Hiljuti toimus oluline arvamusvahetus. "Loomingu" asetoimetaja Toomas Haug tõdes (19. juuli Postimees), et president Karis väldib oma kõnedes eestlaste kui rahvuse mainimist. Seda tuleks aga teha otse ja julgelt. Temaga haakunud (24. juuli Postimees) Akadeemia toimetaja Toomas Kiho ei oponeerinud, küll aga ütles, et püüab presidenti mõista. Kas see püüd oli siiras või natuke irooniline?

Eestis on tõesti olnud tavaks, et mõnest asjast ei räägita otse – valdavalt põhjusel, et otse pole lubatud. Toomas Kiho tõi näiteks, kuidas vanasti laulupidudel kiideti tsaari või hiljem lauldi Leninist, aga rahvas sai ikka õigesti aru, et kogu üritusega aeti eesti asja.

Võimalik, et ka nüüd tuleks "meie saladusest rääkida harva ja poole suuga; teame, et sügaval hingesopis on tal ometi kindel püsi, olgu ilm ümberringi kui karm tahes."

Nii et president haakuks justkui vana ja õilsa traditsiooniga, jätkab seda.

Ometi kostis avalikkusest vilekoor. Kuidas siis nii, praegu on ju iseseisvus, miks me ei võiks vabalt rääkida? Selg sirgu! Tõsi, kõlas ka mõni hääl (näiteks Erkki-Sven Tüür Postimehe kommentaariumis), et Toomas Kiho loost aimub hoopis nukrat irooniat.

Kõigepealt ilma irooniavõimaluseta. Toomas Kiho mõtteid võib trakteerida üldisemalt tabusõnade võtmes - mõnda asja ei maksa nimetada, sest võid ära sõnuda. Samuti, et kõige tähtsamatest asjadest ei ole mõtet päevast päeva leierdada, see teeb nad odavaks (kuigi kõrgemal, see tähendab riigivõimu tasemel meil seda "ohtu" kindlasti pole.)

Võib läheneda ka rituaali tasandil. Rituaalis manatakse esile ja etendatakse tihendatud ja tinglikul kujul mõnd olulist minevikusündmust. Laulupidu on meie põhirituaal. Siis umbes nii, et laulukaare all tuleme kokku ja elame viivuks läbi oma rasket minevikku, et ammutada uut elujõudu, umbes nagu enne kõrbeteekonnale asumist. Kujutleme end tagasi aega, kui rahvusest tõesti ei tohtinud rääkida ja vastupanu avaldati vaikselt.

Nüüd siis iroonia. Iroonia on eitus jaatuse kaudu (ütled vaesele "Sina oled ju rikas!") või jaatus eituse kaudu (ütled rikkale "Sinul pole ju pennigi!") Ütled poliitikule, kel oleks voli julgelt rääkida, et "sina, madaluke, pead ju suu koomal hoidma" (loe: ei tohi sõna "rahvus" suhu võtta). Selle valgusel võib arvata, et teine Toomas oli esimesega ikkagi sama meelt, see tähendab, et president võiks julgemalt rahvusest rääkida.

Irooniaga tuleks võtta sel puhul ka Toomas Kiho hoiatust: "Sest muidu, pagan teab, lõpetatakse sellised peod, äkki võivad sellised sõnad kellegi meelest kaasa tuua rahvusvaenu ja rivaalitsemist" Vaat' siin tekkis minus kui kontrafaktuaalse ajaloo küüsis olijale teatav kramp. Tore on ironiseerida, aga äkki nii lähebki?

Me näeme, kuidas viimastel aastatel on lääne poolt tulnud korraldusi, mis oleks mõne aja eest tundunud võimatud.

Tõsi, rahvusest rääkimise keelamine ei sobi Euroopa Liidu "pühakirjaga". Pealegi on Eesti maailma mastaabis vähetähtis.

Üldse on säärased riigid anomaalia ja tendents on nende kadumisele. Seega pole praktilist vajadust sääraseks seaduseks. Las nad kodus räägivad, mis tahavad, Brüssel pigistab armulikult silma kinni. Peaasi, et väljaspool sellega liiga ei laiutata ja nii edasi.

Aga säärasele arvestusele ei saa kindel olla. Ka äsjaste absurdsevõitu seaduste järele ei olnud karjuvat vajadust. Pealegi võivad mõned valvsad ja vaevatud kaasmaalased selle teema ise suure kella külge panna ja siis võivad mingid seadused ikkagi tulla. (Seaduseandjad ju aina luuravad, kus saaks jälle mingi seaduse teha. Mõnede maade äsjane eelnõu seoses koraani põletamisega on üks väike näide.)

Kogu elu on muutunud valjumaks ja krellimaks, pooltoonide mõistmine kahaneb. Sügavat rahvuslikku silmavaadet või sinimustvalget käepigistust ehk ei märgata, ridade vahel peidus olevat ähvardab oht tähelepanuta jääda.

Võib ka arvata, et suurele osale uutest põlvkondadest muutub laulupidu üha rohkem toredaks suviseks stiilipeoks. Seepärast peaks selle eeskavas laulule ja tantsule olema toeks tugev ideeline narratiiv, eeskätt võimas rahvuslik jutlus, mis rituaali aluseks olevat müüti aktiveeriks. Väljaspool Eestit pole rahvusest rääkimisel muidugi erilist mõtet - vaadataks kui imelooma.

P.S.

Kahe Tooma artiklid on olulised, sest nad puudutavad ka üldisemaid asjaolusid. Oma eesmärkide saavutamine hiljukesi ja kaudsete vahenditega on olnud oluline käitumismuster kogu meie minevikus.

Meie rahvuslike šibolettide ("kui Aarno isaga koolimajja jõudis", "must lagi on meie toal") hulgas on kindlasti ka see, kuidas Maurus käib saksa seltsis vene keeles eesti asja ajamas. Kerge kujutleda, kuidas Maurus oleks sovetiajal parteis olles eesti asja ajanud.

Võiks arvata, et noorematele põlvkondadele on see tänapäeval käsitamatu, sest praegu tundub tähtis lihtsalt asja ajada - optimaalselt ja tõhusalt. Aga see on näivus ja pealispind. K. E Söödil on hingeminevad read: "Mis ütlen, kui Kalev kord koju jõuab/ Ja aru pärib ja seletust nõuab? ("Kodu"). Mis ütleks Maurus, kui ta ellu äratada? Selles naligi, et ilmselt ei küsiks ta midagi, vaid sukelduks silmapilkselt valimiskampaaniasse. Ta sobituks oivaliselt tänasesse eesti poliitikamaastikku. Võib-olla saadetaks teda koguni Brüsseli kommunikatsiooni alale.

Tõsiasi, et peaaegu kõik me oleme Maurusest. Miks pole siis ikka veel tema monumenti? Olen varemgi välja pakkunud, et selle koht võiks olla Rõuge järve ääres künkal "Eesti ema" kõrval, sest just nemad kahekesi on kumbki omal kombel eestlust kõige tõhusamalt jätkanud. Kujutlen, kui toreda kõne president selle monumendi avamisel peaks!

(Sellest skulptuurist tuleks teha ka väiksem koopia, mida saaks varastada ja tagasi tuua, ning viia see Paide arvamusfestivalile.)