Sideandmed võimaldavad teha väga täpseid järeldusi isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse, näiteks nende igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise elukoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuste, sotsiaalsete suhete ja ühiskonnagruppide kohta, kellega nad läbi käivad. Täpsemalt võimaldavad andmed koostada asjaomaste isikute profiili, mis on õigust eraelu puutumatusele arvestades sama tundlik teave kui sõnumi sisu ise (C-203/15 ja C-698/15: Tele2 Sverige AB, p 99).

Taas tugineb justiitsministeerium argumendile, justkui esineks selles osas mingisugune jätkuv ebaselgus käimasolevate Euroopa Kohtu asjade näol.

Sama argument kõlas ministeeriumist ka 2021. aastal. Sellise väite aastate jooksul kordamise eesmärk on ignoreerida Euroopa Kohtu ja riigikohtu lahendites sedastatud keeldu koguda sideandmeid vahet tegemata kõigi suhtes.

Euroopa Kohus andis rohkem kui 10 aastat tagasi oma 08.04.2014 Digital Rights Ireland (C293/12 ja C594/12) lahendis mõista, et vahet tegemata kõikide isikute suhtes sideandmete kogumine on põhiõiguste kaitse mõttes problemaatiline. Läks ainult mõni aasta mööda, kui Euroopa Kohus 21.12.2016 Tele2 lahendiga (C203/15 ja C698/15) keelas kategooriliselt sideandmete vahet tegemata kogumise. Seda põhimõtet on Euroopa Kohus korranud veel lahendites C-623/17, C-511/18, C746/18, C-793/19 ja C-140/20.

Riigikohus asus seisukohale, et alates 07.10.2020 on sideandmete kogumine tahtlik rikkumine, millega kaasneb keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina.

Riigiteenistujad viitavad samuti riigi julgeoleku tagamise vajadusele. Ses osas on Euroopa Kohus selgesõnaliselt keelanud vahet tegemata sideandmete kogumise. Korduvalt on selgitatud, et sideandmeid võib julgeolekut ähvardava suure ohu tõrjumiseks koguda üksnes siis, kui see on piiritletud objektiivsete ja mittediskrimineerivate asjaoludega vastavalt andmesubjektide kategooriatele või geograafilise kriteeriumi põhjal ning ajaliselt piiratud tingimata vajalikuga (nt C793/19 ja C794/19: SpaceNet AG, p 131).

Justiitsministeerium on sellistest nõuetest vägagi hästi teadlik. Nimelt selgitati kriteeriumite kehtestamise vajadust juba 02.07.2021 ilmunud ERR-i uudises "Justiitsministeerium otsib lahendust uurimistes sideandmete kasutamiseks".

Kuigi sideandmete osas saabus selgus juba 2014. aasta Euroopa Kohtu lahendiga, milles kuulutati direktiivi 2006/24/EÜ tagasiulatuvalt kehtetuks, on kümme aastat hiljem Eesti endiselt nende riikide seas, kes sideandmete säilitamist puudutavaid sätteid pole Euroopa Liidu õigusega täies mahus kooskõlla viinud.

Meie kõigi põhiõiguste raske rikkumisega ei saavutata ka kuritegude tõrjumise ohtu.

Nimelt ei ole sideandmed tõendina kohtukõlbulikud, mis võib kaasa tuua põhjendamatuid õigeksmõistmisi ka raskete kuritegude puhul. Riigil tuleks põhiõiguste ja julgeoleku vahel leida tasakaal.

Justiitsministeerium peaks viivitamatult töötama välja eelnõu, millise kohaselt sätestatakse sideandmete kogumiseks objektiivsed kriteeriumid. Seejuures tuleks kehtestada raskete kuritegude kataloog, mille uurimiseks võib liiklus- ja asukohaandmeid koguda ja kasutada. Samuti tuleks kehtestada andmesubjekti kategooriad, kelle andmeid säilitatakse mingi teatud ajavahemiku jooksul. Üheks selliseks kategooriaks saab olla näiteks kriminaalkorras karistatud ja kahtlustatavad isikud, samuti kõik anonüümsete kõnekaartidega tehtud sideseansid. Seega kui keegi ei ole nõus enda identiteeti avaldama kasutades anonüümseid kõnekaarte, siis peaks ta – vastavate seadusandlike meetmete olemasolu korral – arvestama, et tema kasutuses oleva kõnekaardi liiklus- ja asukohaandmeid võidakse siiski koguda.

Täiendavalt võib seadusandja anda näiteks halduskohtule pädevuse lubada teatud ajalistes piirides oluliselt kõrgenenud kuritegevuse tasemega piirkonnas või rahvarohke massiürituse läheduses toimuvate sideseansside kohta andmete kogumist. Mõistetavalt tuleks sellisel juhul kehtestada ka vastav protsessuaalne kord sellise korralduse väljastamiseks ning samuti anda andmesubjektile võimalus kas või tagantjärele sellist otsustust vaidlustada.

Sellised meetmed tagavad esiteks, et andmeid ei koguta kergekäeliselt, teiseks, et andmeid kogutakse vaid vastava põhjendatud vajaduse alusel ning kolmandaks, et inimestel säilib võimalus enda elu elada ka selliselt, et nende andmeid ei koguta (vältides näiteks konkreetset piirkonda). Euroopa inimesel peab olema võimalus elada enda elu selliselt, et tema profiiliandmeid ei koguta.

Eesti Vabariik riskib olukorraga, kus sideteenuse pakkujad (Telia, Elisa, Tele2) võivad üks hetk keelduda sideandmete kogumisest, nagu seda tegid Saksamaal SpaceNet ja Telekom Deutschland.

Täiendavalt ei ole ilmselt kaugel ajahetk, kui keegi üksikisik mõistab, et niivõrd raske rikkumise alusel riigi vastu kahjunõude esitamine ei ole ilmselt välistatud. Sideandmed on riigi jaoks hindamatu väärtusega, kuid see ei saa tulla kodanike põhiõiguste arvel.