Irene Käosaar: eestikeelsele õppele üleminekust 25 aastat hiljem

Loomulikult ei ole üleminek eestikeelsele õppele kerge ülesanne, sest see on muutus paljude koolijuhtide ja õpetajate mõtlemises. Küsimus ei ole ju vaid ainult ühe või teise aine õpetamises teises keeles, vaid kogu õppimise ümbermõtestamine ja õppeprotsessi tänapäevastamine, kirjutab Irene Käosaar.
Eestikeelsele aineõppele ülemineku kohta arutlusi kuulates satun ma sageli justkui 25 aasta tagusesse aega. Juba 1990. aastate lõpus otsustas riigikogu, et alustatakse üleminekut eestikeelsele aineõppele. Tähtaega lükati küll aastakümneid edasi, aga teadmine, et see on oluline samm, on meie ühiskonnas levinud. Paljud lapsevanemad on "hääletanud jalgadega" ning andnud oma lapsed kas eesti õppekeelega koolidesse või keelekümblusprogrammi.
Samal ajal levivad ikka veel kommentaarid, et meil ei ole küll kogemust, küll metoodikat, küll õppevara, õpetajatest rääkimata. Ühesõnaga, et ühiskond ei ole valmis. Keeran ajaratta tagasi aastasse 2000 ja kangesti tulevad meelde samad väited.
Ühiskondlik taust on siiski väga palju muutunud. 1990. aastate lõpus kerkis sageli esile küsimus "miks?", mis praegu on väga-väga väikeste eranditega muutunud küsimuseks "kuidas?". See on suur progress, sest millise iganes muutuse tegemisel on meelsusel ja väärtusruumi kujunemisel kõige tähtsam roll.
Hirmudele tuleb anda kuulamisruum ja vastused
Kui tagame selle, et koolijuhid ja õpetajad – need, kes protsessi reaalselt veavad – usuvad, usaldavad ja teavad, mida ja kuidas teha, siis on pool tulemusest juba käes. Eesti haridussüsteem ei ole enam kinnine homogeenne suhteruum. Lõpuks on meienigi jõudnud täiesti tavaline ja normaalne mõistmine, et mitmekultuurilisus ja -keelsus on normaalsus ja väärtus.
Kindlasti on ülemineku üks oluline osapool lapsevanemad, keda peab väga tähelepanelikult kuulama ja kelle hirmudele ja kelle seas levivatele müütidele tuleb vastused anda. Iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat haridust ning see on täiesti loomulik, et tal on oma hirmud. Näiteks, kuidas laps koolis hakkama saab; kuidas teda toetada; millisesse kooli laps viia, et 12 aasta pärast oleks kõik teed ta ees valla jne.
Need hirmud olid, muide, ka minul, kui oma pojad kunagi kooli viisin. Vene emakeelega lapsevanemal lisanduvad hirmude paketti ka identiteet ja keel, õigemini keeled, sest muret teeb nii see, kuidas eesti keel selgeks saada, kui ka see, kuidas oma emakeelt arendada.
Keelekümblusprogrammid
Juba ligi 25 aastat tegutseb meil keelekümblusprogramm, milles osalevad üle saja haridusasutuse. Selle programmi esimesed vilistlased on juba üle 12 aasta tagasi kooli lõpetanud – nende seas on arste, hambaarste, politseinikke, hulgaliselt õpetajaid, kes õpetavad nüüd juba ise keelekümblusklassides jne jne.
Nad on saanud hariduse, mis tagab neile pärast gümnaasiumi lõpetamist vaba valiku edasiõppimiseks või- töötamiseks. Neid ei ahista teadmine, et nende ees on osa uksi suletud keelelistel põhjustel, sest tasuta kõrgharidus on meil ainult eesti keeles. Tööturul tähenduslikele ja muutusi loovatele ametikohtadele kandideerimiseks on samuti eesti keele oskus vältimatu.
Lõimitud aine- ja keeleõpe, mille üks vorm on keelekümblus, on ennast juba ammu tulemustega tõestanud. On tõestanud, et tegemist on metoodikaga, mis toetab nii õpilase keelelist arengut kui ka tagab talle ainealased teadmised. Kui õpetaja valdab metoodikat ja seab tunnile ainealased-, keelelised ja õpioskusi arendavad sihid, on tagatud õpilase turvatunne ning areng.
Lapsevanemad kardavad, et teises keeles õppides suureneb lapse õpikoormus ja vanemad ei oska teda aidata. Aastatepikkune teises keeles õpetamise kogemus näidanud, et pigem ei taba emakeeles õpetav õpetaja sageli, et mõned lapsed ei saa õppesisust aru, kuna ta eeldab, et kõik mõistavad teda, mis ei ole kaugeltki nii.
Teises keeles õpetav õpetaja jälgib pidevalt õpilaste arusaamist. Lapsevanema rolliks jääb toetada oma last emotsionaalselt ning tagada talle turvaline kodune keskkond, õpetamise koormus jäägu koolile.
Lahendus peitub mõtlemises
Kindlasti ei toimu keeleline areng üleöö. On selge, et esimestel kuudel teises keeles õppides, toimub keeleline areng väga erinevalt. Mõni laps hakkab teisel päeval sõnade ritta seadmist katsetama, kuid teisel võib vaikimise periood kesta kuid. See kõik on täiesti normaalne, kuna me kõik areneme erinevalt ka füüsiliselt ja vaimselt, olenemata keelest, milles me räägime. Erinevate keelte sõnade omavaheline segamine ühes lauses on samuti tavapärane ja normaalne keelelise arengu protsess ning sellel peab laskma juhtuda.
Laps peab saama turvalises keskkonnas katsetada ning mängida sõnade ja lausetega, tema vigu ei tohi rõhutada ja pigem tuleb tunnustada edu. Selles kõiges ei ole midagi uut, just niimoodi toimub normaalne õppimine.
Loomulikult ei ole üleminek eestikeelsele õppele kerge ülesanne, sest see on muutus paljude koolijuhtide ja õpetajate mõtlemises. Küsimus ei ole ju vaid ainult ühe või teise aine õpetamises teises keeles, vaid õppimise ümbermõtestamine ja õppeprotsessi tänapäevastamine.
Samal ajal on väga oluline sellega nüüd alustada, sest me ei tohi kaotada veel ühte põlvkonda noori, kes on kooli lõpetades seatud ühiskondlikult nõrgemasse positsiooni nii keelte valdamise kui ka õpioskuste osas.
Alati leiab põhjusi, miks midagi teha ei saa, aga nüüd on käes aeg leida üles kõik need põhjused, tegevused ja tarkused, kuidas luua kõigile, ka vene õppekeelega koolide noortele, võrdselt hea haridustee.
Toimetaja: Kaupo Meiel