Lõppeval nädalal tekkinud poleemika varade konfiskeerimise seaduse ehk rahvusvaheliste sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (332 SE) üle sundis sulge haarama ja lisama sellesse arutellu omapoolse vaatenurga.

Juristide vaade kipub olema kitsas, liiga kinni punktis ja komas (mis on küll ka oluline). Ei arvestata, et iga seadus on heas mõttes subjektiivne. Kui inimesi, ühiskonda, riiki – ja just antud riigi inimesi – ei ole, ei ole ka õigust. Õigus ei ole ega tohiks olla formalistlik sünnitis.

Pean äärmiselt oluliseks sedagi, kuidas ja mis eesmärgil me õigust käsitame ja kasutame. Õigust, sh põhiseadust, peab olema võimalik kasutada enesekaitseks. Ja laias tähenduses enesekaitsega ongi selle seaduse puhul tegemist.

Paraku peab enesekaitsevõimekus olema meie jaoks esmatähtsusega. Me ei saa muuta geopoliitilist reaalsust. Eesti on piiririik ja meie naaber, keda kunagine USA president on tabavalt nimetanud kurjuse impeeriumiks, peab juba tegelikult kümme aastat agressioonisõda Ukraina vastu.

See ei ole meie jaoks abstraktne intellektuaalne mõtteharjutus, vaid puudutab meid ehk Eestit sedavõrd lähedat, et on sisuliselt ka meie sõda. Seda ei tasu unustada.

Seaduseelnõu näeb ette mõistliku meetme, mis tekitab agressorile natuke rohkem probleeme. Arvestagem, et agressor Venemaa järgib ainult jõudu ja samal ajal soovib, et teised riigid peaksid talle alluma. Inimene Venemaal on vaid materjal, piltlikult öeldes, kas kahuriliha või teeb mürske. Kas meie juristidel on siis tõesti mõistlik söösta nn mürsutooraine, oligarhide vara, kaitsele?

Abstraktseid mõtteharjutusi kuuldavale lastes on mugav unustada või jätta tähelepanuta, et ühe jalgrattateekonna kaugusel hävitatakse süstemaatiliselt teise riigi ja inimeste vara. Neid piinatakse, vägistatakse, tapetakse.

Õiguskorra säilimise vajadusele rõhumine sellise inimsusevastasele tegevusele vastu seismise õigustamiseks paneb küsima, mis on selliste argumentide tegelik motiiv. Kas raha räägib? Või on siin alahoidlik ja alateadlik hirm? Küsigem endalt, kas oleme aktiivsed või alandlikud?

Rõhutan veel kord, et ei õigus, põhiseadus ega õiguskord ei saa eksisteerida väljaspool inimesi, õiguse kandjaid. Kui ei ole inimesi ega riiki, ei ole ka õigust. Õigus ei tohi olla eelkõige vahend, mille abil ja mida kasutades õigustada sisuliselt õigus- ja inimsusevastaseid tegusid.