Vaidlusi keelekorralduse üle on peetud nõnda kaua, kui eesti keelt üldse normitud ja korraldatud on. Ometi pole keelevaidlused oma ajaloos läinud varem nii teravaks, et õiguskantsler avaldab valmidust keeleküsimuste pärast riigikohtusse pöörduda.

Kuigi selle peale tõmbas Eesti Keele Instituudi juht Arvi Tavast tagasi ja lubas, et uus õigekeelsussõnaraamat, mis normeerib avalikku keelekasutust, ilmub ka edaspidi ja seda vanaviisi paberil, siis küsimusi on jäänud üksjagu.

Viimased aastad on keelekorralduse üle käinud avalikud teravad vaidlused, kus ühes otsas on eesti keele õpetajad ja keeletoimetajad, kes leiavad, et keelt on jätkuvalt vaja normida ja anda kasutajatele soovitusi. Teises otsas aga teadlased, eesotsas teie, kes soovisid ÕS-ist kui keelenormist senisel kujul loobuda. Te olete oma seisukohtades aastaid olnud vankumatu, alles õiguskantsler pani teid nüüd hiljuti meelt muutma ja taltuma. Miks?

Väga hea küsimus. Siin põrkuvad teaduslikud küsimused, võiks isegi öelda tootearenduse küsimused, et mismoodi ÕS-i teha, ja juriidilised küsimused.

Meil on ju kehtinud 2011. aastast saadik kirjakeele normi kehtestamise määruse ja keeleseaduse praegused redaktsioonid. Nendest oleme aru saanud sellisel viisil, nagu oleme neist aru saanud. Seal on kirjas, et ÕS on kirjakeele normi alus. Nii me oleme plaaninud teda teha.

Seda, et ÕS ilmub ka paberil, oleme samuti haridusministeeriumiga kokku leppinud juba aasta tagasi ÕS-i ja EKI teatmiku väljaandmise tegevuskavas, nii et seal ei ole midagi uut.

Mis on meie jaoks uus olnud, nüüd tänu õiguskantslerile, on see, et ta on korrigeerinud meie senist amatöörlikku tõlgendust sellest kirjakeelenormi kehtestamise määrusest niimoodi, et see paberversioon peab olema primaarne. ÕS peab ilmuma kõigepealt paberil ja seejärel seda sellele täpselt vastavas veebiversioonis.

Meie varasem, praegu saab selgelt öelda, et ebakorrektne tõlgendus oli, et me saame ta avaldada veebis ja ühtlasi ka paberil. Nüüd on tänu õiguskantslerile selge, et peab olema teistpidi. See on peamine muutus, mis tänu õiguskantslerile nüüd õnnestus meie plaanidesse teha.

See vaidlus selle üle, kas ÕS on kõigepealt paberil või kõigepealt veebis, ei ole ju ainus. See vaidlus on olnud palju laiem ja keerleb ümber Sõnaveebi ja kõikide nende veebisõnastike.

Jah, Sõnaveeb on palju laiem tõepoolest kui ÕS. Ja Sõnaveeb sisaldab nii üldkeelesõnastikke, viimasel ajal küll üldkeelesõnastiku, sest meie mõte on olnud, ja väljaspool kirjakeele normi on endiselt (ja seda nüüd kinnitavad mitte ainult meie oletused, vaid ka kasutaja uuringud), et kasutajal on hea, kui ta saab kogu info ühest kohast. Et ta ei peaks otsima eri kohtadest, et ta ei peaks võõrsõnu vaatama võõrsõnade leksikonist, vaid ta saaks ühest kohast vaadata kogu infot eesti keele kohta.

Lisaks üldkeelesõnastikele on meil seal ka oskussõnastikud, millest enamust ei koosta meie ise, vaid terminikomisjonid, erialaspetsialistid, kes seda on alati teinud. Nüüdne Sõnaveebi tehnoloogiline täiendus on see, et nad on kõik ühest kohast kättesaadavad. Ja seegi annab kasutajale parema võimaluse leida ka oskuskeele infot ühest kohast.

Te olete keeleteadlane. Teadlase loomuses peaks olema võime tunnistada vigu. Mis vigu teie selles protsessis teinud olete?

Üks on juba see mainitud juriidilise tõlgenduse viga, et oleks võinud õiguskantsleriga omal initsiatiivil varem konsulteerida või lihtsalt mõne õigusbürooga. Et kuule, "aita meil tõlgendada seda kirjakeele normi määrust".

Üks viga, mida tahaksin mainida, on sellesama vea enda teemaline. See, et milles seisneb teadlane olemine või milles seisneb teadus. Teadust on ju mitut sorti. On olemas kõvad teadused, loodusteadused, on olemas palju pehmemad teadused, on olemas ka õigusteadus näiteks, ja siinkohal olulisena ka keeleteadus. Ja nende kombed erinevad, nende metoodikad, samuti nende suhtumised täpsusesse, erinevad. Minul on olnud see lähenemine, mida praegu tõepoolest võiks täitsa veaks nimetada, et ma olen üritanud läheneda loodusteaduslikult.

Teil on ju ka arvutiteadlase taust.

Jah, seal ma ei andnud kohe kindlasti teadlase mõõtu välja, aga jah, esimene haridus on tehnikaülikoolist IT-alal.

See mõtteviis, mis sealt kaasa tuli. See matemaatilise mõtteviis, et kui räägime näiteks sellest, kas luiged on valged, siis muidugi teame, et luiged on valged. Ja siis ootamatult leitakse kuskilt Austraaliast üks must luik. Matemaatiku mõte selle kohta on, et väide, et "luiged on valged", on ümber lükatud. Normaalse inimese jaoks loomulikult luiged on edasi valged. Mis siis, et sealt Austraaliast üks must leiti.

Samamoodi võib läheneda ka keelele. Ma olen üritanud kogu aeg keskenduda huvitavatele juhtumitele. Et muidugi me saame üksteisest aru. Enamus ajast me saame üksteisest aru, huvi pakuvad justnimelt need juhtumid, kus ei saa või siis vastupidi.

Enamasti põhineb arusaamine sellel, et teine kõneleja kasutas sõna, mille tähendust ma tean. Peaaegu alati on niimoodi. Aga mõnikord ma saan aru ka asju, mida ta ei öelnud. Mõnikord, kui ta eksib sõnaga, ma saan ikka aru, mis ta tegelikult mõtles. Ma saan aru, et ta eksis sõnaga ja mis oleks olnud see õige sõna.

Mõnikord saan aru, kui teine kasutab irooniat, mõnikord ma saan aru, kui teine valetab, mõnikord saan aru, kui teine teadlikult üritab rääkida teemast mööda.

Need huvitavad juhtumid, need mustad luiged, mida on intellektuaalselt huvitav uurida, on olnud minu tähelepanu keskmes ja ma olen üsnagi ignoreerinud seda, et enamasti on luiged valged.

See on olnud selgelt viga, et ma olen inimestega, kes Kadrioru pargi luigetiigi ääres vaatavad, et näe, "luiged on valged", ma olen neile pidanud vajalikuks hakata seletama, et "tead, Austraalias on üks must ka". Et "tegelikult sa eksid, kui sa ütled, et luiged on valged, Austraalias on üks must."

See on viga, mille, tegemist ja ka parandamist ma nüüd praegu tänu õiguskantsleriga peetud jutuajamistele, mida on olnud rohkem kui üks, jälgin iseenda õppimisprotsessi reaalajas.

Taipan asja, mida muidugi oleks võinud taibata varem, minust võimekamad tõenäoliselt taipavad selliseid asju kiiremini, aga mulle jõudis see taipamine kohale praegu. Õiguskantsler, kes on ise öelnud, et tema hea keeletaju pärineb suurest lugemusest lapsena, kes päris põhjalikult mõtleb nendes küsimustes kaasa – tema on olnud üks nendest, kes on mul seda taibata aidanud. Ja neid inimesi on veel.

Olles natuke seda tähelepanu saanud ja siis otsinud meetodeid, kuidas sellega toime tulla, siis olen otsinud mentoreid mujaltki. On üsna levinud asi, mida siis vanemad ja targemad inimesed mulle ütlevad, et "kuule tule paremini toime ebakindlusega, et kui sina tahad olla täpne, tahad selle ühe musta luige leidmise järel olla täiesti täpne, et ei ole niimoodi, et luiged on valged, siis harju ära sellega. Inimeste jaoks üldiselt on halle alasid, üleminekuid. Ka seadustes on lünkasid, ka keeles on lünkasid. ÕS ei reguleeri kaugeltki kõiki keeleküsimusi. Tule lihtsalt toime."

Näete siin vastuolu ka, et Eesti keele Instituudi direktorina ja ÕS-i väljaandjana peaksite te keskenduma just nendele valgetele luikedele, sellele normeeritusele.

Kõigepealt täpsustaksin, et Eesti Keele Instituudi direktorina ei anna ma ÕS-i välja. Tähendab, kui ma tegeleksin oma põhitööga, siis ma ei oleks praegu siin, siis ma ei tegeleks ise kommunikatsiooniga, ma ei tegeleks ÕS-i sisuga, vaid ma juhiksin sellega tegelemist.

See, et ma sellega ise oma väikeste valgete näpukestega tegelen, pärineb minu taustast. Ma olen ka sõnastikusüsteemidega, sõnastike arendusega ka teaduse ja arenduse mõttes tegelenud.

Ja sellepärast jäänud sinna teema juurde ka direktori ametis. Kaugeltki mitte kõigi ülejäänud EKI teemade juures ma sellise tihedusega ei ole, vaid pigem piirdunud sellega, et mul on ju osakonna juhataja olemas, kes sellega tegeleb. Temal on omakorda need sisutöö tegijad.

ÕS-iga olen rohkem seotud lihtsalt oma tausta tõttu. Ja tõepoolest, kui nüüd vaadata EKI funktsioone, siis EKI ühest küljest on riigi teadus- ja arendusasutus.

Teisest küljest on EKI on haridusministeeriumi süsteemis rakendusüksus.

Seesama asutus, tal on kaks funktsiooni. Ja need funktsioonid on suhteliselt erinevad. Nii selle tegevuse iseloomu kui ka selle tegevuse edukaks tegemiseks vajaliku mõtteviisi või eelduste poolest. Seda siis ka konkreetsete inimeste tasemel.

Inimeste kohta samuti tuleb täpsustada, et meil ei ole eraldi inimesi, kes tegelevad praktiliste ülesannetega ja inimeste inimesi, kes teevad teadust.

See on teadusarendusasutustes üldiselt niimoodi, et näiteks direktor loetakse akadeemiliseks töötajaks, juhul kui ta avaldab teaduspublikatsioone.

Mina juhtumisi avaldan, seetõttu mind loetakse. On ju ÕS-i tegijad samamoodi, mõned neist avaldavad, mõned mitte. Ja see tähendab, et teadusega ei tegele kaugeltki mitte kõik töötajad ja ÕS-i koostamisega ei tegele kaugeltki mitte kõik töötajad ka selles osakonnas, kes siis ÕS-i koostab. Seal on üsna suur ülekate.

Samuti on viimastel aastatel kõvasti tihenenud infovahetus nende eri liiki töötajate vahel. On ühised koosolekud, räägitakse omavahel, kooskõlastatakse asju, õpitakse siis selle nii-öelda teise poole või teist sorti töötajate kogemusest, teadmistest. Kõigi ühine soov on edasi liikuda nii teaduse kui ka ÕS-i koostamisega keelekorraldusega, nende rakenduslike tegevustega.

Aga te läksite Eesti Keele Instituuti reformima. Te tahtsite tegeleda nende üksikute mustade luikedega. Nüüd on teie algsed plaanid põhja lastud, kas te tunnete end läbikukkununa? Mis pärand teie ametiajast jääb?

Kui oli minu valimise koosolek, siis üks täiesti õigustatud küsimus oli – sul ei ole üldse juhtimiskogemust, et kuidas sa seda mõtled? Minu vastus oli, et ma plaanin viie aasta pärast väga palju parem juht olla kui praegu. Ja see on täiesti õnnestunud. Ma olen juhtimise kohta, inimsuhete kohta, inimloomuse kohta väga palju uut teada saanud. Ma arvan, et ma juba praegu kolm ja pool aastat pärast ametiaja algust olen väga palju edasi arenenud nii mõneski küsimuses. Seda läbikukkumiseks nimetada on minu meelest tarbetu.

Aga seda ta siiski seal teha ei ole saanud, mida te lootsite?

Ikka olen, muidugi olen.

Meil on kaks suurt uut osakonda. Meil on uusi tegevusi, meil on üsna jõuliselt arenev organisatsioonikultuur. Meie positsioon ühiskonnas ja lihtsalt riigisüsteemis muudkui paraneb. Meil on järjest rohkem ülesandeid, mida meil varem pole olnud. Nii et see reformimine ei käi nagu ka ÕS-i tegemine ei ole kaugeltki ainus tegevus EKI-s. Võiks isegi öelda, et mitte põhiline tegevus. Põhiline tegevus on eesti keele kaitsmine ja hoidmine.

See reformimine, mis ma teen, ei ole üldsegi seotud ÕS-iga. See on pigem seotud EKI struktuuriga, EKI organisatsioonikultuuriga, EKI nähtavusega ühiskonnas. Laiemalt on EKI eesti keele kaitsmiseks, hoidmiseks ja arendamiseks seatud organisatsioon, selle kaudu tegeleme ka eesti keelega.

Te olete nii paljude emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate pulssi viimasel ajal tõstnud. On teie pead ka tuldud nõudma?

Emakeele õpetajate poolt?

Avalikkuse. On need siis mingisugused seltsid või liidud.

Emakeeleõpetajad on päris rahumeelsed inimesed. Nad väga verejanulised ei ole.

Selles mõttes, et teie jalgealune on hästi tuliseks tehtud. Tajute te ise seda? Kuidas see teie jaoks on realiseerunud?

Ei taju üldse. Ma tajun, et olen saanud kõvasti tähelepanu, mis on minu jaoks uus ja huvitav kogemus ka siin raadios käia.

Ja see on minu meelest kasulik eesti keele jaoks. See, et emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad üldse tegelevad selle asjaga – nende nähtavus selle käigus kasvab. Samuti EKI nähtavus kasvab.

Eesti keel – ta on natuke üldrahvalik teema. See on üks nendest teemadest laste kasvatamise ja auto juhtimise kõrval, mille kohta kõik kõike teavad. Aga nagu on ka praegu toimuva humanitaarteaduste aastakonverentsi käigus kuulda olnud, isegi teistelt humanitaaridelt, et inimesed ei ole üldse kuulnud kogu sellest teemast.

Inimesed ei ole päris tükk aega mõelnud üldse eesti keele peale. See, kui nad siis kuskilt juhuslikult kuulevad, isegi kui nad kuulevad seda niisuguses skandaali vormis, et siis see on eesti keelele kindlasti kasulik.

Ajakirjanduse loogika on ju selline, et negatiivsed ja vastuolulised teemad levivad palju paremini kui positiivsed. Kui me lihtsalt räägiksime kogu aeg, et eesti keelt on vaja kaitsta ja hoida, siis kõik noogutavad kaasa. Aga see, et nüüd keel on saanud tähelepanu, samamoodi näiteks metsandus on saanud tähelepanu, praegu just saab üks kirik tähelepanu. Sellised asjad kindlasti aitavad ühiskonnas asju paremini teadvustada ja ma ei taju mingisugust erilist negatiivsust ka enda jaoks.

Kas te selle musta luige otsija ja teadvustajana tunnetate ennast loomult mässaja anarhistina?

Ei tunneta. See on selles mõttes huvitav küsimus, et see vastus ei ole triviaalne. Midagi sarnast küll, aga ma ei ütleks "mässaja anarhist". Ma pigem ütleks "matemaatik", kui see nüüd kuidagimoodi kokku läheb kuulajate peades.

Kui kuulaja jaoks on selge, mismoodi matemaatik ja anarhist on sarnased, siis ma nendest kahest tajun ennast matemaatikuna. Mõtteviisi poolest, mitte matemaatiliste võimete poolest, mitte teadmiste, oskuste poolest, vaid mõtteviisi või selle elufilosoofia poolest. Minu jaoks väljendub see selles, et ma tahan põhjusi teada. Ma tahan aru saada. Ma ei taha leppida. Eriti mitte ülevalt antud korraldusega, et nii on, vaid ma tahan aru saada, miks nii on. Ma tahan uurida.

Kui öelda näiteks, et inimesed saavad mingist sõnast mingit moodi aru, siis ma ei taha sellega leppida, et saavad ja punkt. Ma tahan minna tänavale, istuda trammis ühe inimese kõrvale ja küsida, kuidas sina sellest sõnast aru saad. Ma tahan inimesele elektroodid pähe panna ja mõõta, kuidas ta sellest sõnast aru saab. Mitte lihtsalt leppida sellega, et nii on ja kõik.

Ehk siis pigem põhjusega mässaja?

Minu mässamine võib olla seisneb selles, et ma otsin põhjust. Kui normaalne inimene rahuldub, et "ah-ah, nii on, mis siis?" siis ma: "aa, väidad, et nii on, jah? Miks sa väidad? Mis sa veel väidad, millega sinu väide korreleerub sinu muude väidete hulgas? Millel sinu väide põhineb, kas sul andmeid on, minul ei ole andmeid, kas sul on?" Sellisel viisil oleksin nõus, et minu mässumeelsus väljendub.

Aga emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad, kes keskenduvad nendele valgetele luikedele, kui me selle kujundiga jätkame, on nad teie silmis liiga konservatiivsed, tagurlikud?

Kindlasti mitte.

Keeleteadus on küll arenenud, see on suhteliselt noor teadus. Ainult sadakond aastat on võimalik niisugust ehtsat keeleteaduseks nimetatud või ennast keeleteaduseks nimetavat keeleteadust ajaloos jälgida. Ja selle aja jooksul ta tõepoolest on arenenud sellelt, et kui alguses tajuti keelt süsteemina, mis asub väljaspool inimest, siis nüüd viimase 100 aasta jooksul on üha enam tähelepanu pööratud kõnelejatele, nendele inimestele ja sellele, mis nende peades toimub.

Miks inimene selliseid sõnu kasutab, miks ta neid sõnu just niimoodi mõistab või miks ta neid sõnu just nimelt ei mõista, kuidas see on seotud tema ülejäänud kognitiivsete protsessidega, kuidas keel üldse tekkinud on? Liigi mõttes, inimese kui liigi mõttes, kas inimese ajuehitus on tingitud sellest, et tal on keelt vaja läinud või vastupidi – on keel kujunenud selle järgi, missugused võimed on meie ajul või on nad kujunenud kuidagi koos? Et keelelised võimed ja muud võimed on ajul kujunenud käsikäes.

Samuti lapsel, et mismoodi laps keelt omandab, kuidas on võimalik, et kui lugeda mingi teismelise sõnavara kokku umbkaudu ja jagada see ära tema elatud päevade arvuga, siis saame, et ta on oma elu jooksul keskmiselt omandanud umbes 30 sõna päevas.

Kuidas see võimalik on, kui ise täiskasvanuna proovime, siis ega naljalt ei õnnestu. See on ikka päris põhjalik õppimistöö, et niimoodi teha. Aga kuidas laps need omandab? Samas lapsele ju keegi ei seleta nende sõnade tähendusi. Selliste küsimuste paremaks seletamiseks on keeleteadus järjest otsinud uusi võimalusi.

Just nimelt nende mustade luikede. Tõepoolest paistab niimoodi, et kuskil väljaspool meid on üks keel, mida me omandame, keel on enne meid, keel on meile kuidagi väljastpoolt antud. Selle lähenemisega on väga raske endale ära seletada, kuidas keel tekkis, sest kui ta kuskilt väljastpoolt anti, kui me just ei usu, habemega vanameest pilve peal, siis kuskilt pidi see keel tulema. Ja juhul kui ta tuli evolutsioonilisel teel niimoodi tasapisi, siis seda on vaja kuidagi seletada. Lapse keeleomandamist on vaja kuidagi seletada.

Seda, et samast tekstist on mingi bürokraatlik tekst, näiteks tädi Maali ei saa mitte sõnagi aru. Aga teine bürokraat saab väga hästi aru. Või geenitehnoloogia-alane tekst, kui ta on lihtne geenitehnoloogia-alane tekst, siis esimese kursuse geenitehnoloogia üliõpilane saab aru. Kui ta on keeruline, siis ei saa. Saab aru ainult see geenitehnoloogia professor. Kuidas see nähtus võimalik on?

Sama teksti on võimalik tõlgendada erinevalt, võime minna ju ka ilukirjandusse. Kuidas on võimalik, et pädevad kirjanduskriitikud on täiesti erineval arvamusel ühe teose olemusest või headest ja halbadest külgedest?

Selliseid äärealasid on keeleteadus järjest rohkem hakanud seletama sel teel, et on pööranud rohkem tähelepanu inimesele.

Jällegi viitan, kuna siia saatesse tulekuks jooksin ära humanitaaria aastakonverentsilt. See humanitaaria valdkond, seal sisaldub see "hum", mis viitab inimesele. Humanitaariasse, eriti siis keelega seotud humanitaarvaldkondades, on viimasel ajal seda inimest väga palju rohkem juurde tulnud.

Kooli õppekavad on arusaadavalt konservatiivsed. Nad ei saa muutuda iga päev, kuigi teadustulemusi ilmub iga päev. Selle põhjal, kui keegi on kuskil mingi psühholingvistilise katse läbi teinud ja jõudnud tulemusele, et "oi näe, siin ajus on mingi sopike, millest me varem teadlikud ei olnud" – seda ei saa kirjutada järgmisel päeval kooliõpikutesse. Selles mõttes on küll kooliõpetus vältimatult ja ilmselt ka taotluslikult konservatiivne.

Ja see, et koolis on nüüd tervet seda suunda, mis on keeleteaduses valdav, olnud alates 1970-ndatest, et seda on vähevõitu. See on tõepoolest asi, millega tegeletakse ka Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis, kus õpetajaid ette valmistatakse, et õpetajad selliste suundadega paremini kursis oleksid, neid oma õppetöös kasutada saaks.

Kust tuleb kantseliit? Kes mõtleb välja selliseid jubesõnu nagu "rohemassiiv" või "vooluveekogu" kui meil on ometi olemas kaunid eestikeelsed sõnad "mets" ja "jõgi"? Miks kellelegi tundub, et need jubedad moodustised annavad paremini edasi mingit mõtet, kui sõnad, mida kõik mõistavad?

Mul on lausa kolm vastust.

Kõigepealt sõna "jube". Jubedus on vaataja silmades või kuulaja kõrvades. Ma olen üsna kindel, et nende sõnade väljamõtlejate jaoks need sõnad ei ole jubedad. Vastasel juhul nad ei oleks neid ju välja mõelnud.

Kas oli neid vaja üldse välja mõelda?

See on minu vastuse järgmine osa.

See on seesama, millest enne rääkisin geenitehnoloogia professoriga seoses. Ühiskond ei ole homogeenne, kõik inimesed ei ole ühesugused. Ühiskonnas on grupid, kellel on mingeid sisemisi väljendusvajadusi.

Arstidel on omavahel rääkida vaja asjadest, millest nad patsientidega ei räägi või millest nad patsientidega ei oska rääkida. Meditsiiniteadlastel on vaja omavahel rääkida asjadest, millest nad arstidega ei räägi. Ühiskonnas on selliseid gruppe, kelle sisemisi väljendusvajadusi või sisemisi täpsuse vajadusi sealt grupist väljapoolt on väga raske tajuda.

See "vooluveekogu". Mulle tundub igati mõistlik termin selles mõttes, et kui me tahame kokku võtta igasugused veekogud, kus midagi voolab, mitte ainult jõed. Muidugi kui sedasama juriidilist dokumenti või haldusakti, kus need sõnad esinevad, hakata seletama lapsele, siis võib talle öelda "jõed ja muud sellised asjad".

Kui selles seltskonnas, kust see sõna pärit on, on vaja selgelt vahet teha selliste veekogude vahel, kus vesi voolab ja selliste vahel, kus vesi ei voola, siis nimetada ühte neist "vooluveekogudeks" tundub igati loogiline – võtta sinna kokku kõik jõed, ojad, kraavid, nired, ma ei tea, mis asjad seal veel esinevad, mina ei ole selle eriala kogukonna liige, et ma teaksin, mis sinna alla käivad. Aga terminoloogias või oskuskeeles on üsna üldine see tõdemus, et täpsusvajadusi on erinevaid, isegi selle eriala sees.

Minu arvates oleks tore, kui needsamad ametnikud või teadlased suudaksid rääkida oma erialast ka niimoodi, et esimese klassi laps aru saab ja kasutada sealjuures tõenäoliselt sõna "jõgi". Vajadusel seletada pikemalt, et "jõed ja muud sellised veekogud, kus vesi voolab."

Aga me ei saa eitada, et neil omavahel on vaja ka täpsemat ja lühemat väljendusviisi. Ei ole mõtet, et nad omavahel hakkaksid seletama, et "jõed ja muud veekogud, kus vesi voolab."

See on täpselt see, mille vastu, mitte ainult eesti keeles, vaid kogu niisuguste väikeste ohustatuna tajutavate keelte kõnelejaskonnad võitlevad. Selle nimi on valdkonna kaotus. Ja see oht seisneb selles, et kui oma keeles ei ole mingi mingi eriala kitsaste mõistete tähistamiseks sõnu, siis hakatakse kasutama mõne domineeriva võõrkeele omi.

Et kui meil ei oleks seda "vooluveekogu", mida tollel väljendujal tarvis oli, siis ta oleks seal asemel öelnud tõenäoliselt midagi ingliskeelset. Ja see ei ole see, mida me tahaksime. Seetõttu on tarvis kõik need kõigi nende erialade, kõigi nende imelike, kummaliste, spetsiifiliste, võib-olla ühe-kahe esindajaga erialade termineid ka eesti keeles, et me saaksime kõigist asjadest rääkida eesti keeles. Mitte ainult nendest, millest esimese klassi laps aru saab.

Teie hinnangul ei ole vaja eesti keelt kantseliidi eest kaitsta, vaid sellel on oma nišš ja see on vajalik.

Jah, see oli kolmas vastus sellele kantseliidi küsimusele.

Kantseliidi enda definitsioon on ka kahtlane. Kantseliidiks on nimetatud sellist keelt, kus täpsuse vajadus ei ole mitte ehtne, vaid järeletehtud. Ametnike hulgas tajutakse juriste sellise nagu prestiiž kõrgemal seisva klassina. Ja kuna juristidel on tarvis väljenduda täpselt ja nemad kasutavad oma juuraterminoloogiat, mis samuti ei ole esimese klassi lapsele arusaadav või on arusaadav vigadega. Siin on ju palju näiteid, kui võlaõigusseadus tuli, siis ametiühingud pahandasid, et "meie ei ole kellelegi midagi võlgu", nad ei lähtunud mitte sellest juuratermini tähendusest, vaid lähtusid selle sõna üldkeelsest tähendusest.

Ja siis need ametnikud, kui nad vaatavad, et "jurist – ilusti riides, tähtis, saab palju palka ja räägib niimoodi". Siis nad hakkavad teda jäljendama lihtsalt rääkimise viisi. Et kui jurist räägib niimoodi, et laps aru ei saa, äkki ma siis pean ka rääkima. Äkki ma niimoodi tõstan ka enda tähtsust, juhul kui ma käitun samamoodi, räägin samamoodi, riietun samamoodi nagu jurist, et siis ma olen ka natuke nagu nemad. Tegelikku vajadust seal taga ei ole.

Tegelik vajadus seal haldusaktis või seaduses on see, et see oleks piisavalt täpne. Ta ei pea olema täiesti täpne. Piisab, kui ta on piisavalt täpne ja sealjuures mida arusaadavam, seda parem.

Kui nüüd rääkida täpselt keeleteaduse terminites, siis kantseliit on kahjulik. Nõus. Samas mitte iga erialakeel ei ole kantseliit. See, kui geneetikutel on tarvis omavahel rääkida geneetikast niisuguste terminitega, millest kumbki meist aru ei saa. See on asi, mida tuleb mitte ainult taluda, vaid vastupidi, kaasa aidata, sest meie eesmärk on, et kõigil erialadel, ka geneetikas, saaks rääkida omavahel eesti keeles. 

Aga probleem on just ju seal, kus need erialakeeled peaksid kõnetama või siis nende erialakeelte esindajad peaksid kõnetama laiemaid masse. Ehk siis nad peaksid just nimelt piltlikult öeldes esimese klassi lapsele arusaadavalt rääkima.

Jaa, seal on probleem ja see on üks terve valdkond, mis Eestis on paraku üsna vähe levinud – täiskasvanute kirjutama õpetamine. See on ingliskeelses maailmas väga levinud. Idufirmade hulgas on spetsiaalsed konsultandid olemas. On terve majandusvaldkond – inimeste esinema ja kirjutama õpetamine.

Peamine sõnum, mis nendel kursustel antakse, on see, et arvesta oma kuulajaga. Kui sa räägid esimese klassi lapsele, siis räägi esimese klassi lapsele. Ära ütle, seda, mida sa tahad öelda, vaid ütle seda, mida tema tahab kuulda.

Ja see valdkond on Eestis palju vähem esindatud kui seal ingliskeelses maailmas, ja minu meelest ta võiks olla palju rohkem esindatud. Me võiksime sellest rohkem rääkida. See on natuke ka seotud sellega, mis on emakeeletundide või eesti keele tundide sisu üldhariduse või mis on eesti keele kursuste sisu kõrghariduse nendel erialadel, mis ei ole eesti keel.

Tegelikult on ju väga palju kommunikatsiooniinimesi, nii riigiasutustes kui ka ettevõtetes, aga just eeskätt riigiasutustes. Kohati mitukümmend inimest ühe ettevõtte palgal. Nende töölõik, muuhulgas peakski olema see, et nad tõlgivad oma valdkonna sõnumid laiadele massidele arusaadavaks.

No just nimelt "peaks" olema. Inimvõimed on paraku lõplikud ja see, kui inimese ametinimetus on midagi, ei tähenda, et ta tingimata teeb seda olümpiavõitja tasemel. Ta teeb seda tõenäoliselt hästi. Ta teeb seda kindlasti oma võimete piires, aga väga paljud meist ei ole omal alal maailma tipud. Ka kommunikatsiooniinimesed, ka teadlased. Ka sellised teadlased, kes on aru saanud, et populariseerimine on vajalik, kes sellega pidevalt tegelevad – ka nemad pidevalt otsivad seda.

Me pidevalt otsime seda viisi, kuidas oma valdkonnast rääkida niimoodi, et inimesed aru saaksid. Ja seal on täitsa konkreetsed tehnikad – vähenda abstraktsest, hoidu erialaterminitest. Teadlik pingutus kogu aeg.

Ja siis mõned needsamad kommunikatsiooniosakondade inimesed on sel alal profid, nad on sel alal rohkem koolitatud. Suur osa sellest, mis nad teevad, on, et nad jagavad seda koolitust edasi. Nad võib-olla ei teegi ise seda teksti korda, vaid nad õpetavad seda erialainimest, et, "selle koha peal läheb natuke rappa ja paranda siin".

Teine mure, mis keelt sageli risustab, on see, et teismelised kasutavad väga palju estonglish'it ehk see on selline inglise keelest põimunud keelekasutus, kuigi eesti keel on ju väga rikas keel. Meil on kõik need sõnad olemas. Miks ikkagi tundub noortele, et sellises pool-eesti ja pool-inglise keeles väljendumine on parem?

Kaks põhjust tuleb kohe pähe. Üks on see, et noorte lugemus tänapäeval on sageli ingliskeelne. Ja pahatihti ei pärine mitte raamatutest, vaid sealtsamast nutiseadmest, mängudest.

Lugemusega ma mõtlen igasugust keelelist sisendit. Kui öelda sõna "lugemus", siis inimesel kohe seostub Tammsaare, just nimelt klassikaline romaan. Aga et seesama keeleline sisend, mis inimese väljendusvõimet mõjutab, pärineb ka sellest, et ta toksib mingisuguseid tekstisõnumeid arvutimängu teisele osalejale kuskil mujal riigis. See seisneb selles, et tarbitakse üsna kiiret ja lühikestest juppidest koosnevat videosisu, sageli mitte eesti keeles.

Ja nüüd see inimest tähtsustav keeleteadus on praegu üsna üheselt sellisel seisukohal, et keelt õpitakse sisendist. Keel ei ole kuidagi valmis meie peas, ei ole kaasasündinud, ei pärine kuskilt väljastpoolt, vaid et seda me moodustame ise pidevalt selle keelelise sisendi põhjal, mida me iga päev saame.

Ja kui see sisend on nüüd, kas kuidagi vaesem, kasvõi oma hulga poolest, et praegu tarbitakse vähem keelelist sisu kui 50 aastat tagasi või kui mina noor olin, ja see mina käib igaühe kohta eraldi. Igaüks mäletab enda nooruse aega, kuidas me siis raamatuid lugesime. Ja siis vaatame nüüd oma lapsi – nad ei loe. "Noorus on hukas", eks ole.

Muutused on toimunud ja need muutused mõjutavad ka seda, missugune keelemudel inimesel peas on. Ja meelega kasutan sõna "keelemudel", sest need suured keelemudelid – need, mida tänapäeval tehisintellektiks nimetatakse, töötavad ju täpselt samamoodi, et söövad sisse kõike teksti, mida neile antakse ja siis selle põhjal moodustavad mingi arusaama keelest. Laps – täpselt samamoodi, kaasa arvatud siis suur laps.

Teismeline, kui ta on näinud peamiselt videomängude käigus toimuvat kiirsuhtlust inglise keeles, siis seda ta oskab palju paremini kui meie. Aga tõepoolest, siis ootamatult selgub õhtusöögilauas, et ta mõne täiesti tavalise eestikeelse sõna tähendust ei tea. Selle vastu aitab lihtsalt eestikeelne lugemus.

Just eile konverentsil kuulasime ettekannet, kus oli uuritud emakeeleõpetajate suhtumist kõigesse, mis emakeele õpetamist puudutab ja üks küsimus oli see, et kas te lubate lastel lugeda inglise keeles. Ja õpetajad siis jagunesid. Osa ütles, et, "jah, las loevad, peaasi, et nad eesti keeles loevad, las loevad inglise keeles ka". Aga leidus ka emakeeleõpetajaid, kes otseselt keelasid inglise keeles lugemist sellesama pärast, et lapsel on ju piiratud hulk tunde ööpäevas. Kui ta inglise keeles loeb, siis ta järelikult loeb vastavalt vähem eesti keeles. Ja teiseks sellepärast, et see ingliskeelne sisend samuti mõjutab natukene seda mudelit, mis inimesel on eesti keele kohta.

Kui varasematel sajanditel on meie keelt kujundanud kõik, kes meid on rõhunud, alates rootslastest ja sakslastest, lõpetades venelastega, siis kas nüüd on inglise keel see, mis tuleviku eesti keelt hakkab mõjutama?

Ta mõjutab juba praegu ja ta mõjutanud juba mõnda aega. Meil on ju päris vanu inglise laene, mille kohta isegi enam ei mäletata, et need inglise laenud on. Nii et, see protsess töötab kogu aeg.

Eks siin ole ka ju vabatahtlikkust, et see ei ole rõhumine, mis keelt mõjutab. Rõhumine muidugi oli või on – kuidas seda võtta. Poliitiline rõhumine ei saa otseselt mõjutada keelt.

No venestamispoliitika saab vägagi keelt mõjutada, mida üritati meie peal ikkagi toime panna.

Nojah, keele valikut, et vahetada eesti keel vene keele vastu välja – seda küll jah.

Juurida välja murded.

Jah, seda ka. Kuigi murrete välja juurimisega hakati tegelema palju varem, eelmise omariikluse ajal. Seal olid ka selged ja tegelikult arusaadavad põhjused. Rahvuse ehitamine, et me oleme koos tugevamad kui ükshaaval. Teeme parem ühe ühise keele – oli sealne mõte.

Eks ta tuli välja niimoodi, et seda tänapäeval hinnatakse natuke teisiti, kui tol ajal sooviti. Kui tolleaegsed murdeväljajuurijad teaksid praegust olukorda, siis nad tõenäoliselt ei oleks seda ette võtnud.

See poliitiline rõhumine või üldse mingisugused välised tingimused ei saa keelt mõjutada vahetult. Nad saavad seda mõjutada ikka ainult meie tahte kaudu.

Ma pean seda silmas, et me elasime sakslastega kõrvu ja see tõi meile väga palju saksa laene. See, et me elasime venelastega kõrvu, tõi meile väga palju venekeelseid laene.

Jah, seda muidugi. Kõrvu elamine on üks asi, poliitiline režiim on teine asi. Kui elame kõrvu ühe sõbraliku naabriga, siis sealt on palju lihtsam sõnu laenata kui siis, kui see on aktiivselt vaenulikuna tajutav naaber.

Mõlemal juhul jõuab neid sõnu ikkagi keelde.

Jõuab. See on jällegi üks nendest küsimustest või juhtumitest, millega keeleteadus tegeleb, et miks mõnikord jõuab ja mõnikord ei jõua. Või millest sõltub mingi laenu tulek. Veelgi enam – millest sõltub selle laenu püsimajäämine või kodunemine keeles.

Samuti teadliku terminiloome tulemuste kodunemine. Sadakond aastat tagasi tehti aktiivselt ka uusi eesti omasõnu juurde. Tehistüvesid lihtsalt, et millest nende käibeleminek sõltub või kuidas saavutada seda, kuidas teha neid juurde niimoodi, et need käibele läheksid. See on ka ju täiesti empiiriline küsimus.

Eestlased ei ole oma olemuselt väga vastuvõtlikud või külalislahked. Näiteks kui üks eestlane läheb teise külla elama, teisele saarele, siis ikka aastakümneid on ta justkui mujalt tulnud. Teda omaks naljalt ei võeta. Kui kiiresti me sõnu omaks võtame ja tunnistame, et see on nüüd eesti sõna, kuigi ta on laensõna, et ta kaotab ära need algsed tunnused, et me enam ei saagi võib-olla aru, et see on laensõna. See väga oleneb sõnast ja see oleneb ka sellest, kas see sõna sobib eesti keele süsteemi või mitte.

Tegelikult tehakse vahet võõrsõnadel ja laensõnadel. Vähemalt üks võimalik käsitlus keeleteaduses on niisugune, kus laensõna on see sõna, mis on mujalt pärit ja võõrsõna on see sõna, mis on struktuurilt võõras. Algab g, b, d-ga, sisaldab järgsilbis o-tähte, rõhk on järgsilbil, f ja š on sees ja muud niisugused tunnused.

Need tunnused saavad aja jooksul kaduda ja neid tunnuseid on üritatud, tuleb tunnistada – olen isegi üritanud ka nende kadumisele kaasa aidata. Kunagi üheksakümnendatel oli üheaegselt probleem katusega susisevate kirjutamisega klaviatuurilt ja IT-terminoloogia loomisega, et kippus olema ingliskeelne. Ja siis peaaegu ainuke sõna, mis sisaldas katusega susisevaid, oli "režiim" – keeruline väljagi öelda korrektselt heliseva ž-ga.

Mõtlesime Vello Hansoniga, et võõrsõnad ju muganevad. Režiim s-iga kõlab nii valesti. Sel ajal, kui need need punased levinud aedviljad olid veel tomaadid, siis oleks väga kummaline olnud, kui keegi oleks "tomat" öelnud. Samamoodi sellega.

Aga siis Krista Kerge seletas mulle ära, et kuule, nii ei saa, et esiteks, kui sa lükkad tagant, siis ta ei lähe, ta läheb ise. Aga kui sa tagant lükkad, siis ta ei lähe. Ja teiseks, rõhk nihkub enne ja alles siis muganevad häälikud. Ehk siis "resim" oleks olnud mõeldav, aga "resiim" ei olnud mõeldav. Nad muganevad ise, unustatakse, et nad on võõrsõnad.

Mõnikümmend aastat tagasi oli probleem sõnaga "testima". Tänapäeval keegi nagu ei taju, et sõnaga "testima" mingisugune probleem peaks olema. Täiesti tavaline sõna – sobib eesti häälikusüsteemi ja kõik. Ei ole võõrsõna, on laensõna.

Teine asi, millest see sõltub, on selle sõna vajalikkus kõnelejate jaoks. Kas kõnelejal on sellele omakeelseid alternatiive või ei ole. Et kas ta oskaks sedasama öelda ka oma sõnaga. Ja leidub asju eriti võõrast kultuurist pärit või ka võõrast bioloogilisest ümbrusest pärit asjad, näiteks toidud ja taimed, igasugused kabatšokid ja tsukiinid ja muud sellised. Meil ei ole nende jaoks niimoodi naturaalselt oma sõnu olemas, sest siin neid ei kasva ja neid ei ole harjutud siin sööma.

Kui üks selline tuleb, siis üsna loomulik on, et ta tuleb koos tähistajaga. See tähistaja võib tulla päris kummalisest keelest, kui me mingitest lõunamaa taimedest räägime.

Nii et ühest küljest ta koduneb seda paremini, mida tuttavam see sõna oma vormilt on, mida kõlblikum eesti keelele ja teisest küljest olenevalt sellest, kui oluline see asi on, mis tuli.

Kui te peaksite valima oma lemmiksõna eesti keeles, mis sõna see võiks olla?

Kui küsiksite lemmikvärvi, lemmiknumbrit, lemmikmaja ja nii edasi – mul ei ole ühtegi neist. Ka lemmiksõna ei ole.

Kui seda küsimust nüüd laiemalt tõlgendada – lemmiknähtus keeles. Siis ütleksin seesama isekohanemise võime. See, et kui keelt ühest kohast pigistada, siis ta kompenseerib seda kuskil mujal. See, et inimesed tulevad toime, et lihtne asi või kui ma ei saa aru, siis ma küsin üle. Aga kui ei ole üleküsimise võimalust, näiteks loen ilukirjandust ja ei saa mingist kohast aru, siis samuti seda arusaamist kompenseerin sellega, et vaatan sealt ümbrust kaudu, mis see sõna võiks tähendada.

Järgmisel aastal peaks nüüd see kurikuulus ÕS viimaks välja tulema. Te küll olete hoopis teises suunas jooksnud kõik need viimased kolm ja pool aastat, aga andke aimu, mida on oodata ja mida sealt ei ole oodata.

Ei ole jooksnud kolm ja pool aastat hoopis teises suunas. Kõik see, mida oleme teinud ja edasigi teeme, on rakendatav ka ÕS-i tegemisele. Õiguskantsleril oli väga hea argument selle kohta, missugune peaks ÕS olema. Et isegi kui me täpselt ei tea, missugune ta peaks olema, siis vähemalt see on kontrollitud, et ÕS 13 ja 18 on vastanud kirjakeele normi määrusele. Kuna neid keegi vaidlustanud ei ole, sellest me teame, et need on head ÕS-id või kõiki neid nõudeid täitvad ÕS-id. Teeme ta võimalikult sarnase nendele.

Nagu alati, lähevad sealt mõned sõnad välja, mida enam ei kasutata, mis on arhailised nii edasi.

Me tõsiselt uurime kõnekeelsete sõnade seal olemise vajadust, sest seni on olnud ju näiteks sõna "bemm" ÕS-is. Kas ta ikka tingimata peab olema – selliste asjade üle põhjalikult räägime läbi.

Samuti murdesõnad, mille seal olemise vajalikkus on kahtlane. Sellepärast et murdesõnastik on olemas. Ja oskussõnad, mille vajadus on kahtlane, sellepärast et oskussõnastikud on järjest rohkem olemas.

Tõenäoliselt läheb sealt mõni tuhat sellist sõna välja. Murdearhailised oskussõnad. Ja tuleb mõni tuhat sõna juurde. Nii et ÕS-i maht peaks kasvama võib-olla tuhande sõna võrra, nagu ta seni on ka alati ÕS-ide vahel kasvanud.

Aga muu jääb kõik samaks.

Ja saate õigeks ajaks valmis?

Jah, praeguse plaani kohaselt küll.