Kuigi Eesti elanikest laias laastus pooled on naised, on juhtide ja otsustajate hulgas pilt teine. Kõigi Eesti juhtivtöötajate seas on naisi ligi 40 protsenti, kuid avalikku sektorit kõrvale jättes on naiste osakaal tippjuhtide seas märksa väiksem.

Avalikkuses palju tähelepanu saanud Praxise uuring kirjeldas hästi, kuidas naiste tee juhtimise juurde on meeste omast palju konarlikum, klaaslagi on kindlalt omal kohal ning töötaval naisel algab kodus teine tööpäev. Eesti naised ja mehed saavad tippjuhiks erineval moel: naine läbib kandideerimisi, meestele tehakse sageli otsepakkumisi. 

Olles ise naine, tütre ema, ettevõtte juht ja mentor paljudele Euroopa naispoliitikutele, on mul isiklik kogemus, erinevate sektorite sisene ning riikide ülene vaade ja neist johtuvalt ka missioon. Vajame rohkem naisi juhtide ja otsustajate seas, sest meie elukorralduse üle otsustamine peab peegeldama meie ühiskonda.  

Just sellele juhtis tähelepanu ka 11. oktoobril, rahvusvahelisel tüdrukute päeval esmakordselt toimunud tüdrukute töövarjupäeval. See päev ühendas tüdrukuid ja naistest tippjuhte, et innustada tüdrukuid juhitööst huvituma ja end juhirollis nägema. Nii aitame uuel põlvkonnal murda soolisi stereotüüpe.

Ettevõtetes teevad otsuseid mehed 

Meediafooni illustreerib rohke kriitika poliitikute ja avaliku sektori suunal olenemata eluvaldkonnast. Kui räägime soolisest mitmekesisusest, tuleks kriitika suunata samavõrra erasektorile. Vaadates Eesti mõjukamate ettevõtete otsustajate koosseisu, jääb üle küsida, kas Eestis oskavad raha lugeda vaid mehed.

Uurisin oma magistritöös Eesti mõjukamate ettevõtete juhtide suhtumist sotsiaalset vastutust puudutavatesse küsimustesse. Kasutasin nende pea tuhande juhi valikul Äripäeva "Tippjuhtide leksikoni", milles on Äripäeva juht Igor Rõtov kirjutanud: "Raamatusse koondunud isikute otsustest ja tegevustest sõltub väga suurel määral Eesti majanduse ja riigi üldise arengu käekäik". Kogu sellest valimist moodustasid naised 13 protsenti. Pannes Rõtovi väite ja statistika ühte lausesse, järeldan, et Eesti majanduse ja riigi areng sõltub peamiselt meeste otsustest ja tegudest.

Küsisin juhtidelt muuhulgas, kas naiste osalemine ja juhtiv roll äris on kriitilise tähtsusega ettevõtete tulemuslikkuses ning vaid 41 protsenti vastanuist nõustus. Kuna viimase 33 aasta jooksul on liberaaldemokraatlik Eesti saanud ju meeste poolt domineeritud ühiskonnana hästi hakkama, sestap on juurdunud veendumus, et naiste juhtroll äris pole oluline – on seni nii saanud, saab ka edasi. Sama küsis uuringufirma Accenture 2020. aastal globaalsete ettevõtete tippjuhtidelt, kellest nõustus 80 protsenti.

Eesmärki saavutada juhtimises sooline võrdsus aastaks 2030 uskus 25 protsenti Eesti juhtidest, globaalsetest tippudest aga 69 protsenti. Kui pole mõistmist ega tahet, ei tule ka muutust. Nii lihtne ongi vastus küsimusele, miks me soolise võrdsuse küsimuses jätkuvalt Euroopa riikide rivi lõpus passime.

Suheldes igapäevaselt erinevate Eesti tippjuhtidega kuulen aeg-ajalt, et meil on kõigile tippu pürgijatele võrdsed võimalused, aga naised lihtsalt ei taha või ei tule. Olen ka kuulnud, et näen probleemi kohas, kus seda pole.

Tihti valitseb selles arutelus lisaks ebamugavustunne, miks ma kiusan mehi. Teinekord saan kaasatundva patsutuse õlale, et küll läheb paremaks. Veel keerulisem on sel teemal vestlus naistega, kes ise juba on tipus meeste keskel.

Mõnikord viskuvad ka need naised status quo kaitsele. Miks? Sest selle küsimusega tegelemine juhtkonna laua taga viiks tippjuhiks jõudnud naise kohe n-ö naiste asja ajajaks, keda ähvardab oht kaotada osa oma tõsiseltvõetavusest juhina meeste keskel.

Paradoksaalne olukord. Neis aruteludes osalejad osakavad reeglina lugeda majandusnäitajaid, kritiseerivad fiskaalpoliitikat, arutlevad tööstuse tootlikkuse üle, analüüsivad kasumlikkust otsides võimalusi selle kasvatamiseks.

Nad on enamasti pädevad juhid, kes saavutavad ärile seatud eesmärke, aga ometi ei mõista nad soolise võrdsuse problemaatikat. Nad ei tule selle pealegi, et mitmekesisem juhtimine võiks mõjuda nende ettevõtte äritulemustele positiivselt, fakt, mis on erinevates rahvusvahelistes uuringutes korduvalt tõestust leidnud.

Naiste stardipakk on meeste omast kaugemal

Sooliselt võrdse jaotusega 7+7 valitsus on hea eeskuju ning korra peaministri ja presidendi ametis olnud kaks naist on tõestuseks, et klaaslagi juba mõraneb. Aga poliitiliste ametikohtade kaanepilt ei anna sõnumit, et töö on tehtud ja meil on soolise võrdsusega hästi.

Riigikogus on 29 naist ja 72 meest ja selline suhe on püsinud praktiliselt kogu taasiseseisvumisaja. Avaliku teenistuse tippjuhtide seas on olukord märgatavalt paranenud ning naiste esindatus on tõusnud 43 protsendini. See näitaja aga kahaneb, kui võtame valimist välja asekantslerid. Mis tähendab, et päris tipus domineerivad jätkuvalt mehed.

Möödunud aastal avalikustatud IEA 2022. aasta rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu kohaselt arvavad pooled kaheksanda klassi poistest, et mehed sobivad poliitilise liidri ametisse paremini kui naised ning veerand poistest nõustus, et naised peaksid jääma poliitikast kõrvale. Vastavalt jagas esimest seisukohta kümme protsenti ja teist vaid neli protsenti tüdrukuid. Päris nukker pilt. Veel kurvem on see, et meie lapsed on meie koduse- ja ühiskonnaelukorralduse peegelpilt.

Naiste stardipakk teel tippjuhtimisse on meeste omast kaugemal. Trenni tuleb teha rohkem ja pjedestaalile jõudes selgub teinekord, et tüdruku poolt välja teenitud kuldmedali saab kaela teiseks jäänud poiss. Lihtsalt selle pärast, et tema võit on ootuspärasem.

Me oleme sellega harjunud, nii on alati olnud. Mida me teha saame, et seda olukorda muuta? Palju saab teha ning lahendused on tegelikult väga lihtsad, aga esmalt peab olema tahe.

Lavale astuvad ikka mehed 

Seda "nii on alati olnud ja mingit probleemi pole ju" lauset kohtan tihti avalike sündmuste korralduses. Lavalauad on koht, kus on kõige lihtsam naisi võimestada läbi eeskujude pilti toomise ja nende lugude.

Mitmekümneaastase ajalooga Äriplaani konverentsil on alati laval palju tuntud ja tunnustatud ettevõtjad, sisu tugev, aga naisi pole laval üldse või kui ka on, siis üks, enamasti moderaator, üksikutel juhtudel ettevõtja ja paaril aastal ka peaminister.

Olen sellele korduvalt tähelepanu juhtinud ja ma pole olnud ainus. Vastuseks saan enamasti vaikuse või selgituse, et formaat on ju selline, et laval on omanikud ja tippjuhid, no pole naisi nende seas või ei soovi nad tulla.

Aga miks te siis formaati ei muuda? Miks te ei pinguta, et olukorda muuta aidata? Mardid ja Kalled teevad äri, edutavad juhtideks Marte ja Kallesid ja ütlevad, et ettevõtja- ja juhikogemusega naisi, kes saaks oma kogemust jagada, lihtsalt pole. Seega teeme nii, nagu alati oleme teinud. Märgin, siiski, et Äriplaan 2025 laval oli rohkem naisi kui kunagi varem, seega tundub, et midagi siiski on muutumas.

Novembri lõpus toimub kõrgemate riigikaitsekursuste riigikaitsekonverents, sattusin selle kava hiljuti huviga lugema ning ei leidnud oma suureks üllatuseks pikast programmist ühtegi naist. Mõtlesin, kas tõesti pole meie kaitsepoliitikas ja jõustruktuurides võimekaid naisi, kes võiksid kaasa rääkida?

Avasin kaitseministeeriumi veebilehe ja avastasin, et kõik asekantslerid on naissoost. Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse veebilehte külastades üllatusin: juhatuses on lausa kaks naist. Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo asejuht on samuti naine.

Rohkem vist pole vaja näited tõestamaks, et taas on naised nähtamatuks muutunud. Tehti jälle nii, nagu alati on tehtud. Aga mõelge, milline oleks ürituse mõju, kui selle külastaja läheb koju ja räägib õhtusöögilauas oma tütrele ja pojale, mida päeval tegi, ning mainib, et kuulas huviga Eesti riigi kaitseplaanide arutelu, millest jäi eriti meelde, mida ütles julgeolekuekspert Tiina. Tema kaheksandas klassis õppiv poeg saab teada, et Eestis osalevad naisedki riigikaitses ja tema lasteaiaealine tütar viskab kulpi ja teatab, et tema tahab ka riiki kaitsta.

Kui nii käitume, siis nügime ühiskondlikku muutust ja kujundame lastes arusaama võrdsemast ühiskonnast, kus pole soolisi stereotüüpe ning igal lapsel on sarnased võimalused saada ministriks, ettevõtjaks või kindraliks.

Võrdsed võimalused ei tähenda taotlust muuta kõik ühesuguseks. Tüdrukud jäävad tüdrukuteks ja poisid poisteks, naised naisteks ja mehed meesteks. Võrdsed võimalused tähendavad erisuste aktsepteerimist.

Juhtimises tähendab see muu hulgas erinevate juhtimisvõtete ja arutelukultuuri sallimist ja mõistmist, et teekond eesmärgini võib toimuda senisest erinevalt. Olgu see riiklik tasand, kohalik omavalitsus või mistahes ettevõte või organisatsioon – kui naised on juhtide ja otsustajate seas, on erinevate inimrühmade huvid paremini kaitstud, sest mitmekesisema juhtimisega organisatsioonide otsused arvestavad suurema hulga erinevate inimeste huvide ja vajadustega.

Ebavõrdses olukorras inimestele võrdsete võimaluste tagamiseks võib olla vaja neid teistest erinevalt kohelda, mis soolise võrdsuse puhul tähendab, et peame looma naiste võimestamiseks toetavaid tingimusi, sest sajanditega juurdunud stereotüübid ei muutu kiiresti ega lihtsalt.

Tuleb rohkem pingutada, et märgata tüdrukuid ja naisi, kellel on juhipotentsiaali. Me peame neid julgustama, toetama ja esile tõstma. Võrdsete võimaluste edendamine ei tähenda, et kelleltki võetakse midagi ära, vaid sellest võidavad kõik. Rohkem naisi juhtimises on Eestile hea.

Kommentaari valmimisel oli Annika Arrasele abiks tema töövari Susanna Raud Mustamäe riigigümnaasiumist.