Alustame terminitest. Justiitsministeerium tegi koostöös Tartu Ülikooliga 2015. aastal läbi laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu, milles selgitati, et lapse seksuaalne ahistamine interneti vahendusel on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, milles ta ei soovi osaleda või mille tähendusest ja tagajärgedest ei saa ta täielikult aru.

Ahistamine hõlmab näiteks lapsele seksuaalse sisuga e-kirjade, sõnumite või piltide saatmist, intiimse informatsiooni küsimist, seksuaalsesse vestlusse kaasamist või nõudmist saata endast paljastavaid fotosid või videoid¹.

2021. aastal tehtud ülemaailmses uuringus leiti, et üle 30 protsendi vastanutest oli lapsepõlves palutud teha internetis midagi ühemõtteliselt seksuaalset ja üle poole vastanutest oli kogenud mingis vormis laste seksuaalset väärkohtlemist internetis².

Eesti statistika sel teemal on näidanud iga-aastast tõusu. Vihjeliinile (lastekaitse liidu veebipõhine tasuta teenus, mis võimaldab edastada teavet internetis levivast ebaseadusliku sisuga materjalist, sh laste seksuaalne väärkohtlemine, laste kaubitsemine ja inimkaubandus) edastati ainuüksi 2023. aastal 1. jaanuarist kuni 30. juunini kokku 962 teadet laste seksuaalse väärkohtlemise kohta veebis³.

Vanemate ja kooli rollist probleemi ennetamisel on palju kirjutatud ja räägitud, vähem on käsitletud veebiteenuseid ja suhtlusrakendusi pakkuvate ettevõtete rolli. On ettevõtteid, kes vabatahtlikult üritavad anda endast parima, et nende platvormil ei toimuks laste seksuaalne väärkohtlemine. Mõned nimekamad ettevõtted, kes sel suunal rahvusvahelisel tasandil tööd teevad on näiteks Google ja Meta.

Paraku ei ole hoolimata teenuseosutajate olulisest panusest vabatahtlikud meetmed seni piisavalt aidanud. Seetõttu on mitu liikmesriiki hakanud koostama ja vastu võtma siseriiklikke õigusnorme, et on võidelda laste seksuaalse väärkohtlemise vastu internetis.

Väljatöötatud nõuded on liikmesriigiti väga erinevad, mis omakorda suurendab killustatust digiteenuste ühtsel turul. Kas ja mida on võimalik teha ettevõtetel veel enam ja kuidas panna tegutsema ettevõtted, kes ei rakenda veel ühtegi ennetavat meedet?

Euroopa Liidu suunad

Euroopa Komisjon võttis 24. juulil 2020 vastu EL-i strateegia, mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu ja millega reageeritakse terviklikult kasvavale laste seksuaalse väärkohtlemise ohule nii internetis kui ka väljaspool seda, parandades süütegude ennetamist, uurimist ja ohvrite abistamist. Muu hulgas kutsutakse ettevõtjaid üles jätkama tööd ebaseadusliku veebisisu tuvastamiseks, sellest teatamiseks ja selle eemaldamiseks oma platvormidelt ja teenustest.

2023. aastal algatati määruse eelnõu, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Eelnõu eesmärk on tagada teenuseosutajatele õiguskindlus seoses nende kohustustega hinnata ja maandada riske ning vajaduse korral tuvastada väärkohtlemine, teatada sellest ja kõrvaldada see oma teenustest viisil, mis on kooskõlas hartas sätestatud põhiõiguste ja Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega.

Nagu mainitud, on juba praeguses õigusruumis ettevõtjatel võimalik Euroopa Liidus kehtiva ajutise määruse⁴ alusel võtta vabatahtlikult kasutusele eritehnoloogiad laste kaitsmiseks, sh veebis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise tuvastamiseks, sellest teatamiseks õiguskaitse- ja õigusasutusele ning laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava veebimaterjali eemaldamiseks teenustest.

Ajutist määrust pikendati kuni aprillini 2026. Mis saab aga siis, kui määrust tulevikus ei pikendata, kuid Euroopa Komisjoni algatatud määruse osas kokkulepete ei saavutata ning kaob ka senine vabatahtlikkusel põhinev võimalus internetikeskkonnas kaitsta lapsi kui kõige haavatavamat gruppi?

Igaühe õigus privaatsusele versus laste õigused

Euroopa Liidus ollakse ühel meelel, et probleem on tõsine ja sellega tegelemine ülimalt oluline. Sellega aga ühemeelsus suuresti piirdub. Avades arutelud võimalike meetmete rakendamisest ja tehnilistest lahendustest, mis võimaldaksid laste seksuaalse väärkohtlemise materjali avastada, on liikmesriikidel kohati äärmustesse kanduvad erinevad seisukohad.

Peamine vaidluskoht puudutab kahe põhiõiguse omavahelist suhestumist. Igaühe õigus privaatsusele ja laste õigused. On osapooli, kes ei soovi mitte mingisugust privaatsusõiguse riivet ning on nõus üksnes avaliku veebi kontrollimisega. Tegemist ei ole kõige tõhusama meetmega, kuna valdav enamus materjalist liigub just varjatult. Ent on ka hulk liikmesriike, mis on üllama eesmärgi nimel valmis aktsepteerima küllaltki suure riivega kompromissi.

Arvestades EL-i üldist konservatiivset hoiakut privaatsusõiguse kaitse osas on see võrdlemisi üllatav. Ükski õigus ei ole absoluutne ning nende piiramine võib olla õiguspärane, arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Eesti paikneb oma seisukohtadega nende kahe vahel. Soovime proportsionaalset lahendust, mis ei vii krüpteeritud keskkondadesse murdmise ega üldise jälgimiskohustuse sätestamise teele, kuid võimaldab laste õiguste eest seista.

Tehnilised võimalused laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat materjali veebis tuvastada on juba olemas. Isikutevahelised suhtlusrakendused kasutavad rämpsposti ja pahavara vastaseid filtreid nii otspunktkrüpteeritud kui ka krüpteerimata keskkondades, et sellist sisu tuvastada ja kahju ennetada. Otspunktkrüpteeritud keskkondades toimub see juba sõnumi kirjutamise hetkel.

Samadel alustel põhinevaid tehnilisi rakendusi oleks teoorias võimalik kasutada ka laste seksuaalse väärkohtlemise materjali tuvastamiseks. Lisaks on ilma otspunktkrüpteeringut nõrgestamata võimalik kasutada räsivõrdlust⁵ ehk hashmatching tehnoloogiat, mille puhul võrreldakse laste seksuaalse väärkohtlemise materjali räsisid krüpteeritud räsidega. Viimase nõrk koht seisneb selles, et see võimaldab tuvastada üksnes juba teadaolevat materjali.

Samuti on loodud märksõnadel põhinevad programmid⁶, mis aitavad indikeerida võimalikke peibutamise juhtumeid, kusjuures erinevates keeltes. Rääkimata tehisintellekti arengutega kaasnevatest võimalustest. Need on üksnes mõned näited.

Seega ei ole probleem tehniliste lahenduste kui selliste olemasolus, vaid selles, kas olemasolevad tehnoloogiad on piisavad ja kas neid on võimalik tõhusalt rakendada, et oleks tasakaal privaatsusõiguse ja laste õiguste kaitse vahel. Mistahes võimalikud õiguslikud lahendused peavad baseeruma põhjalikel analüüsidel.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi teenusepakkujatel on nii tehnilised kui ka õiguslikud võimalused lapsi seksuaalset väärkohtlevat materjali vabatahtlikult tuvastada olemas, siis piisaval tasemel neid siiski ei rakendata. Veebis laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumite arvu jätkuv suurenemine on märk, et meil on vaja selget ja tõhusat Euroopa Liidu taseme lahendust, mis aitab üha süveneva probleemiga tegeleda.