Olgugi, et koalitsioonilepingud on ajas muutunud järjest detailsemaks – kui veel 2005. aastal mahtus leping kaheksale leheküljele, siis nüüd on lepingu pikkus 23 lehekülge –, on siiski selge, et enamus teemakäsitlusi jäävad üldsõnaliseks. Soolise võrdsuse teemalisi lubadusi oli valimisprogrammides pigem napilt. Kas sama võib eeldada ka koalitsioonileppest?

Sooline võrdsus kui väärtus ja põhimõte

Võiks eeldada, et koalitsiooniläbirääkimistel vedasid soolise võrdsuse teemasid sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, kuna nende programmides oli soolise võrdsuse teema nii üldpõhimõtete kui konkreetsete ettepanekute näol kirjas. Reformierakonnal pigem ei olnud. Nii võiks ühelt poolt öelda, et koalitsioonileping on selles osas just SDE ja Eesti 200 nägu, ent teisalt on selge, et märkimisväärset vääruskonflikti Reformierakonnaga ka pigem ei tekkinud.

Näpuga leppes järge ajades on näha, et enam on kaetud just SDE tõstatatud teemad, mõned seejuures võrdlemisi konkreetse tegevusega (nt liikumine meeste ja naiste võrdse esindatuse poole riigifirmade nõukogudes¹), aga enamus siiski pigem kaudselt (võimaluste laiendamine, et seista vastu diskrimineerimisele²; tegevused soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks avalikus sektoris³), seega peame ootama, et näha, kas näiteks leppes otsesõnu mainimata, ent parima tahtmise juures kaudselt aimatav riskianalüüsi eelnõu idee konkreetsema sisu saab, mis oli SDE programmis valdkonna lõikes üks olulisimaid lubadusi.

Tegemist oli lubadusega hakata olulisematele seaduseelnõudele lisama riskianalüüsi eelnõu kavandatavate muutuste keskkonna- ja sotsiaalse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse mõju kohta – siiani tehakse seda paremal juhul n-ö linnukese pärast.

Täielikult on leppes adresseerimata Eesti 200 programmis esiletoodud probleem, naiste madal osakaal riigikogus, mis sel korral küll taaskord pügala võrra paremuse poole liikus, kui samas on selge, et ilma konkreetse tegevusplaanita kulub soolise tasakaalu poole liikumiseks ebamõistlikult palju aega.

Eesti 200 pidas oma programmis oluliseks, et riigikogus oleks naiste osakaal lähedasem nende osakaalule ühiskonnas ning konkreetselt pakuti välja, et erakondade riiklik rahastus seataks sõltuvusse naiste osakaaluga riigikogu fraktsioonides, aga sellest mõttest ei ole koalitsioonileppesse kahjuks midagi jõudnud.

Soopõhine vägivald

Kasutan mõistet soopõhine vägivald, mille alla kuulub ka lähisuhtevägivald ning erakondade poolt kasutatud mõiste perevägivald.

Kõige suuremat tähelepanu pöörasid valimisprogrammide lõikes pere- ja soopõhise vägivalla vähendamisele sotsiaaldemokraadid ning omajagu kattuvust oli neil Eesti 200 programmiga. Näiteks oli mõlemal erakonnal kesksel kohal ohvrite toetamine, mis sotsidel oli küll kaetud mõnevõrra konkreetsemate ettepanekutega (tugikeskuste rahastamine, spetsialistide koolitamine).

Niisamuti oli mõlema erakonna programmis lubadus muuta vägistamise määratlus karistusõiguses nõusolekukeskseks. SDE programmist võis aga lisaks leida veel ettepanekuid lähisuhtevägivalla ennetamise ja vähendamise kohta, sh perelepitusteenuse väljaarendamise idee. Reformierakond seevastu piirdus napi ja lakoonilise seisukohaga lähisuhtevägivalla ohvrite toetamise kohta.

Kõik koalitsioonierakondade programmides leidunud ettepanekud soopõhise vägivalla vähendamiseks jõudsid ka koalitsioonileppesse. Ainsa erandina on jäänud otseselt mainimata perelepitusteenus, kuid kaudselt on sedagi leppes puudutatud läbi tõenduspõhiste vägivallaennetusprogrammide rakendamise⁴.

Seksuaalvägivalla ohvrite parem kaitse on leppes seotud karistusseadustiku muutmisega ja nõusoleku põhimõtte arvestamisega. Eesmärgiks ka viia Eesti õigus vastavusse naistevastase ning perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooniga⁵.

Kuigi nõusoleku põhimõtte sõnastus ja jõustumise aeg on veel teadmata, on põhimõtte jõudmine leppese samm edasi kauaoodatud suunas. Sellest tulenevalt on teemat nii ekspertide kui võimuerakondade esindajate poolt juba meedias kommenteeritud⁶ ning rõhutatud olulisust leppida kokku põhimõtte konkreetses sõnastuses viisil, mis kaitseks ennekõike ohvrit.

Hetkest, mil Eesti Istanbuli konventsiooni ratifitseeris, möödub tänavu sügisel juba kuus aastat. Tänu sellele on meie karistusseadustikus kuriteona kirjeldatud näiteks nii seksuaalne ahistamine kui ka ahistav jälitamine ning ilmselt on oodata lähiaastatel täiendust.

Lisateemana, mida sellisel kujul valimisprogrammides ei olnud, on leppes sees lähisuhtevägivalla ohvrite (aga ka õpetajate ja laste) kaitse küberkiusu eest ning viide õigusruumi muutmise vajalikkusele, soovitud tulemuse saavutamiseks⁷.

Naised riigikaitses

Julgeolekuteema kujunes selle valimistsükli selgelt oluisemaks kaalukeeleks, mida ilmestab valimistulemus, kus edukamaks osutusid need erakonnad, mis oma programmis teema prioriteediks tõstsid. Seejuures seoti ka mitmed muud valdkonnad julgeoleku- ja riigikaitse küsimustega, eriti markantselt paistis see silma haridusteemade osas. Samal ajal oli programmides julgeoleku ja riigikaitse teema juures just naisi puudutav osa suuresti puudulik ning paremal juhul pealiskaudselt markeeritud.

Tõrjuvate soostereotüüpsete hoiakute muutmine või konkreetsed sammud, mis arvestaksid kaitseväes teenivate naiste vajadusi, programmides tähelepanu ei leidnud ja nii ka koalitsioonileppes, kus on ühelt poolt märkimist leidnud väga konkreetne eesmärk, kahekordistada vabatahtlikult ajateenistusse tulevate naiste arvu, ent samas puuduvad vähimadki vihjed sellele, mil viisil soovitud tulemus saavutada⁸.

Sooline palgalõhe

Reformierakond lubas valimiste eel vähendada soolist palgalõhet aidates tööandjatel palgalõhet organisatsiooni tasandil vältida. Sotsid kinnitasid, et võrdväärse töö eest tuleb maksta inimestele võrdset tasu nii avalikus kui ka erasektoris. Kuivõrd naiste ja meeste võrdväärse töö võrdse tasustamise põhimõte kehtib Eestis juba aastakümneid, ei olnud valimiste eel selge, mida uut võib sotside lubadusest oodata.

Kolmanda koalitsioonipartneri, Eesti 200 programmis palgalõhe otsest adresseerimist ei leidnudki. Kui reeglina jõuab koalitsioonileppesse erakondade valimisprogrammidega võrreldes vähem – selle tingib osaliselt juba formaadi erinevus –, siis antud teemas on leppesse esmapilgul isegi rohkem jõudnud.

Näiteks on leppes sees palkade läbipaistvuse direktiiv ja ka eesmärk seada riigifirmade nõukogudes sisse võrdse esindatuse nõue⁹ (välditakse sõna kvoot), kuid mõlemal juhul tegemist põhimõttega, mis niikuinii tuleb Eestil Euroopa Liidu õigusest üle võtta.

EL-i liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi vahel kokku lepitud eelnõu kohaselt (mis alles hiljuti kiideti suure enamusega heaks Euroopa Parlamendis¹⁰ ning ootab veel kinnitamist Euroopa Liidu Nõukogus) tuleb igal tööandjal läbi mõelda palgapoliitika. Vähemalt saja töötajaga organisatsioonidel tuleb hakata avaldama andmeid soolise palgalõhe kohta ning juhul kui ilmneb vähemalt viieprotsendine keskmise palgataseme erinevus naiste ja meeste vahel, mida ei saa selgitada objektiivsete kriteeriumitega, tuleb üle vaadata palga kujunemise põhimõtted¹¹.

Mis aga puudutab riigifirmade nõukogude soolise tasakaalu nõuet, siis seda mõjutab kaudselt peale kümneaastast seisakut vastuvõetud direktiiv¹², mille eesmärgiks on sooline tasakaal börsil noteeritud äriühingute juhtorganites. Liikmesriikidel on kohustus direktiiv üle võtta hiljemalt 2024. aasta lõpuks.

Vanemlus ja perepoliitika

Tulenevalt eelmisel aastal sisse viidud muudatustest laste- ja perehüvitiste osas, olid arusaadavalt need teemad programmides ja nüüd ka koalitsioonileppes kõige enam fookuses. Kõige konkreetsema lahenduse on lepingus saanud üksivanemate toetamine, kus lubatakse elatisabi suurendada 200 euroni kuus¹³ (viimase rahvaloenduse andmete põhjal on üksikvanemaid naiste hulgas seitse korda enam kui meeste seas¹⁴).

Niisamuti on konkreetse lahenduse saanud hooldushüvitisega seotud probleem, kus senini lapsehoolduspuhkuselt naasnud vanemale, maksti hüvitist miinimummäära järgi, ent edaspidi varasema sissetuleku alusel.¹⁵

Vanemahüvitise ja peretoetuste teema on leppes markeeritud vaid vajadusega viia läbi põhjalikum analüüs¹⁶, kuid valitsuserakonnad on juba meedia vahendusel andnud teada ka konkreetsematest plaanidest, sh vähendada äsja hüppeliselt tõstetud suurperede toetust 200 euro võrra, jättes selle siiski 150 eurot kõrgemaks veel mõned kuud tagasi kehtinud määrast. Niisamuti loobutakse antud toetuse indekseerimisest¹⁷.

Tervishoid

Tervishoiu sootundlikku käsitlemist oli programmides vähe ja niisamuti ei leia seda koalitsioonilepingust. Hea tahtmise korral erakondade platvormidest siiski midagi leidis.

Näiteks pöörasid sotsiaaldemokraadid oma programmis tähelepanu vajadusele toetada koolide seksuaalhariduse kvaliteeti ning ajakohastada spetsialistide väljaõpet. Nende kõige konkreetsem lubadus oli aga teha koostöös kohalike omavalitsustega tasuta menstruaaltooted kättesaadavaks kõigis Eesti koolides. Ilmselt oli seda teemat raske koalitsioonikõneluste ajal lauale tõsta juba ainuüksi seetõttu, et valdav enamus eesti koole on kohalike omavalitsuste hallata ning seetõttu haakus lubadus riigivalitsemise teemadega vähe ja nii ei leia me seda ka leppest.

Eesti 200 tõi oma programmis välja üldise võrdsuse tagamise vajaduse tervishoius, mis aga koalitsioonileppesse jõudnud ei ole. Reformierakond märkis programmis probleemina tervelt elatud aastate madalaid näitajaid Eestis, sh teatavat erisust meeste ja naiste näitajate osas (vastavalt 52,8 meestel ning 55,6 eluaastat naistel). Viimane on teema, mis on selgelt välja toodud juba leppe alguses valitsuse seitsme olulisema poliitilise eesmärgi seas¹⁸.

Seda üllatavam oli, et leppes selle kohta rohkemat ei leiagi kui kaudne seos sooviga tõsta rahva haridustaset, millega eeldatakse kaasnevat ka eluea ja tervelt elatud aastate kasvu.

Tervikuna on koalitsioonilepingule omaselt ka soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas konkreetseid lahendusi paberile saanud vähem kui üldsõnalisi põhimõtteid, kuid mitme olulise erandiga.

Esiletoomist väärib nõusolekupõhimõtte rakendamise plaan ning aastate jooksul ühiskonna valuliseks konnasilmaks kujunenud soolise palgalõhe leevendamist toetavad meetmed nagu palkade läbipaistvuse direktiiv ja eesmärk seada riigifirmade nõukogudes sisse võrdse esindatuse nõue. Seega on eeltoodu põhjal kõnealuses valdkonnas siiski alust suhtuda värske valitsuse plaanidesse ettevaatliku optimismiga.

Analüüs ilmus algselt leheküljel Tark Valija.