Äsja avaldas statistikaamet andmed soolise palgalõhe kohta Eestis. Kui üldine trend on selgelt näidanud, et sooline palgalõhe Eestis on pidevalt langenud, siis 2022. aastal toimus ootamatu hüpe ülespoole ja palgalõhe kasvas 18 protsendile. 2023. aastal oli sooline palgalõhe taas langustrendis ja selle suurus oli 13 protsenti.

Sooline palgalõhe näitab, milline on erinevus meeste ja naiste keskmistes tunnipalkades. Läbi aastakümnete on Eesti meeste ja naiste palgaerinevused olnud ühed Euroopa Liidu kõrgemad.

Nõukogude perioodi lõpus oli sooline palgalõhe väga kõrge, 41 protsenti, aga ajas on see jõudsalt vähenenud, 1990. aastatel oli sooline palgalõhe 30 protsendi ümber. 2000. aastatel kõikus palgalõhe 25 protsendi ümber ja alates 2012. aastast on see pidevalt langenud. Vaadates suurt pilti, siis 2022. aasta ootamatu hüpe ülespoole on pigem mingi andmete anomaalia kui muutus üldises trendis.

Palgalõhe mõõtmisel kasutatakse erinevaid mõõdikuid, esialgne palgalõhe (raw wage gap) tähendab lihtsalt statistilist erinevust meeste ja naiste palkades. Kuna naiste ja meeste ametid on erinevad ning mehi on suhteliselt rohkem juhtivatel ametikohtadel, siis see on üheks palgaerinevuse põhjusteks.

Lisaks seletavad erinevat palka ka erinevused hariduses ja töötamine erinevates valdkondades (majandusharudes). Näiteks on mäetööstuses valdavalt tööl mehed ja seal on Eesti keskmisest kõrgem palk. Majutuses ja toitlustuses on valdavalt tööl naised ning seal on keskmisest madalam palk.

Tervishoid on hea näide valdkonnasisestest lõhedest, sest arstide ja haiglajuhtide seas on rohkem mehi kui hooldajate ja medõdede seas, kelle palk on arstipalgast tunduvalt madalam.

Kui võtta arvesse eelpool nimetatud tegurid ja palgalõhe puhastada n-ö kõrvalmõjudest, siis sellist palgaerinevust, mis pärast järele jääb, nimetatakse selgitamata palgalõheks.

Sten Anspal on oma doktoritöös soolist palgalõhet põhjalikult uurinud ning tema jõudis järeldusele, et kui minna ametite võrdluses väga detailseks, siis detailne ametite võrdlus (4. tase ISCO-08 klassifikaatoris), selgitab ära 50 protsenti soolisest palgalõhest. Nelja taseme eristamine tähendab, et me vaatame mitte lihtsalt ettevõtete juhte, vaid eraldi erinevate valdkondade ettevõtete juhte või ülikooli õppejõudude puhul (üldnimetus) eristatakse erinevad kategooriad nagu assistendid, lektorid, kaasprofessorid ja professorid.

50 protsenti on päris oluline osa, ehk kui tulla tagasi alguse statistika juurde, siis seletamata palgaerinevus eelmisel aastal oli 6,5 protsenti, mis ei olegi liiga kõrge näitaja.

Erinevus ei lähe nulli, teatud palgaerinevused jäävad. Neid selgitatakse erialases kirjanduses ühiskonnas levinud stereotüüpidega, kultuuritavadega või ka religiooni mõjudega, à la naised pühenduvad (või peavad pühendama) rohkem aega perele, mehed tööle, mees peab olema perekonna pea, kes hoolitseb majandusliku kindlustunde eest jne.

Lisaks seletatakse palgaerinevusi institutsionaalsete põhjustega, näiteks riikides, kus on tugevad ametiühingud või kõrge kohustuslik miinimumpalk, on palgaerinevused väiksemad. Samuti tuuakse välja veel ka n-ö klaaslae efekt ehk naiste edenemisele karjääriredelil tuleb mingil hetkel lagi ette, näiteks põhjusel, et ta on pidanud olema kodus lapsehoolduspuhkusel.

Analüüsisin koos kolleegidega soolist palgalõhet CV keskuse andmebaasi ning ETU tööturu küsitluse andmeid kasutades. Eesmärk oli vaadelda, kas see palk, mida inimesed küsivad, kui nad tööd otsivad (CV keskuse andmed) on sarnane selle palgaga, mida tegelikult makstakse (ETU andmed).

Kasutades vastavaid ökonomeetrilisi meetodeid võrreldi sarnaste tunnuste alusel inimesi ja leiti, et sooline palgalõhe on küsitavas palgas sama suur kui tegelikult makstavas palgas. Isegi natuke suurem. Lühidalt tähendab see seda, et naised küsivad tööd otsides madalamat palka kui mehed. Võib muidugi siit edasi mõelda, et kas see on põhjus või tagajärg, aga nii andmed näitasid.

Kirjanduses tuuakse välja ka tõsiasi, et meeste ja naiste riskikäitumine on erinev. Piisab sellest, kui vaadata noorte meeste surmade statistikat või vaadata ettevõtjate soolist struktuuri. Kuidas see tööturu ja palkadega seondub? Sisuliselt tähendab see, et kui ülemus hakkab majanduskriisi ajal inimeste töötasu vähendama, siis naised on sellega sagedamini nõus kui mehed. Uuringud on näidanud, et naiste alalhoidlikum riskikäitumine võib teatud tingimustel selgitada koguni 25 protsenti soolisest palgalõhest.

Makroökonomistina meeldib mulle vaadata suurt pilti rohkem kui ühte indikaatorit. Maailma majandusfoorum arvutab globaalne soolise lõhe indeksit, mis arvestab erinevaid ühiskondliku elu aspekte nagu majanduslikud võimalused, juurdepääs haridusele, tervishoiule ning poliitilist aktiivsust ja osalemist.

Eesti on 144 riigi võrdluses on kõrgel 22. kohal. Meist ettepoole jääb 14 Euroopa riiki, nende seas Põhjamaad, ka Leedu (9. koht) ja Läti (13.), aga samuti Albaania ja Moldova. Itaalia on 79. ja Kreeka leiame 93. kohalt. Seega suures pildis pole probleem väga suur ning ka palgaerinevuste statistika liigub järjekindlalt paranemise suunas.