Tänapäeva keerulises ja nõudlikus maailmas hakkama saamiseks ei ole põhiharidus piisav. Statistika näitab, et need, kes piirduvad põhiharidusega, on tööturul ebasoodsas seisus, nad on sagedamini töötud ja ka nende tervisenäitajad on kehvemad¹. Õppimiskohustuse ea tõstmine kuni 18. eluaastani on üks sammudest, mis võimaldab meil neid probleeme ennetada, sest iga õpitud aasta on kasulik nii inimesele endale kui ka ühiskonnale.

Milles seisneb probleem?

Räägime kõigepealt arvudest ja inimestest, keda see muudatus mõjutab. Põhikooli lõpetanud noorte hulgas on igal aastal 20 protsenti ehk umbes 2000 noort², kes nelja aasta jooksul pärast põhiharidust ei ole omandanud järgmist haridustaset. Suur osa neist on läinud küll edasi õppima, aga on paraku õpingud katkestanud. Selle 2000 seas on ca 500 noort, kes pärast põhihariduse lõpetamist õpinguid üldse ei jätka ja kellest suurem osa ei lähe ka tööle.

Kui vaatame ajas edasi, siis nendest kahest tuhandest mõned otsustavad õpinguid siiski jätkata kuuendal, seitsmendal aastal või millalgi täiskasvanueas. Mida pikemaks katkestus venib, seda raskem on tagasi haridusrajale hüpata, kuna täiskasvanutel on tihti palju muid kohustusi ja keeruline pühenduda ainult õpingutele. Seega piirdubki 10–15 protsenti meie noortest täiskasvanutest põhiharidusega, mis hakkab omakorda piirama nende võimalusi tööelus ning edasisel haridusteel³.

Noored tahavad õppida

Meie kõigi huvides on aidata noor tasemele, et ta tuleks enda eluga hästi toime. Isegi kui tema ise mingil hetkel arvab, et kooli pooleli jätmisega muutub elu lühiajalises vaates kergemaks ja pingelisi kohustusi on vähem. Tegelikult tahavad noored edasi õppida, ka hilisematest katkestajatest läheb ju suur osa algselt kutse- või keskkooli.

PISA testis, milles küsitakse õpilastelt, mis on nende haridusootused, vastab alla viie protsendi, et tahavad piirduda põhiharidusega⁴. Seega võime järeldada, et õpilased tahavad edasi õppida, aga vajavad praegusest rohkem tuge.

Õpilase kooliedu on sõltuv tema arengu- ja õppimiskeskkonnast. Motivatsioon ei teki iseenesest, vaid seda saab toetada. Selles on oma roll täiskasvanutel. On kahetsusväärne, kui keegi tahab täiskasvanute loodud haridussüsteemis veeretada ainuvastutuse noore inimese kaela. Meie ülesanne täiskasvanutena ja süsteemi kujundajatena on koos osapooltega mõelda, milline on meie roll noorte kooliedus ja kuidas me seda täidame.

Lisaks loosungitele on tarvis ressursse

Plaan ei ole loomulikult ideaalne. Koalitsiooniläbirääkimistel, kus muudatus sõnastati, jäeti mulje justkui ei maksaks see ressursside mõttes midagi.

Tõepoolest, kohad on kutsekoolides üldjuhul olemas, sest suurem osa noortest ju tegelikult alustavad õpinguid ja nendega on arvestatud. Selleks, et muutusest päriselt kasu tekiks ja et noored oleksid tõesti toetatud ja päriselt omandaksid uusi teadmisi ja oskuseid, mitte lihtsalt ei oleks kooli hingekirjas, on vaja lisaressurssi eelkõige haridustöötajatena, kes pakuvad individuaalset tuge neile õpilastele, kellel on raske. Ja seda ka põhikoolis.

Mõistame, et kriitikanooled võivad olla ajendatud hirmust suureneva töökoormuse ees. Koolitee varakult katkestavatel noortel on selleks keerulised põhjused⁵ ning olgem ausad, nende kooli tagasi toomine tähendabki lisatööd. Haridussüsteemi peamine eesmärk on noori toetada, mitte "ebamugavaid juhtumeid" ära peita, et täiskasvanute elu kergem ja mugavam oleks.

Hirm on mõistetav, sest kui ressursid jäävad samaks ja kohustused kasvavad, siis on raske saada väga head tulemust, aga see ei tähenda, et eesmärki ei tohiks seada. Pigem peavad inimesed, kes hirmu tunnevad, just häälekamalt seisma selle eest, et ressursse juurde tuleks, mitte selle eest, et latt madalale jätta. Otse öeldes ei ole 17-aastane madala motivatsiooniga noor kooli ja täiskasvanute jaoks "probleem", vaid täiskasvanute probleem on, kuidas seda noort paremini aidata.

Oluline on seegi, et me ei räägi enam koolikohustusest, vaid õppimiskohustusest. See võiks aidata meil lahti lasta ideest, et noor peab tingimata iga päev kutsekooli või gümnaasiumi klassiruumis viibima. Võimalik võiks olla õppimiskohustust täita töökohapõhiselt. Või on noorel mentor, kellega seab koos eesmärke ning kohtub näiteks paari nädala tagant ja ülejäänud aja arendab ennast iseseisvalt.

Lõpetuseks

Inglise keeles on mõiste nirvana fallacy ehk täiusliku lahenduse mõttelõks. Kui ideaalset lahendust ei ole, kas siis üldse on mõtet midagi teha?

Autos turvavöö kinnitamine ei hoia ära kõiki liiklusõnnetusi, aga ometi teame, et turvavöö kasutamine on aidanud vähendada traagiliste tagajärgedega õnnetuste arvu. Ka turvavööde kasutamise vastuargumendiks oli kunagi, et liiklusõnnetused juhtuvad ju sellest olenemata. Nüüdseks on need enesestmõistetavad ja üks paljudest tõenduspõhistest sekkumisviisidest.

Õppimiskohustuse tõstmisest võiks mõelda nagu turvavööst. See ei lahenda kõiki probleeme, aga aitab ära hoida kõige negatiivsemad stsenaariumid.