Maarja Vaino: emadepäeva eel emaduse kiituseks
Emadus on aastatuhandeid olnud austatud ja hoitud kui ime, nii bioloogiline kui ka kosmiline ime. Ometi on aina hoogu kogunud hoiak, et emadus on raske, tüütu, elu rikkuv nähtus, mida meestekeskne julm ühiskond naistele peale surub, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Pühapäeval on emadepäev. Esimest korda ei anta aga taasiseseisvunud Eestis enam välja pidulikku aasta ema tiitlit. 36 aastat kestnud traditsioonist loobuti ilmselt seetõttu, et viimastel aastatel puhkes pärast iga uue tiitli väljaandmist mingisugune pahameeletorm. Sageli üsna kistud põhjustel.
Laiemalt on jäänud mulje, et osale inimestest lihtsalt ei meeldinud emaduse sellisel moel tunnustamine ja pühitsemine. Nähakse ju avalikus arvamusruumis kõvasti vaeva, et teha noortele selgeks, kui hirmus asi on perekond ning milliseks nuhtluseks on inimesele ja tervele maakerale lapsed. Et sellise ideoloogia aktivistid on ka ise emast siia ilma sündinud ja koormavad oma häbematu olemasoluga maakera, ei paista neid morjendavat.
Jah, emadust ja lapsi alandavaid ning sürjutavaid arvamusi lugedes meenub filosoof Albert Camus, kelle kuulsaim teos "Sisyphose müüt" algas teadaolevalt sõnadega: "On ainult üks tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada kas elu väärib elamist või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu /-/ tuleb teises järjekorras."
Kas see küsimus on emaduse kritiseerijatel ikka tõsiselt läbi mõeldud? Ehk peetakse omaenese elu siiski väärtuslikuks? Aga millise õigusega keelata seda elu siis teistele?
Vahel aga tundub, et mingisugust filosoofilist läbimõeldust ei ole põhjust üldse jutukski võtta. Sest nii mõnigi kord kumab ründavate, tühistavate ja ühtlasi ka lahmivate säutsude taustal lihtsalt harimatus.
Ma ei tea, kas ühiskonnaõpetuse tunnis räägitakse ka ajaloost ja müütidest, kuid vajalik oleks see küll. Kuidas muidu võiksid tekkida teadmised emaduse tähendusest meie kultuuriloos ja laiemalt meie mütoloogilises mõtlemises? Eksisteerib ju suur hulk müüte ja uskumusi – ja seda väga erinevates kultuurides – mis on seotud maaema, Suure Ema, Suure jumalanna ja maajumalanna arhetüübiga.
Meie kultuuri juured on teadmises, et viljakus on naise kingitus ühiskonnale; et naine kannab taevast tarkust ning naisega seostub laiemalt elu tekkimine selle kõigis vormides. Naise ja emaduse pühaks pidamine transformeerus ristiusus neitsi Maarja kultuseks, kelle puhul on ju samuti esmatähtis ema roll.
Eesti folklooris ja usundites on maaema üks kõige enam armastatud ja austatud maahaldjas. Soomeurgilikus maailmas oligi kultuur pigem naisekeskne ning praegu moeteemaks olevat soolist ebavõrdsust meie varasemas kultuuris ei tuntud. Eestis saadeti isegi nõidadena mehi ja naisi üsna võrdselt tuleriidale.
Emadus on niisiis aastatuhandeid olnud austatud ja hoitud kui ime, nii bioloogiline kui ka kosmiline ime. Ema armastust oma lapse vastu on võimatu võrrelda millegi muuga, sellele ei olegi midagi võrdväärset.
Ometi on aina hoogu kogunud hoiak, et emadus on raske, tüütu, elu rikkuv nähtus, mida meestekeskne julm ühiskond naistele peale surub. Mul on tõesti kohutavalt kahju kõigist noortest tütarlastest ja naistest, kellele seda narratiivi pähe sumistatakse. Keda tegelikult ju survestatakse tundma süütunnet, kui nad tahavad armuda, luua perekonda ja saada lapsi. Kui nad tahavad kõige loomulikumat asja, ilma milleta poleks maailmas ei inimkonda ega tema kultuuri.
Mõeldes emaduse mütoloogilisele rollile ja tähendusele, meenusid ka psühholoogias tuntuks saanud hea ja kohutava ema arhetüübid.
Kõige tuntumad "kohutavad emad" on ilmselt erinevatest muinasjuttudest pärit kurjad võõrasemad, kes elu andmise asemel seda hoopis hävitama kipuvad. Millegipärast tundubki mulle, et see "kurja võõrasema" arhetüüp on meie ajastul kuidagi rohkem esile kerkinud ja hakanud varjutama hea ema arhetüüpi. Väikese kõrvalekaldega: kurjaks ei ole muutunud emad ise, vaid viis, kuidas emadust kirjeldatakse.
Müüt on võtnud uue huvitava kuju. Kui näiteks Lumivalgekese muinasjutus tahtis kuri võõrasema Lumivalgekest tappa tema liigse ilu pärast, siis praegu käimasolevas loos püütakse Lumivalgekest – metafoorselt muidugi – tappa tema emaks olemise soovi pärast.
Eks ole muinasjutud õpetanud ju sedagi, et pahatahtlikkus võib end peita näilise headuse võõba alla. Räägitakse naise vabastamisest, aga kas see on vabadus, kui tagajärjeks on enesesalgamine? Emarolli häbistamine seda ju teeb, paneb salgama naiseks olemise üht tähtsamat sfääri.
Imetlemist väärisid ammustel aegadel ja väärivad ka nüüd mitte isehakanud vabastajad, vaid ikka naised, kes soovivad ka emad olla. Seda soovi tuleb au sees hoida, isegi kui see alati teoks ei saa.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel