Kui jälgida Eesti poliitilist diskursust laiema pilguga ja võtta seda sõna-sõnalt, siis teatud distantsilt ja naljaga pooleks võib jääda mulje, et mitte ainult peaaegu kõik erakonnad, vaid ka riigiinstitutsioonid tegutsevad ühel või teisel viisil Venemaa huvides. Et nad levitavad Kremli jutupunkte ning narratiive. Fraasist "Kremli jutupunktid" on saanud viimase aja Eesti sisepoliitika vägagi tavapärane, kuid samal ajal halvav relv.

Paljud kindlasti mäletavad seda, kui just hiljuti Jürgen Ligi riigieelarve tutvustamise kontekstis ütles, et "Kõik, kes kiruvad valitsust, selle üle Kreml muidugi plaksutab."

Eks loomulikult võib ühelt poolt öelda, et kas see oli ikka see, mida Ligi tegelikult tahtis öelda. Ning teiselt poolt, kuna see oli Jürgen Ligi, kes on tuntud oma reljeefsete väljaütlemiste poolest, et siis ei peaks seda võib-olla liiga tõsiselt võtma. Paratamatult jääb kõlama sõnum ja mõte, et kõik, kes valitsust kritiseerivad, teenivad Venemaa huve.

Oleks see üksikjuhtum, siis poleks ehk probleemi. Aga tegemist on mustriga, mis ei kordu mitte ainult osa Reformierakonna poliitikute, vaid ka teiste erakondade poliitikute suust nii valitsuses kui ka opositsioonis.

Tuletame meelde kasvõi 2023. aasta riigikogu valimiste kampaaniat, kus ennekõike Reformierakond rakendas seda relva edukalt EKRE vastu üldiselt ja Varro Vooglaiu vastu konkreetselt. Kes mõlemad ka ise muidugi lahkelt selleks häid võimalusi pakkusid.

Eesti 200 ei hoidnud ennast samuti siis tagasi, kui näiteks Lauri Hussar 2022. aasta sügisel, olles just saanud Eesti 200 esimeheks, ütles: "Kremli jutupunktide levitamine ja koostöö Kremli käsilastega on olnud juba pikka aega EKRE agendaks." Ei saa olla vähem otsene selle paralleeli tõmbamisega.

Küll aga saab vinti veel peale keerata. Palju varem, enne kui valimiste möll veel pihta oli hakanud, kirjutas reformierakondlane Eerik-Niiles Kross Eesti Päevalehe veergudel, et mitte EKRE ei levita Kremli jutupunkte, vaid vastupidi, hoopis Kreml levitab EKRE jutupunkte. Kuna Venemaa ründas retooriliselt Kaja Kallast ja EKRE teeb seda sama. See on ju loogiline, eks ole.

See, et EKRE on sageli olnud "Kremli jutupunktide" relva kasutamise sihtmärgiks, ei ole muidugi EKRE-t ennast takistanud samuti seda sama relva oma oponentide vastu kasutamast.

Kes kuulas näiteks 8. septembri saadet "Räägime asjast", see kuulis seal Mart ja Martin Helme arutelu Lihula ausamba politsei poolt konfiskeerimise üle. See lõpuks tüüris sinna, et mitte ainult siseminister Lauri Läänemets vaid ka peaminister Kristen Michal ja valitsus tervikuna ning lisaks veel õiguskantsler, prokuratuur, kaitsepolitsei ja president kõik aitavad kaasa sellele, et jõustada Eestis seda sama teada-tuntud Venemaa narratiivi, et Sinimägedes võitlesid fašistlikud eestlased Hitleri ja natsismi poolt. "Ka Michal … laulab samalt laululehelt, nagu Kreml laulab meile natsismist ja fašismist," kõlas saates.

Ehk siis kõik, kes valitsust kritiseerivad, ning eriti loomulikult EKRE, on Venemaa poolt ning samuti valitsus ise ja sisuliselt ka kogu riigiaparaat on Venemaa poolt. Kõigi jaoks on "Venemaa" sobiv relv, sest ta sümboliseerib puhast kurjust, mida tuleb kiiresti ja refleksist ilma mõtlemata hukka mõista. Küllap just selle pärast ongi see nii hea ja levinud relv, kuna ei soodusta mõtlemist ning töötab läbi reflekside.

Peaksime tunnustama kõiki neid poliitikuid, kes on suutnud vältida selle või sarnaste retooriliste relvade kasutamist.

"Kremli jutupunktid" kui vahend oma vastaste tasalülitamiseks ei ole muidugi kaugeltki ainus taoline, mida meil kasutatakse. Kui sa tõmbad paralleeli oma poliitilise vastase ja puhta kurjuse vahel, siis annad väga suure panuse ka selleks, et tappa mõistuspärane ja demokraatlik poliitiline arutelu. Sest kurjust ei peagi mõistma, teda peab hukka mõistma. Kurjusega ei saa koostööd teha, temaga ei saa rääkida ja temal pole ka sulle midagi öelda.

Jätame Venemaa kui riigi kõrvale, see on teine teema. Tahaks loota, et Eesti sisepoliitikas siiski sellist kurjust tegelikult ei eksisteeri ning et kõik peamised erakonnad ja poliitikud tegutsevad nii hästi kui nad oskavad ja suudavad Eesti riigi ja ühiskonna paremaks tegemise nimel. Osa loomulikult tegelevad ka millegi muuga, eksivad, teevad valesid või kahjulikke otsuseid ja osa on selles paremad ja osa halvemad. Et valijad ka sellest adekvaatselt aru saaksid, ei tohiks retooriliselt sellist kurjust mängu tuua ning oma toetajate mõistust sellega uinutada.

Lõpuks tekitab see ilmselt olukorra, kus ise ollakse oma toetajate jaoks ilmeksimatu, kuna ollakse valguse poolel ning kõik, mis saab tehtud, on hea. See omakorda annab vaikimisi voli eksida ilma tagajärgedeta ning ilma vastutuseta. Ja asetab konkurendid teisele poole piiri, mida ületada ei tohi.

Kui kõik teevad mingil viisil süstemaatiliselt midagi taolist, siis hääbub avatud poliitiline konkurents ning mõistuspärane poliitiline diskursus. Me lõpetame halvema demokraatia ja halvema riigiga, kui meil veel hiljuti oli. Saaksime väga hästi hakkama ilma "Venemaata". Palju paremini kui praegu, mil temast on hiilivalt saanud Eesti sisepoliitika üks väike, aga paha tugisammas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.