11.–17. novembrini tähistatakse üle-eestilist noorsootöö nädalat. Noortevaldkonna fookusesse toomine terveks nädalaks annab justkui märku noorsootöö olulisusest, kuid tõstatab ka küsimuse, kui palju me tegelikult väärtustame seda tööd, mis toimub formaalhariduse kõrval ja sageli varjus.

Kui haridustöötajatele on pühendatud üks päev aastas, õpetajate päev, siis mitteformaalset haridust edendavate noorsootöötajate pingutusi märgatakse ja hinnatakse palju harvem kui üldse. Ometi on noorsootöötajate roll noorte enesearengu teekonnal samavõrd oluline, luues tingimused, mida õpetajad üksi luua ei saa, ent moodustavad sünergias tervikliku hariduskogemuse.

Väärib tähelepanu, et Eestis on võimalik noorsootööalast kõrgharidust omandada kolmes kõrgkoolis ning Tallinna Ülikool pakub ka noorsootöö korralduse magistrikraadi, mis annab teadmised, kuidas juhtida noorsootöö protsesse strateegilisel tasemel.

Lisaks kõrgkoolide õppekavadele on loodud kutsesüsteem, mis aitab tagada professionaalsuse ja kvaliteedi noortevaldkonnas. 2023 aastal Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tehtud põhjalik noortekeskuste hetkeolukorra kaardistus kinnitab, et noortekeskustes töötavad kvalifitseeritud spetsialistid: 51 protsenti töötajatest omab kõrgharidust, sealhulgas seitse protsenti magistrikraadi. Samuti on 65 protsenti töötajatest omandanud kutse või osakutse ning veel 12 protsendil on kutse omandamisel.

Hoolimata sellest, et noortega töötavad spetsialistid ise hindavad erialase hariduse ja kvalifikatsiooni olemasolu, ei kajastu see alati tööandjate väärtushinnangutes.

Ühiskonnal, aga eelkõige otsustajatel, tuleb mõista, et noorsootöö ei ole formaalhariduse kõrvaltoode, see on selle lahutamatu osa. Riigi tasandil on loodud mitmeid strateegiaid, sealhulgas noortevaldkonna arengukava 2021–2035, mis rõhutavad formaal- ja mitteformaalhariduse lõimimise olulisust.

Just noorsootöö kaudu omandavad noored need olulised oskused, mida koolis ei õpetata, kuid mis on vajalikud iseseisvaks eluks ja edukaks toimetulekuks tuleviku töömaailmas.

Praegused noored on homsed otsustajad, kelle suhtumine, teod ja põhimõtted kujundavad meie elukeskkonda. Neid tuleb kuulata, toetada ja julgustada, eriti nende esmapilgul hullumeelsete ideede puhul, mis on tihti edulugude algus. Noorte värske vaatenurk ja julgus eksperimenteerida loovad uusi võimalusi, lahendusi ja innovatsiooni, mida ühiskond vajab.

Just noorsootöö, mis pakub praktilisi päriselu kogemusi ja arendavaid tegevusi väljaspool klassiruumi, mitteformaalses õpiruumis, on oluline meede toetamaks noorte inimeste kasvamist vastutustundlikeks, ennastjuhtivateks ning üldinimlikke väärtusi kandvateks ühiskonnaliikmeteks.

Praegune olukord seab aga noorsootöö väärtuse kahtluse alla ning ei tekita minus kui valdkonna arendajas usaldust ministeeriumi suhtes, mille vastutusalasse noortevaldkond kuulub.

2017. aastast noorsootööseaduse § 15'1 alusel omavalitsustele makstav täiendav toetus on olnud oluline samm õiges suunas. Eriti maapiirkondades, kus noorte võimalused on tihti piiratud, on just see toetus võimaldanud noortekeskustel pakkuda kvaliteetseid ja kaasaegseid huvitegevusi ning tuua piirkonda kvalifitseeritud ja noori innustavaid juhendajaid. See on olnud strateegiline investeering noorte tulevikku ja seeläbi kogu ühiskonna arengusse.

Teisalt on hiljutised kärped murettekitavad. Kui algselt eraldati huviharidusele- ja tegevusele 14,25 miljonit eurot aastas, siis 2022. aastal kärbiti toetust 10,25 miljonile eurole, lisaks on kavandatud rahastuse edasine vähendamine veel ühe miljoni võrra ehk ligikaudu kümme protsenti.

Selline pidev toetuse kärpimine ei kanna endas sõnumit, et riik peab noortevaldkonda prioriteetseks, vaid vastupidi, tekitab valdkonna arendamisel ebakindlust ning nõrgestab usaldust riigi pikaajalise strateegia suhtes.

Ajal, mil noorsootöö korraldamine on kujunenud kohalikele omavalitsustele loominguliseks protsessiks, mida ei piiritle riiklik raamistik ega ühtne kvaliteedinõue, sõltub noortekeskuse roll piirkonnas suuresti omavalitsuse tarkusest. Kui kohalik omavalitsus suudab tegeleda võrdväärselt kõikide huvigruppidega ning tagada sealjuures väärikad töötingimused valdkonna edendajatele, näitab see omavalitsuse võimekust.

Ehkki igapäevast külastusstatistikat koguv noortekeskuste üle-eestiline elektrooniline seiresüsteem Logiraamat kinnitab, et keskuste külastamine on tõusvas trendis, siis paraku ei kuulu noortevaldkond paljudes omavalitsustes isegi mitte prioriteetide esikümnesse. Küll aga on esimene koht, kust kärpeid tehakse ning sellest tulenevalt on ka valdkonna rahastamine, noorte enesearengu võimalused ja spetsialistide töötingimused piirkonniti absurdselt ebaühtlased.

2023. aastal valminud uuring Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimused tõi selgelt välja, et head töötingimused on olulised tagamaks valdkonna kvaliteet ja selle hea mainekujundus. Ometi nähtus Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse seireprojektist, et Eestis on mitmeid omavalitsusi, kus noorsootöötajate palk on miinimumpalga tasemel ja kus tuhande euro suurune aastaeelarve hõlmab lisaks sisulistele tegevustele noortega ka noortekeskusesse tualettpaberi soetamise kulu.

Demotiveerivad töötingimused on viinud olukorrani, kus 2022. ja 2023. aastal otsis keskmiselt iga kolmas noortekeskus endale poole aasta jooksul vähemalt ühte uut töötajat. Kusjuures sageli liigutakse edasi just formaalharidussüsteemi, kus noorsootöötajale omased lähenemised ning kaasavad metoodikad on kõrgelt hinnatud.

See toob meid küsimuse juurde, kuidas saab sellises olukorras tagada stabiilsuse ja kvaliteedi, kui noorsootöötajad on pidevas rotatsioonis ning meeskondade komplekteerimine ja väljaõpe võtavad rohkem aega ja ressursse, kui tulemused jõuavad avalduda. Samuti ei saa me alahinnata mõju noortele, kes vajavad stabiilset ja turvalist keskkonda, kus nad saaksid enda huvidest ja vajadustest lähtuvalt areneda ja tunda, et neil on koht, kuhu kuuluda.

Tegemist on laiemate prioriteetide ja ühiskondliku mõistmise küsimusega. Kas me üldse mõistame, milline ühiskondlik mõju on noorsootööl? Kuidas mõjutab noorsootöö noorte tulevikku, kogukondade elujõudu ja laiemalt kogu ühiskonna toimimist?

Siin saab nii riik kui ka iga kohalik omavalitsus peeglisse vaadata ning mõelda, milline on see väärtuspakkumine, mida noortega töötavatele inimestele, aga seeläbi ka noortele üle Eesti, pakutakse.

Ilma toetuseta noorsootöösse kaotame palju rohkem kui ainult huvihariduse võimalused, me kaotame ettevõtlikud, julged, tulevikku kujundavad noored ja nende potentsiaali. Kui õpetajad streigivad, mõistavad kõik, milline on tagajärg. Kuid mis saab siis, kui ühel päeval pole enam noorsootööd?