Noor, kes Mustamäe pargis loomi pinkide külge naelutas, või paremäärmuslikku liikumisse kuuluv noormees, kes mõisteti süüdi inimese kehalises väärkohtlemises ja inimröövis, sest soovis õiglust omakohtu korras jalule seada. Need on mõned näited hiljutistest lugudest, mida on oma äärmuslikus vägivaldsuses keeruline mõista, kuid julgen väita, et noorsootöötajate jaoks sellised näited ehk nii uudsed ja üllatavad polegi.

Ühe endise mobiilse noorsootöötaja sõnul juhtus tema töös sageli, et avalikus ruumis kogunevate noortekampadega tuli rääkida sellest, et omakohus ei aita karistatavat, ohvrit ega kohtumõistjaid endid.

Võib vaid ette kujutada, kui palju on noorsootöötajad tegelikult aidanud hoida ära sarnaseid karme juhtumeid. Kuna ennetatud juhtumid ei ole loendatavad ja ühiskondlikult nähtavad nagu toime pandud kuriteod, siis jääb noorsootöö panus siin sageli nähtamatuks. Nagu vahel ka abi vajavad noored ise.

Mure noorte pärast PISA-st hoolimata

Viimastel aastatel on noorsootöös üha enam räägitud noorte radikaliseerumisest ja sellest, milliste noorsootöö tegevustega saaks seda ennetada. Ka kaitsepolitsei aastaraamatus on välja toodud, et demokraatlikes ühiskondades on kasvamas oht paremäärmuslikust ideoloogiast kantud terrorismiks.

Eelmise aasta lõpul Eesti Päevalehes ilmunud artikkel "Eesti noored loobuvad ühiskonnas kaasa rääkimast" analüüsib noorte seas rahvusvaheliselt läbi viidud laiapõhjalist uuringut. Selgub, et meie noored on küll teadlikud, ent ühiskonnaasjades passiivsed, andes nii käest võimaluse rääkida kaasa oma kooli, kogukonna, aga ka riigi ja ühiskonna tuleviku kujundamises.

Eesti puhul ilmnes seegi, et noored, kelle teadmised ühiskonnast on kehvemad, avaldavad rohkem arvamust sotsiaalmeedias, ei tunne ära ohte demokraatiale ning on altimad normaalseks pidama seda, et demokraatia toimimisse jõuliselt ja ebademokraatlikult sekkutakse. Kas see kõik ei peaks meid suurepäraste PISA tulemuste paistel murelikuks tegema?

2022. aastal valminud "Noortevaldkonna tulevikustsenaariumite uuringus" ennustati Eestile nelja võimalikku tulevikustsenaariumit. Kõige mustemat neist, pealkirjaga "Nähtamatud noored", iseloomustab suur tööjõu puudus ning suur piirkondlik ebavõrdsus. Ühe tegurina, mis seda varianti soodustada võib, tuuakse välja, et noorsootööd väärtustatakse kohalikes omavalitsustes vähe ning sealhulgas jääb ka noorsootöötajate palgatase muutumatuks.

Mulle tundub, et vähemalt osaliselt on see stsenaarium juba tegelikkus. Paljudes omavalitsustes on suletud noortekeskusi ja noortetube, kuna pole inimest, kes seda tööd madala palga eest teha sooviks.

Noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuringu (2023) järgi on oma palgaga rahul ainult kolmandik töötajatest. Madal palk ning puuduvad lisahüved on peamine põhjus, miks nad on mõelnud töökoha vahetamisele. Enamik noortevaldkonna töötajatest saab Eesti keskmisest märksa madalamat palka. 70 protsendil täiskohaga töötajatest on brutopalk alla 1500 euro ning 55 protsendil palk väiksem kui 1300 eurot. Kes siis nende "nähtamatute noortega" tegelema hakkavad, kui ühel päeval noorsootöötajaid seda tööd teha ei tahagi?

Hea noorsootöö paneb õpitu päriselu konteksti

Neile, kes noorsootööga tuttavad pole, võib tunduda, et seda tööd võib teha igaüks ning noortekeskuse lahti hoidmise ja noortel silma peal hoidmise eest polegi vaja kõrgemat palka maksta. Tegelikult on noorsootöötajad, sh huvijuhid, olulised kohaliku kogukonna elu edendajad, nagu seda on õpetajad, huvikoolide õpetajad, kultuuritöötajad ja paljud teised.

Samuti on valdkonna enda sees ootused noorsootöö kvaliteedile kõrged. Võib tulla üllatusena, et noorsootööl on oma seadus ja strateegia, et Eestis on võimalik noorsootööd õppida lausa kolmes ülikoolis ning oma professionaalsust ja pühendumist saavad noorsootöötajad tõendada ka noorsootöötaja kutsetunnistust taotledes.

Professionaalsed noorsootöötajad on enamasti need, kes toovad projektide kaudu kohalikule omavalitsusele raha ja võimalusi juurde, osalevad noori toetavates võrgustikes ning julgustavad neid aktiivselt oma kogukonda panustama.

Kui formaalharidusele heidetakse sageli ette võõrdumist päriselulistest oskustest (mida kool oodatud määral pakkuda ei saagi), on just noorsootööl mitteformaalse hariduse andjana võimalik arendada noores erinevaid laiemalt elus rakendatavaid oskuseid, olgu selleks siis sotsiaal-emotsionaalsed või tööks vajalikud praktilised oskused ning olla lüliks, mis formaalhariduses õpitu tegeliku elu konteksti panna aitab. Seda vaadet kinnitab ka uue haridusseaduse eelnõu ja seletuskiri.

Noorsootöö toetab neidki noori, kellel on oht jääda ühiskondlikust  elust kõrvale ning tegeleb nendega, kes ei õpi ega tööta. 2023. aasta andmetel oli Eestis peaaegu 20 000 sellist noort vanuses 15-29 aastat.

Noorsootöötajaid, kes panustavad meie Eesti noorte igakülgselt arendamisesse, leidub nii noortemalevates, laagrites, noortekeskustes, noorteühingutes, huvijuhtidena koolis kui ka mobiilsete noorsootöötajatena avalikus ruumis.

Kas me tõesti tahame, et neis keskkondades võiks töötada igaüks, hoolimata tema isikuomadustest ja tööalasest ettevalmistusest? Aga see on kahjuks paljudes Eesti paikades nii, sest kui välja arvata laagrite ja malevate korraldamine, on noorsootöötaja kvalifikatsiooninõue iga kohaliku omavalitsuse enese otsustada.

Noorsootöötaja palgateema on kuum kartul

Kui noorsootöötajate palkade probleemi kohalike omavalitsuste ja ministeeriumiga tõstatada, vaadatakse üksteisele otsa ja visatakse seda teemat edasi-tagasi kui kuuma kartulit, sest noorsootöö korraldamine on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Teiselt poolt on räägitud aastaid Eesti eri piirkondade noorsootöö ebaühtlasest kvaliteedist ja ka vajadusest ministeeriumipoolse palgatoetuse järgi kvalifitseeritud noorsootöötajate palkamiseks.

Uuringu "Kvalifikatsiooninõuete kehtestamine noortevaldkonnas töötamiseks: välisriikide noortevaldkondade ja Eesti sidusvaldkondade kogemuste analüüs samasisuliste reformide elluviimisel" tutvustusel rõhutati korduvalt, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks noortevaldkonnas on vaja ka riiklikku palgatoetust, mis ühtlustaks noortevaldkonna töötajate töötasu erinevates piirkondades.

Nii saaks tagada töötajatele motiveeriva palga, mis omakorda innustaks neid ka kehtestatud nõudeid täitma. See ajendaks omakorda tööandjaid kvalifitseeritud töötajaid värbama ja töötajate palgataset tõstma.

Arvan, et pärast kõiki neid haridus- ja teadusministeeriumi tellitud noorsootööd puudutavaid uuringuid oleks viimaks aeg koolivõrgu korrastamise ja õpetajate palgateemade kõrval tegeleda ka noorsootöötajate madalate palkade probleemiga. Meie noored on seda väärt.