Tänapäeva mõjutussõda ei vaja enam rakette ega häkkereid, vaid imbub ühiskonda vaikselt ja märkamatult usaldusväärse täiskasvanu kujul, kes siseneb noorte ellu treeneri, juhendaja või noorsootöötajana.

Seal, kus noored otsivad tähendust, kuuluvust ja iseennast, kujundatakse hoiakuid ja väärtusi, mis võivad olla otseses vastuolus kõige sellega, millele Eesti riik ja tema põhiseaduslik kord on rajatud. Noortega töötav täiskasvanu, kes on maailmavaateliselt radikaliseerunud või ideoloogiliselt mõjutatud ja kelle väärtuskompass on nihkes, võib kujuneda alateadlikuks mõjutusagendiks või veel hullem, teadlikuks julgeolekuohuks.

Noorte väärtusruum on muutunud sihtmärgiks 

Kaitsepolitsei aastaraamat 2024–2025 viitab selgelt, et Eesti noored on muutunud sihipärase mõjutustegevuse sihtmärgiks. Veelgi murettekitavam on, et poliitilise vastutuse hajumine ja sisulise järelevalve puudumine loovad olukorra, kus kvalifitseerimata noortevaldkonna töötajatel lubatakse tegutseda rollides, mis mitte ainult ei pane ohtu laste ja noorte vaimset ning füüsilist heaolu, vaid lõhuvad tasahilju ka riigi sisemist stabiilsust.

Riigist välja saadetud Konstantin Gorlov, Tiktokis kuulsust kogunud "võitlusklubi" eestvedaja treenis noori, jagades samal ajal sotsiaalmeedias Venemaa sõjalist propagandat. Narvast pärit tantsurühma noored viidi Krimmi, aktiivse sõjategevuse piirkonda laagrisse. See polnud süütu rahvusvaheline projekt ega haridusprogramm, vaid oskuslikult lavastatud mõjutusoperatsioon, milles osalemist võimaldasid Eesti enda noortevaldkonna töötajad ehk inimesed, kelle eesmärk peaks olema noortele turvalise, arendava ja väärtuspõhise keskkonna tagamine.

Mitte iga juhendaja ei kujuta endast ohtu, kuid iga süsteemne nõrkus, mis võimaldab pädevuse ja väärtuskompassi puudumist, loob võimaluse, et seda rolli täidab inimene, kelle tegevus ei toeta, vaid õõnestab Eesti põhiseaduslikke aluseid. Kui täiskasvanu ei suuda ära tunda, et teda kasutatakse mõjutusoperatsiooni tööriistana, ei saa me talle usaldada noortega töötamist. Kui ta saab sellest aru ja tegutseb ikkagi, siis on ta otsene julgeolekuoht.

Arvestades pingestunud geopoliitilist olukorda, ei saa Eesti enam endale lubada, et noorte väärtushinnanguid kujundavad isikud, kelle pädevust ega vastutust ei määra ükski kehtiv õigusraamistik.

Kvalifikatsioonilõhe loob näilise usaldusväärsuse

Eestis tegutseb hinnanguliselt 12 300 noortevaldkonna töötajat, nende seas noorsootöötajad, treenerid, huvitegevuse juhendajad ja huviringi õpetajad, kelle igapäevane töö mõjutab kümnete tuhandete noorte maailmapilti, väärtushinnanguid ja tulevikuootusi. Ometi näitab Balti Uuringute Instituudi 2023. aasta uuring, et ligikaudu veerandil töötajatest ja tööandjatest puudub noorsootöö- või pedagoogikaharidus ning ligikaudu pooltel puudub kutsetunnistus.

Praktikas tähendab see, et märkimisväärne osa noori kohtub juhendajatega, kelle professionaalset sobivust pole kunagi hinnatud ega kinnitatud. Iga kolmas juhendaja tegutseb ilma kutselise järelevalveta. See on fakt, mitte arvamus.

Tulemuseks on süsteem, kus kõrvuti tegutsevad kvalifitseeritud ja pädevaks tunnistatud valdkonna spetsialistid ja samuti isehakanud, kelle väärtusruum ning tööeetika võivad olla täiesti erinevad: üks lähtub tõenduspõhisest praktikast ja kutse-eetikast, teine isiklikest veendumustest. Kahe noortega töötava spetsialisti lähenemised, mõtteviis ja eesmärgid võivad olla vastandlikud, ent ühiskonna silmis on nende roll ja mõju noore arengule sisuliselt samaväärsed. Silt "noorsootöötaja" või "treener" loob usalduskrediidi, mille sisu ei pruugi tegelikkuses olla kontrollitud ega kvaliteetne.

Statistika räägib enda eest. Ainuüksi õppeaastal 2022/2023 osales huvihariduses ligi 94 000 noort, noortekeskuste tegevustes üle 70 000 ja noorteühingutes enam kui 14 000. Need ei ole lihtsalt arvud, igaüks neist on noor, kes viibib juhendaja mõjuväljas, sageli ka ilma tunnistajata.

Eelmise aasta lõpus avaldatud Eesti noortekeskuste ülevaade toob esile, et 57 protsenti noortekeskustes töötab noorsootöötaja üksi, ilma kolleegideta, olles igapäevaselt vahetus kontaktis noortega. Kui töötajal puudub erialane väljaõpe või kutsekvalifikatsioon, ei tea mitte keegi, ei lapsevanem, kohalik omavalitsus ega riik, milliseid väärtuseid või hoiakuid selles ruumis tegelikult edasi antakse.

Lahendus on olemas, aga kas ka poliitiline tahe?

Kahetsusväärne on see, et lahendus on tegelikult olemas. Noortevaldkonnas on välja töötatud terviklik kutsesüsteem, mis defineerib, mida peab teadma ja oskama professionaalne noorsootöötaja. Olemas on kutse-eetika, mis seab selged väärtusalused, millele töö noortega peab tuginema. Lisaks on olemas ka noorsootööle suunatud akadeemiline ettevalmistus, mida pakuvad Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Viljandi kultuuriakadeemia ning Tallinna Ülikool. 

Puudu on vaid üks otsustava tähtsusega komponent – poliitiline otsus. Ehkki on toimunud kaua oodatud läbimurre ning haridus- ja teadusministri sõnumitest kõlab valitsuskoalitsiooni toetus noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamisele, ei saa poliitilist tahteavaldust pidada lõppeesmärgiks. Deklaratiivne heakskiit peab muutuma sidusaks seadusandlikuks tegevuseks, mille käigus viiakse kvalifikatsiooninõuded kehtivatesse õigusaktidesse, et luua selge, läbipaistev ja kohustuslik raamistik noorsootöö professionaalseks teostamiseks kõikjal Eestis.

Kvalifikatsiooninõuete rakendamine on riigi ja kohaliku tasandi ühine vastutus. See eeldab, et omavalitsused seavad kvalifikatsiooninõuded oma piirkonna noorsootöö korralduse aluseks, lähtudes arusaamast, et professionaalne noorsootöö on oluline avalik teenus. Nõuete rakendumine praktikas sõltub otseselt kohalike juhtide otsustest väärtustada kvalifitseeritud noorsootöötajate panust ning luua tingimused nende tööks ja arenguks. Seega saab kvalifikatsiooninõuete kehtestamine olla tõhus ainult juhul, kui seadusandliku raamistiku kõrval toetatakse järjepidevalt ka omavalitsuste võimekuse kasvu ja teadlikkuse tõstmist.

Nõudlus selgete kvalifikatsiooninõuete järele ei ole kapriis, vaid sisuline vajadus, mida sektor on korduvalt ja järjekindlalt esile toonud. Sama eesmärk on sõnastatud ka riiklikus noortevaldkonna arengukavas 2021–2035, milles nähakse ette üleminek erialase kvalifikatsiooni kohustusele. 

Usaldus noortevaldkonna vastu ei saa baseeruda üksikisiku südametunnistusel, see peab põhinema süsteemsel usaldusväärsusel, mille aluseks on erialane kutse, haridus ja pidev professionaalne areng.

Teadlik ja pädev noorsootöötaja saab olla noore esimene ja otsustava tähtsusega kaitseliin, kuid ilma poliitilise tahteta kehtestada üheselt mõistetavad kvalifikatsiooninõuded noortega töötavatele spetsialistidele, jääb piir avatuks ka Trooja hobustele, neile, kes kannavad endas vaateid ja hoiakuid, mis ei teeni noore, ühiskonna ega riigi huve.