Ühiskondlik stigmatiseerimine pole mingi uus nähtus. 1990. aastatel, kui veel ei kehtinud vanemahüvitist, õppis ühiskond kiiresti viltu vaatama kahekümnendates eluaastates naistele, kes otsustasid tööalase karjääri tegemise asemel lapsega koju jääda. Kõik arenes tohutu kiirusega ja võimalused vedelesid maas. Rumalaks hakati pidama neid, kes otsustasid enne 30. eluaastat üldse lapsi saada.

Mäletatavasti oli see aeg, mil lapsed ei olnud veel isegi kohvikutesse ja restoranidesse oodatud. Minu esimene poeg sündis 1996. aastal ning mäletan hästi kolleegide haletsevaid, sekka põlastavaid hoiakuid, kui kuni sünnituseni tööl suure kõhuga ringi paterdasin.

Nüüd on aeg muutunud. Eesti riik premeerib emadust võrdlemisi heldelt ja kohvikutesse on lastele lausa eraldi mängunurgad loodud. Väliselt tundub, et suhtumine emadusse on aastatega muutunud tunduvalt paremaks.

Ometi saavad naised esimese lapse üha vanemas eas, kuigi sotsiaalsed garantiid on palju paremad kui näiteks 1990. aastatel. On arvamusi, et selle üks põhjus võib olla pikemaks venitatud lapsepõlv, kus noore inimese elu kohustuslik osa peab olema lisaks ülikoolis käimisele veel odüsseia välismaal ja võimalikult kaua kestev ringi seiklemine.

Ühiskondlik surve oma elujanu enne laste saamist viimse piirini rahuldada surub põhiväärtused äärealadele. Laste saamist noores eas peetakse tüütuks kohustuseks, napakate konservatiivide veidruseks või isegi rumalaks vastutustunde puudumiseks.

Aga kui küsida eakatelt, mida nad elus kõige rohkem kahetsevad, siis väga harva vastatakse, et nooruses jäi mõni pidu pidamata ja keskeas sai liiga vähe karjääri tehtud. Enamasti on kahetsused seotud perekondliku eluga, et oleks tahtnud saada rohkem lapsi või olemasolevate lastega rohkem aega veeta. Vaid elukogenud inimesed oskavad öelda, mis on elu põhiväärtused. Targad noored on need, kes neid kuulda võtavad.

Kahjuks enamasti neid kuulda ei võeta. Hoolimata Eesti riigi edusammudest emaduse premeerimisel on endiselt ühiskonnas tunda noorte emade vastu mittemõistvat või isegi põlglikku suhtumist. 

Osa ühiskondlikku põlgust on pärit suisa võitlevatest feministlikest ringkondadest, mis nime järgi peaksid seisma kõigi naiste õiguste ja valikuvabaduste eest. Emadus ei tundu Eesti sõnakate feministide arvates olevat naise jaoks päris kõige õigem valik. Vähemalt mitte koduperenaise stiilis emadus.

Avalikult võidakse küll öelda, et iga naine olgu vaba valima, kas soovitakse keskenduda pigem karjäärile või pigem laste kasvatamisele ja ükski valik ei ole parem kui teine. Suurem osa Eesti naisi ongi endale leidnud kuldse kesktee laste ja karjääri vahel.

Tegelikkuses surutakse narratiivi, et täielik pühendumine lastele ja perele pole naisele õige viis elamiseks. See ei sobitu võitlevasse feministlikku narratiivi, mis idealiseerib peamiselt naissoost tippjuhte, kes ületavad maskuliinses maailmas edukalt barjääre, võtavad meeste rollid üle ja kasutavad neid patriarhaalse ühiskonnakorralduse purustamiseks.

See narratiiv eeldab, et kogu ühiskond rajaneb nullsummamängu võimusuhetele, kus meeste ja naiste huvid vastanduvad teineteisele. Täielik pühendumine laste kasvatamisele tähendab selle narratiivi järgi, et naine on allutatud mehe majandusliku võimu alla.

Mõne arvates on koduperenaised feministliku liikumise reeturid, sest on oma iseseisvuse ja patriarhaadi barjääride purustamise püüdluse vabatahtlikult ära andnud. Teiste arvates on nad lihtsalt võimukate meeste ohvrid. Kahjuks ei näe selline kalk maailmapilt ette, et meeste ja naiste vahel võib olla ka tõeline armastus ja sümbiootiline suhe, mis teeb terviku suuremaks kui osade summa. Eesti keeles on selle kirjeldamiseks suurepärane liitsõna "abielu", mis kirjeldab elu, kus mees ja naine aitavad teineteist.

Koos jagatakse rõõme ja muresid ning igaüks panustab perekonna heaolusse omal moel – ülesanded jagatakse omavahel ära. Mõne naise jaoks on emadus niivõrd loomulik ja oluline osa elust, et ta tahabki seda täiel rinnal nautida, jättes muud ülesanded mehe kanda.

Sellistest naistest Feministeeriumi lehelt lugeda ei saa, vähemalt mitte midagi positiivset. Kui kusagil avalikult emadust või paljulapselisi emasid solvatakse, siis nende kaitseks välja ei astuta. Samal ajal viskutakse alati džotile lastetute karjäärinaiste ja tippjuhtide nimel, kui keegi – eriti meesterahvas – peaks nende elus tehtud valikutele ja võimalustele üldse osundada julgema.

Ei mäleta näiteks seda, et mõni Eesti feministliku liikumise eestvedaja oleks kritiseerinud valitsuse otsust kaotada sotsiaalsed garantiid kodustele vanematele, kes kasvatavad kuni kaheksa-aastast last. Sellega piirati paljude naiste valikuvabadust täielikult pühenduda emadusele, mis järsult kahaneva sündimusega riigis on kõige olulisem töö.

Eesti feministlik liikumine ei taha seista kõikide Eesti naiste õiguste eest ja sellest on ülimalt kahju. Muide, Feministeeriumi kaudu levitatakse feministliku liikumise narratiive suuresti maksumaksja raha eest. Kui mõnele asutusele on eraldatud teatud ühiskonnagrupi esindamiseks avalikke vahendeid, siis võiks kehtida ootus, et seda ühiskonnagruppi ei esindataks valikuliselt ega ideoloogiliselt.

Ühiskondlikul suhtumisel on ülimalt oluline mõju sündimusele. Mida kauem laste saamist edasi lükatakse, seda suurem on tõenäosus, et lapsed jäävadki sündimata. Emaduse stigmatiseerimisele tuleb igati vastu seista. Pisikeste laste emad on kõige haavatavam sihtgrupp ühiskonnas, eriti noored ja lasterikaste perede emad.

Kahjuks on ühiskonnas kujunenud nii, et naised, kes on võtnud endale ülesande teiste naiste stigmatiseerimise vastu välja astuda, ei soovi seda teha siis, kui stigmatiseerimise ohvriks sattunud naine on oma elus täielikult emadusele pühendunud. Pigem aidatakse stigmatiseerimisele ise kaasa. Paraku on sellise ühiskondliku fooni loomine üks oluline põhjus, miks nooremad naised enam lapsi saada ei soovi.