on disainitud haarama kasutaja tähelepanu võimalikult pikaks ajaks. Laste ja noorte vaimse tervisega tegelevad spetsialistid soovitavad sageli peredel oluliselt piirata laste nutiaega, kuid kui laps võib koolipäeva jooksul vabalt nutiseadmes olla, ei ole võimalik seda soovitust täita. 

Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata ja probleemidest, mis seostuvad laste ja noorte nutiseadmete liigkasutamisega võiks kirjutada terveid raamatuid. Seda on ka tehtud. Näiteks ilmus hiljuti tunnustatud sotsiaalpsühholoogi Jonathan Haidti sulest raamat "The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood Is Causing an Epidemic of Mental Illness" ("Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve põhjalik ümberseadistamine põhjustab vaimse tervise epideemiat"), mida soovitan soojalt lugeda nii haridustöötajatel, poliitikutel kui ka lapsevanematel.

Haidt võtab raamatus kokku paari viimase aastakümne uurimistööde tulemused ning pakub välja konkreetseid meetmeid laste ja noorte kaitsmiseks nutiseadmete liigkasutamise eest. Tema sõnul on koolide muutmine nutiseadmevabaks esimene, kõige lihtsam ja odavam samm, mille ühiskond peaks laste ja noorte vaimse tervise kaitsmiseks ette võtma.

Raamatus viitab Haidt uuringutele, mille järgi on väga probleemsete koolide nutiseadmevabaks muutmine olnud efektiivsem ja oluliselt odavam meede laste vaimse tervise parandamisel kui tervete armeede vaimse tervise spetsialistide ja sotsiaaltöötajate palkamine. See muidugi ei tähenda, et tugispetsialiste poleks üldse tarvis, kuid koolides, kus nutiseadmete kasutamine pole piiratud, saavad koolipsühholoogid, eripedagoogid ja sotsiaaltöötajad tegeleda vaid tulekahjude kustutamisega ega jõua kuigi palju ära teha nende laste heaks, kes vajaksid enam tuge.

Haidti sõnul koolide nutiseadmevabaks muutmisest üksi muidugi ei piisa, kuid see on hea algus. Lisaks tuleks liikuda selles suunas, et lastele ei soetataks nutitelefone enne gümnaasiumi ega lubataks kasutada sotsiaalmeediat enne 16. eluaastat. Samavõrd oluline võimaldada lastele rohkem iseseisvust, vaba mängu ja vastutust pärismaailmas.

Jonathan Haidti raamatust sai USA-s koheselt bestseller ja see on inspireerinud paljusid kogukondi ja poliitikuid üle maailma nende teemadega tõsiselt tegelema. Näiteks on New Yorgi kuberner Kathy Hochul teatanud plaanidest toetada seadusandlust, mis keelustaks koolides nutiseadmed osana ühiskondlikest pingutustest kaitsta lapsi tehnoloogia negatiivsete mõjude eest.

Miks siis ikkagi peaks Eesti riik sekkuma ja hakkama nutiseadmete kasutamist koolides reguleerima üle Eesti? Kas ei võiks see ikkagi jääda iga kooli enda otsustada?

Selle kohta võib välja tuua mitmeid argumente. Esiteks, kui haridusministeerium ei anna välja selgeid ja uuringutel põhinevaid suuniseid selle kohta, kuidas võiks kool hallata isiklike nutiseademete kasutamist, siis on see täiesti juhuslik, kas, millal ja milliste kokkulepeteni mingi konkreetne kool isiklike nutiseadmete kasutamise osas jõuab.

Ka parima stsenaariumi korral kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid, et enamikus koolides olukord paremaks muutuks. Meie laste üha halvenev vaimne tervis ei luba meile sellist luksust. Kui lasta igal koolil ise ja omas tempos selle teemaga tegeleda, siis kulutab see oluliselt rohkem ühist ressurssi nii aja kui ka inimjõu osas.

Igal koolil eraldi ei ole vaja hakata ratast leiutama. Erinevused nutireeglites tekitavad koolide vahel hariduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, sest koolides, kus on olemas selged nutireeglid, on lapsed paremini toetatud kui koolides, kus sellised reeglid puuduvad. Koolide suunamine ühiste reeglite kehtestamisele võimaldaks riigi raha kokku hoida ning haridusse ja vaimsesse tervisesse suunatavat raha paremini kasutada.

Lõpuks oleks ka igal koolil oluliselt lihtsam nutireegleid jõustada ja nende vajalikkust nii lastele kui ka lapsevanematele selgitada, kui selleks tuleks selge signaal riigilt ja kui kõigis koolides kehtiksid sarnased põhimõtted. Ka teadlikud lapsevanemad, kes soovivad oma lapse panna kooli, kus ei lokkaks nutianarhia, ei peaks siis koolide kodukorrast nutireegleid tikutulega taga otsima ja hoolekogudes oma laste eest eraldi võitlusi pidama.

Nüüd ka üleskutse koolidele: palun leppige oma koolis nutireeglid selgelt kokku ja pange need puust ja punaselt välja oma kooli kodulehele. Kui teil nutireeglid puuduvad, siis öelge see ausalt välja. Teadlikud lapsevanemaid on sellest infost vägagi huvitatud ja hääletavad jalgadega.

Haridusministeerium ja koolid on varmad viskama kivi lapsevanemate kapsaaeda ja rääkima sellest, kuidas tuleks tõsta lapsevanemate teadlikkust. Palju rõhutatakse digipädevuste olulisust tänapäeva maailmas, kuid sealjuures jääb digihügieeni osas selgetest meetmetest rääkimine tahaplaanile.

Olles ise paljude erinevate lapsevanematega neil teemadel rääkinud, olen nõus, et lapsevanemate üldine teadlikkus võiks olla parem ning et lapsevanemad vajavad tuge. Olen kohanud lapsevanemaid, kes ei poolda koolides nutiseadmete kasutamise piiramist, sest nad ei pea seda vajalikuks ka kodus või ei suuda oma lastele ise piire seada. Selliseid lapsevanemaid on tõepoolest tarvis eeskätt harida ja toetada ning selles osas peaks appi tulema ka sotsiaalministeerium.

Erinevalt Põhjamaadest pole Eestis tehtud ulatuslikke teavituskampaanaid, mis oleksid suunatud lapsevanematele ja räägiks nutiseadmetega seonduvatest ohtudest ja nende haldamisest.

On ärevaid lapsevanemaid, kes tahavad igaks juhuks oma lapsega 24/7 nutikontaktis olla ja seda muret peab kool tõsiselt võtma. Nutiseadmepiirangud ei peaks kindlasti tähendama seda, et lapsevanemal ei ole võimalik koolipäeva jooksul lapsega kontaktis olla.

Kool võiks lapsevanematele selgitada, et nutitelefon pole koolis vajalik, küll aga on mõttekas soetada lapsele nuputelefon või lihtne nutikell, millel on helistamise ja sõnumite saatmise funktsioon. Kool võib kaaluda eraldi ala loomist, kus lapsed saaksid lapsevanematele helistada või saab laps vajadusel alati helistamiseks õpetajalt luba küsida. Tervislikel põhjustel peaks kool olema valmis nutipiirangutesse tegema ka erandeid. 

Õnneks olen siiski kohanud paljusid lapsevanemaid, kes on nutiseadmete kasutamisega seotud riskidest vägagi teadlikud ja seavad kodus oma lastele selgeid piire. Need lapsevanemad, rääkimata paljudest teadlastest ja vaimse tervise spetsialistidest, ootavad pikisilmi, et koolid ja Eesti riik asuks samuti tegema oma osa.