140 aastat tagasi, 4. juunil 1884 õnnistati Otepää kiriklas sinimustvalge lipp – meie nüüdne rahvus- ja riigilipp. Meie lipu värvikombinatsioon on vanem kui lipp ise. Juba 23. mail 1881. aastal otsustasid eesti soost üliõpilased asutada saksa soost üliõpilaste eeskujul oma korporatsiooni ja pidasid selleks 17. septembril 1881 Tartus korporatsiooni avakoosoleku. Organisatsiooni nimeks valiti Vironia. Värvideks said sinine, must ja valge. Korporatsioonide esinduskogu eestlaste üliõpilasorganisatsiooni paraku ametlikult ei registreerinud, kuid värvikombinatsioon oli sündinud.

Vaimulik Aleksander Mäevälja (1857-1938) on ajalehes Postimees (nr 144, 30. mai 1934) ühe värvivaliku tegemise juures viibijana selgitanud:

"Värvid pidid meile tuletama meelde, kes oleme, kuhu kaldume ja püüame – sama pidid teisedki tulevikus teadma: oleme eestlased, tahame eestlasteks jääda, selleks on meil õigustus ja kohustus /-/ Eks sinine taevas kata meie kodumaad, lõunas on meil sinipinnalised järved, põhjas Virumaal asetsevad sininimelised mäed. Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta tootva mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate mustade süte meenutajana."

Valge värvi kohta meenutatakse samas Postimehes koolipapa Hugo Treffneri (1845-1912) sõnu: "Ise püüame valguse poole ja rahvale anname valgust. Päikesepaiste ei tohi meil puududa – valge värv kuulugu meie rahvuslikkude sümbolite hulka!" Lipu moodustasid kolm värvi, sinine, must ja valge, alles 1884. aastal. Sinimustvalge sünnihetkeks loemegi kokkuleppeliselt sinimustvalge õnnistamist Otepääl.

Lippu õnnistades ei anta Jumala hoole alla mitte ainult lipukangas või selle värvid, vaid usaldatakse Looja armu ja hoole alla kõik, kes selle lipu värvide alla vaba rahvana koonduvad. Vabadus, mida saame Eestis nautida ja mille eest meie õed ja vennad Ukrainas ja mitmel pool mujal maailmas seisavad on segu Jumala õnnistusest ja esivanemate pärandist. Vabadusega käib kaasas õigus mõelda, aga ka õigus oma mõtteid välja öelda, õigus uskuda või ka mitte uskuda.

Erinevate mõtete ja väljaütlemiste põrkumine viib alati vaidlusteni, erinevate mõttekodade, fraktsioonide ja erakondade tekkimiseni. Vaidluseid selle üle, kuidas saavutatud vabadust hoida või kuidas sellega ümber käia, on vaba ühiskonna hea tervise tunnuseks.

Vabaduse enda kõrval on aga vähe asju, mille üle vaidluseid ei sünni. Need on väärtused, mis on tõstetud kõrgemale üle kõigi peade ja ambitsioonide. Üheks kõrgele ja üle kõikide erimeelsuste, vaidluste ja veendumuste tõstetud aardeks on nüüd ka 140 aasta eest Otepääl õnnistatud rahvustrikoloor, sinimustvalge.

Sinimustvalge lipp on justkui pehme ja suur tekk, mille alla me kõik usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, nagu rõhutab "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", ära mahume. Kes seda tekki teiste pealt ära või ainult endal peale soovib kiskuda, ei ole saanud lõpuni aru kõrgele Pika Hermanni tippu tõstetud trikoloori tähendusest.

Kui kaua õnnistus püsib? Õnnistus, nagu armastuski, on ilma ajalike või ajatute piirideta. Piire seavad inimesed. Jumal mitte. Kõige kõrgemad müürid enese ja teiste vahele on paljud meie seast rajanud ise oma südamesse. Seepärast tuleb olla ettevaatlik, et süda ei saaks täiesti sisse müüritud. "Ainult südamega võib õigesti näha ja kõige tähtsam on silmale nähtamatu", ütles Väike Prints. Mida saame aga näha või tunda, kui kogu meie vaate varjavad kõrged müürid?

Sama kehtib ka meie lipu kohta. Sinimustvalge lehvib seni, kuni on neid, kes seda lippu heiskavad olgu Pika Hermanni tippu või mõnda teise tähendusrikkasse paika, eriti aga püsib õnnistus mitte ainult meie lipu, vaid ka maa ja rahvaga seni, kuni sinimustvalget heisatakse veel koduõuedele ning kantakse kaasas oma südames.

Meie lipu muudavadki pühaks õnnistus ja selle lipu alla koondujate omavaheline ligimesearmastus, mis ei tohi kunagi olla selektiivne. Nii nagu Jumal "laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale" (Mt 5:45), nõnda lehvib ka Eesti lipp meie kõigi üle pühitsedes vabadust, mida peame hellalt hoidma ja kaitsma.