Euroopa Kohus käsitles hiljutises lahendis (C-548/21) mobiiltelefonist leitud andmete kasutatavust kriminaalmenetluses, mis võiks lõpuks oodatud tõuke anda muutusele nii Eesti õigusloomes kui ka kohtupraktikas.

Asjaolud kõnealuses kaasuses olid järgmised. Austria tolliamet konfiskeeris kaebajale adresseeritud postipaki, mis sisaldas narkootilist ainet. Hiljem otsis Austria politsei läbi kaebaja elukoha ja võttis ära kaebaja mobiiltelefoni. Mobiiltelefoni äravõtmine ja sellele järgnenud katsed telefonist andmeid kätte saada toimus politsei algatusel ilma prokuratuuri või kohtu loata. Pärast seda, kui Austria politsei püüdis edutult mobiiltelefonis salvestatud andmeid kätte saada, tagastati kaebajale tema mobiiltelefon.

Kirjeldatud olukord seondub digitõendite kogumise problemaatika ning vastava regulatsiooni puudulikkusega, mis tuleneb tegelikult sellest, et päris elu on regulatsioonist ammu mööda arenenud. Teema on väga aktuaalne ka Eestis.

Viited digitõendite problemaatikale on siiani tähelepanuta jäänud

Meedias on praktikud varemgi seda temaatikat käsitlenud. Näiteks võtsid sel teemal sõna advokaadid Meeli Rondel ja Helena Kuuse kommentaaris "Meie kõigi privaatsus on õhukeses taskus. Riigil on seadmete sisule liiga vaba juurdepääs". Artiklis rõhutatakse, et digitõendite kohta oleks vaja eraldiseisvat regulatsiooni, mis arvestab tehnoloogia ja selle igapäevase kasutamise arenguid.

Küsimus on õigusriigile vastavas eraelu ja sõnumisaladuse kaitses. Probleem on selles, et kehtiva praktika kohaselt on menetleja kätte sattunud nutiseadmele ligipääs väga hõlbus. Juurdunud praktika on see, et paroolide kõrvaldamise teel andmekandjatesse sisenemisel selleks enam pärast läbiotsimist luba ei võeta, vaid tehakse tavapärane vaatlus, mis ei eelda prokuröri ega kohtu loa olemasolu.

Ühesõnaga, kui eluruumi läbiotsimiseks on vastav luba võetud ja läbiotsimise käigus leitakse telefon, siis telefoni andmete uurimiseks enam täiendavat luba ei hangita. Tavaline on see, et telefon võetakse kaasa ja hakatakse kunagi hiljem selle sisu vaatama.

2023. aasta juunis esitatud justiitsministeeriumi vastulausest nähtuvalt olukorda probleemseks ei peetud.

Kõnealust Euroopa Kohtu otsust kommenteeris politsei esindaja ERR-i portaali uudises ning märkis, et aastas kopeeritakse ligi 1500 telefoni sisu ja see arv suureneb. Politsei leidis jätkuvalt, et värske Euroopa Kohtu lahend Eesti praktikat ei muuda. Tuleb tunnistada, et see on üllatav seisukoht, kui pöörduda tagasi artikli alguses kirjeldatud kaasuse asjaolude juurde ja vaadata, mida Euroopa Kohus tegelikult ütles.

Mida Euroopa Kohus ütles?

Euroopa Kohus leidis kokkuvõttes, et riigisisesed õigusnormid, mis annavad pädevatele asutustele võimaluse pääseda juurde mobiiltelefonis sisalduvatele andmetele süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks, on aktsepteeritavad üksnes juhul, kui need määratlevad piisavalt täpselt asjaomaste süütegude laadi või kategooria, tagavad proportsionaalsuse põhimõtte järgimise ja allutavad selle võimaluse kasutamise kohtuniku või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile (välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel).

Tähelepanu tulebki pöörata sellele, et Euroopa Kohus rõhutab mobiiltelefoni sisule juurdepääsu eeldusena kohtu või sõltumatu haldusorgani eelnevat luba just põhjusel, et kriminaaluurimise käigus telefoni sisuga tutvumine võib kujutada endast põhiõiguste erakordselt rasket riivet.

Lisaks rõhutab kohus täiendavalt, et liikmesriigid peavad tagama piisavalt täpse regulatsiooni, et vältida riigi poolt põhjendamatut eraellu ja sõnumisaladusse sekkumist.

Sealjuures ei saa sõltumatuks haldusorganiks pidada prokuratuuri, kes kriminaalmenetluses on süüdistusfunktsiooni kandja. Seega jääb sõelale ikkagi kohtu vastav luba.

Koeravorsti kaasus vol 2

Euroopa Kohus rõhutas, et kriminaaluurimise käigus kõigi mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega tutvumine võib kujutada endast asjaomase isiku põhiõiguste rasket või suisa erakordselt rasket riivet.

Nimelt võivad need andmed, mille hulka kuuluvad muu hulgas sõnumid, fotod ja sirvimisajalugu, olla vastavalt olukorrale aluseks äärmiselt täpsetele järeldustele selle isiku eraelu kohta. Samuti võivad need hõlmata äärmiselt tundlikke andmeid.

Seetõttu ongi põhjendatud, et selliste andmetega tutvumise tingimuseks peab olema kas kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnev kontroll, mis peab tagama tasakaalu ühelt poolt kuritegevuse vastase võitluse ning teiselt poolt põhiõiguste austamise ning isikuandmete kaitse vahel.

Eesti senise kriminaalmenetluse praktika paremaks mõistmiseks on oluline märkida, et Eesti põhiseaduses on eraelu ja sõnumite saladus kaitstud kahe erineva paragrahviga: § 26 (eraelu kaitse) ja § 43 (sõnumite saladuse kaitse). Põhiseaduse § 43 piiramiseks on vajalik kohtu luba, kuid § 26 puhul seda põhiseadus ette ei näe.

Rõhutada tuleb, et kehtiv kohtupraktika pooldab põhiseaduse § 43 n-ö kitsast tõlgendust ehk kaitse laieneb üksnes edastamisel olevatele sõnumitele. Seega sõnum, mis on kohale jõudnud, näiteks kohale jõudnud e-kiri, jääb selle sätte kaitsealast välja. Tõsi, selliselt on põhiseadus ka grammatiliselt sõnastatud.

Seega võiks küsida, et milles probleem on, kui läbiotsimisel leitud nutitelefoni sisu vaadatakse. Sealt leitav info liigitub n-ö kohale jõudnud sõnumiteks, mitte alles edastamisel olevaks infoks.

Probleem on selles, et põhiseaduse väljatöötamise ajal oli infotehnoloogiline areng ja ruum oluliselt erinev praegusest. Paberkandjal kiri oligi teel oluliselt kauem kui tänapäevane e-kiri ning vajaski erilist kaitset just teel olemise ajaks. Tänapäeval tundub see pigem kummaline, et mõni sekund teel olev e-kiri on kaitstud oluliselt tugevamalt, kui e-posti jõudnud elektronkiri. Selline käsitlus laieneb loomulikult ka muule interaktiivsele suhtlemisele, sh mobiiltelefoni sisule.

Ka põhiseaduse kommentaarides märgitakse, et kuna elektroonilistel infokandjatel sisalduvate sõnumite ja muu eraelulise info maht on suur ning üldjuhul vaid väike osa seeläbi saadud teabest on kriminaalmenetluses tõendamisväärtusega, on möödapääsmatu põhiõiguste kaitseks senisest täpsema regulatsiooni ettenägemine.

Sõltumata sõnumite saladuse (PS § 43) ning era- ja perekonnaelu (PS § 26) puutumatuse kaitseala täpsest piiritlemisest peab seadusandja arvestama sõnumite saladusega puutumuses olevate riivete intensiivsusega nüüdisaegses infoühiskonnas ja sõltuvalt asjaoludest kehtestama ka era- ja perekonnaelu kaitseks kohtu loa nõude.

Pole võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et nutitelefon on kujunenud inimese elu juhtpuldiks ja seal sisaldub piltlikult öeldes kogu inimese era- ja tööelu. Retooriliselt võib küsida, kas inimese eluruumi või tema nutitelefoni läbiotsimine annab tema kohta rohkem teavet.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et kõnealuse Euroopa Kohtu lahendi ignoreerimise korral võime peagi silmitsi seista kaasusega, mis saab nimeks "koeravorsti kaasus vol 2", sest ilmselt on aja küsimus, kui kohtupraktikas võetakse vaatluse alla digitõendite lubatavus, mis on saadud mobiiltelefonist ilma kohtu eelneva loata.

Pole saladus, et praegu on menetluses arvestatav hulk sellise kategooria alla liigituvaid asju. Nn koeravorsti kaasuse (riigikohtu 18.06.2021 lahend nr 1-16-6179) tagajärjel pidi prokuratuur alles hiljuti ümber vaatama elektroonilise side metaandmete kasutamise tõenditena.